Lugu elust enesest: Millal sina viimati (võhivõõrast) hädasolijat aitasid?

17. oktoober 2015 kell 12:18



maxresdefaultKui loomulikud on meie jaoks inimlikkus ja abivalmidus? Mitte just eriti loomulikud, kui lugeda juba mitu päeva Facebookis ringlevat postitust ühes ametiasutuses kimbatusse jäänud vanaprouast. Kuidas oleksid antud olukorras käitunud sina? Jätkame loo endaga, “mina” rollis on u 30-aastane noormees, kelle jätsime loo enda pärast seekord anonüümseks.

 

Tulen siis mina migratsiooniametisse uut passi tegema. Olen fotoputka järjekorras ja kuulen selja taga vestlust umbes 80-aastase naisterahva ja kohaliku teenindaja vahel.

Probleem seisneb selles, et vaesel naisterahval oli kõik raha ja dokumendid ära varastatud. Järel polnud midagi. Tuli mingit uut dokumenti tegema. Teenindaja raiub tuima näo ja külma hoolimatusega, et vaja on 8 eurot, et üldse midagi saaks. Ei teda ei koti, et naisterahvas on vanuses, kus vaevalt jalul püsib: “Te peate kas minema kusagilt raha laenama või saama ja siis tagasi tulema”.

Olukorda näeb pealt mitu inimest. Neid ka ei koti. Ootan veel momendi, et näha, kas mõni teine inimene kaalub teha sama, mis mina. Ei, tuim vaikus. Ilma edasise mõtlemiseta surusin ma naisterahvale 10 eurot kätte ja uurisin, kas tal pärast vargust ikka toiduraha on olemas. Ta oli pisarateni liigutatud ning kinnitas, et toiduga on kõik korras.

Ma siiralt loodan, et vähemalt mõnel olukorda pealt näinud inimesel (kelle puhul oli näha, et neil on raha!) hakkas enda pärast häbi. Loo moraal – inimesed, olge rohkem abivalmid! Varem või hiljem tekib elus olukord, kus te olete kaelani pasas ning vajate abi. Käituge siis teistega nii nagu te tahate, et teiega käitutakse, because karma is a bitch that never sleeps!

 

“Tegid seda kindlasti enda upitamiseks”

Postituse kirjutaja sai nii oma teole kui ka kirjutisele üsna palju tagasisidet, nii positiivset kui negatiivset.

“Päris mitmed ütlesid mulle häbi-häbi, et loo eesmärk pole mitte tähelepanu probleemile juhtida vaid minul end hoopis ühiskonnas n-ö teistest paremaks upitada. Saadeti isegi illustreeriv pilt, kus keegi tegi endast selfie samal ajal, kui kerjustele raha andis ning küsiti: “Kas tunned end ära?” Võin siiralt öelda, et ei tundnud end ära. Asi lihtsalt selles, et pärast paari aastast välismaal elamist, kus inimesed olid OLULISELT rohkem abivalmid (nii bürokraatlikes ettevõtetes töötavad teenindajad kui ka tavakodanikud), tekitas nähtu minus lihtsalt kerge šoki. Inimestele, kes arvavad, et tegu on mul siin mingi enesepromoga, kordan kellegi targa öeldud lauset: me ei näe asju sellistena nagu nad on, vaid me näeme asju sellistena nagu MEIE oleme.”

Kuidas oleksid olukorra pealtnägijana käitunud sina? Aga vanaprouaga suhelnud teenindajana?

 

Allikas: Facebook

Foto: Powering Kindness / youtube.com

 

Toimetas Mariann Joonas