Foto: Stig Alenas | Dreamstime.com

Eesti ei tohi jääda vaikivaks kõrvaltvaatajaks, kui üks suurriik survestab väiksemat endale alluma, vaid peab toetama meiega samasse väärtusruumi kuuluvaid inimesi, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Maailm muutub kiiresti ja Donald Trumpi pähe ei näe keegi. Alles see oli, kui Trumpi väike kannupoiss Jaak Madison pröökas pärast USA sõjalist erioperatsiooni Venezuelas, et meil tuleks “rahvusvaheliselt vähem mögiseda oma peamiste liitlastega.” Kui esialgu jäi arusaamatuks, kuidas Trump kavatseb Venezuelat juhtida, siis tänaseks on selge, et seal toimus mitte režiimimuutus, vaid olemasoleva režiimi allutamine USA majandushuvidele. Nüüd on sihikul Gröönimaa.

Gröönimaa on Taani kuningriigi autonoomne osa. Ameeriklaste poolt Venezuelast röövitud president Nicolás Maduro püsis ametis tänu valimistulemuste võltsimisele, sõltumatu meedia hävitamisele ja opositsiooni tagakiusamisele, aga Taani on teatavasti vaba ja demokraatlik riik, kus valitseb poliitiline pluralism, eksisteerib ajakirjandusvabadus ja austatakse inimõigusi. Sama kehtib Gröönimaa kohta, kus on oma väike parlament ja valitsus.

Viimased parlamendivalimised toimusid Gröönimaal alles eelmise aasta kevadel. Valimiste peateemadeks olid iseseisvus ja majandus. Iseseisvust pooldasid põhimõtteliselt kõik suuremad erakonnad. Kindlalt oli selle vastu ainult paremtsentristlik Atassut, mis propageerib Gröönimaa jäämist Taani kuningriigi koosseisu. Atassut kogus 7,39% häältest, mis andis neile siis 31-kohalises parlamendis kaks kohta.

Samas olid mitmed iseseisvusmeelsed jõud muutunud seal oma püüdlustustes ettevaatlikumaks pärast seda, kui Donald Trump hakkas rääkima, et Gröönimaa tuleb teha USA osaks. Valimised võitnud (30,26% häältest, 10 kohta) erakonna Demokraadid juht Jens-Frederik Nielsen, kellest sai Gröönimaa uus peaminister, selgitas näiteks, et iseseisvust ei soovita kohe homme, vaid kõigepealt tuleb sellele rajada tugev alus.

Need valimised andsid Gröönimaal ka selge vastuse Trumpi taotlustele. Ainus erakond, mille juht ütles teda usaldavat, kogus vaid 1,08% häältest ega saanud parlamendis ühtegi kohta. On ilmselge, et gröönimaalased ei taha, et nende saar saaks osaks Trumpistanist.

“Gröönimaa kuulub selle rahvale. On Taani ja Gröönimaa, ja üksnes nende, asi otsustada asju, mis puudutavad Taanit ja Gröönimaad,” kuulutasid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Hispaania, Suurbritannia ning Taani juhid eelmisel nädalal tehtud ühisavalduses, milles rõhutati ühtlasi, et Arktika julgeolek jääb Euroopa jaoks võtmetähtsusega prioriteediks.

“Taani kuningriik – sealhulgas Gröönimaa – on NATO osa. Julgeolek Arktikas tuleb seega saavutada kollektiivselt koos NATO liitlaste, sealhulgas Ameerika Ühendriikidega, järgides ÜRO harta põhimõtteid, nende hulgas suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja piiride puutumatus. Need on universaalsed põhimõtted ning meie ei lakka neid kaitsmast,” rõhutati samas.

Eesti peaminister ega välisminister ei ole selles küsimuses sarnaseid toetusavaldusi teinud. Piirdutud on paari hädise säutsuga. Väga tagasihoidlikult on esinenud ka Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas, kes on muidu ju üsna sõnakas tegelane.

Rahvusvahelistes suhetes tasub mõnikord kahtlemata kasutada võimalust vait olla, aga praegu on selleks valitud küll väga vale hetk, sest USA survega vastakuti seistes vajavad Taani ja Gröönimaa toetusavaldusi nüüd ja kohe. See hetk, millal suu lahti teha, on just praegu.

Teisipäeval kohtusid Taani peaminister Mette Frederiksen ja Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen, et sõita pärast olukorra arutamist edasi ameeriklaste jutule Washingtoni. Selle artikli kirjutamise ajal ei ole nad veel sinna jõudnud ja seal toimuvate kõneluste tulemus ei ole ette teada, aga olukord on väga tõsine.

“Juba enam kui aasta oleme meie, Gröönimaa ja Taani, pidanud tegelema üsna ebatavalise ja keerulise olukorraga. Üheskoos oleme me saanud sellega hakkama,” märkis Mette Frederiksen enne Washingtoni sõitu antud pressikonverentsil. “Ei ole olnud kerge seista vastu täiesti vastuvõetamatule survele meie lähimate liitlaste poolt, kuid palju viitab samal ajal sellele, et kõige raskem seisab meil nüüd ees.”

Frederiksen ütles ajakirjanikele, et praegu ei ole küsimus ainult Gröönimaas ja Taanis, vaid ka selles, et riigid ei saaks muuta teiste piire jõuga ja ei saaks teisi rahvaid ära osta, et väikesed riigid ei peaks kartma suuremaid riike. “See on põhjus, miks me selgelt sõna võtame. Ja see on põhjus, miks paljud liitlased teevad sama põhjamaades, Euroopas ja mujal maailmas. Me seisame mitte ainult enda, vaid selle maailmakorra eest, mille on rajanud meile eelnenud põlvkonnad, meie demokraatia eest,” rääkis Taani peaminister. “Meie tahame dialoogi ja koostööd. Me ei otsi konflikti. Aga meie sõnum on selge: Gröönimaa ei ole müügiks.”

Sama rõhutas ka Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen. “Olukord on väga, väga, väga tõsine ning geopoliitilised huvid on asetanud tohutu surve meie maale ja selle rahvale. Gröönimaa, kui osa Taani kuningriigist, on NATO liige. Meil on suur usk NATO allianssi ja me teame, et NATO toetab meid selles olukorras. Aga toetus Euroopast ja Taanilt on selles konkreetsest olukorras täiesti elutähtis. Me seisame ühiselt territooriumite puutumatuse eest, kaitseme demokraatlikke väärtusi, kaitseme demokraatiat. Meie eesmärk ja soov on jätkata rahumeelset dialoogi, mis tugineb koostööle ja austusele meie konstitutsioonilise olukorra, rahvusvahelise õiguse ning meie õiguse vastu omale maale ja meie õiguse vastu enesemääramisele,” rääkis Nielsen.

“Aga ühte asja peavad kõik mõistma,” lisas ta samas. “Gröönimaa ei hakka kuuluma USA-le. Gröönimaad ei hakka valitsema USA. Gröönimaa ei saa USA osaks. Me valime selle Gröönimaa, mida me tunneme praegu, mis on osa Taani kuningriigist. Me seisame praegu silmitsi geopoliitilise kriisiga ja kui me peame valima siin ja praegu USA ja Taani vahel, siis me valime Taani. Me valime NATO, me valime Taani kuningriigi, me valime Euroopa Liidu.”

Frederiksen rõhutas samas otsesõnu, et Gröönimaad ei jäeta mitte kunagi üksi “sõltumata sellest, millised ähvardused võivad tulla.” Mida teeb Eesti, kui peab valima USA ning Taani ja Gröönimaa vahel? Praegust seisu vaadates tundub, et meie poliitikud peidavad pead liiva alla.

Andres Laiapea