Foto: ESTRA

Sel ja järgmisel nädalavahetusel anname teile esimesena Eestis võimaluse lugeda osa peagi ilmuvast vene filosoofi ja esoteeriku Pjotr Uspenski peateosest “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“, mille annab eestikeelsena välja Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon (ESTRA). See raamat on ainukordne sissevaade Gurdžijevi õpetuste sisusse ja õpetamise meetoditesse. Gurdžijevi üks olulisemaid seisukohti oli, et inimesed elavad kui hüpnootilises unes, tegutsedes vaid automaatidena, kes alluvad välisele juhtimisele. Et suuta mõista tõelisust, peab inimene ärkama, õppima ennast tundma ja ennast mäletama.

Mu esimene kohtumine G-ga muutis täielikult mu arvamuse temast ja sellest, mida ma oleksin võinud temalt oodata.

Mäletan seda kohtumist väga hästi. Me läksime väikesesse kohvikusse, mis asus kärarikkal, kuigi mitte peatänaval. Ma nägin idamaist inimest, mitte enam noort, mustade vuntside ja läbitungivate silmadega. Ta hämmastas mind kõige enam sellega, et ta oli nagu maskeeritud ega sobinud üldse kokku koha ega õhustikuga. Ma olin ikka veel tulvil oma Idamaa-muljeid ja india radža või araabia šeigi näoga mees, kes otsekohe oli mu vaimusilmas valges burnuses või kullatikandiga turbanis, istus siin tillukeses kohvikus, kus tavaliselt käisid kohtumas kaubitsejad ja kaubaagendid ja muud väiksemad tegelinskid. Mustas sametkraega palitus ja kõvakübaras jättis ta imeliku, ootamatu ja peaaegu hirmuäratava mulje halvasti ümberriietatud inimesest, kelle välimus paneb teid kohmetuma, sest tunnete, et ta pole see, kellena ta end välja näitab, ning teil tuleb veel suhelda ja käituda nii, nagu te seda ei taipaks. Vene keelt rääkis ta halvasti ja tugeva kaukaasia aktsendiga, ja see aktsent, millega me oleme harjunud seostama kõike muud kui filosoofilisi ideid, tugevdas veelgi mulje ebatavalisust ja ootamatust.

Ma ei mäleta hästi, kuidas meie vestlus algas, arvan, et alustasime Indiast, esoteerikast ja joogakoolkondadest. Sain aru, et G on palju reisinud ja elanud sellistes kohtades, millest mina olin vaid kuulnud, aga mida väga oleksin tahtnud külastada. Minu küsimused ei hämmastanud teda kuidagi ja mulle näis, et ta paneb igasse vastusesse palju rohkem, kui ma olin küsinud. Mulle meeldis tema väljendusviis, mis oli hoolikalt valitud ja korrektne. M lahkus. G rääkis mulle oma tööst Moskvas. Ma ei saanud tema jutust hästi aru. Selle põhjal, mis ta oma tööst rääkis, võis arvata, et see on põhiliselt psühholoogilise iseloomuga, suurt osa mängis keemia. Esimest korda teda kuulates võtsin ma tema juttu muidugi sõna-sõnalt.

„See, mida te räägite,“ ütlesin ma, „meenutab mulle ühte kooli Lõuna-Indias. Braahman, kes oli igati auväärne inimene, rääkis kunagi Travancore’is noorele inglasele koolist, kus uuritakse inimese keha keemiat, ja et inimese organismi erinevaid aineid viies või sealt väljutades võib muuta inimese moraalseid ja psühholoogilisi omadusi. See on väga sarnane sellega, mida teie räägite.“

„See võib olla nii,“ ütles G, „aga võib olla ka hoopis teisiti. On koole, millel on ühesugused meetodid, kuid neid mõistetakse täiesti erinevalt. Meetodite ja isegi ideede sarnasus ei tõesta veel midagi.“

„Mind huvitab väga ka üks teine küsimus,“ ütlesin mina. „On olemas aineid, mida joogid kasutavad selleks, et kutsuda esile erilisi seisundeid. Kas need ei ole teatud juhtudel narkootikumid? Ma olen ise palju selliseid katseid teinud ja kõik, mida olen lugenud maagiast, tõendab veenvalt, et kõigi aegade ja maade koolid on laialdaselt kasutanud narkootikume, et luua seisundeid, mis teevad „maagia“ võimalikuks.“

„Jah,“ ütles G, „paljudel juhtudel on need ained tõesti need, mida teie nimetate „narkootikumideks“. Kuid kasutada võib neid mitut moodi. On olemas koolid, kus kasutatakse narkootikume õigesti. Sellistes koolides vajavad inimesed neid enese tundmaõppimiseks; selleks, et vaadata ettepoole; et paremini teadvustada oma võimalusi; et eelnevalt teada saada, olla „aegsasti“ kursis sellega, mida neil tulevikus pärast pikaajalist tööd õnnestuks saavutada. Kui inimene näeb ja veendub, et see, mida ta õppis teoreetiliselt, on ka tegelikus elus olemas, siis töötab ta teadlikult, ta teab, kuhu ta liigub. Vahel on see lihtsaim viis veenduda nende võimaluste tegelikkuses, mille olemasolu inimene endas vaid aimab. Sellega tegeleb spetsiaalne keemia. Iga funktsiooni jaoks on erinevad ained. Iga funktsiooni saab kas tugevdada või nõrgendada, äratada või uinutada. Kuid siin läheb vaja inimmasina ja selle spetsiaalse keemia head tundmist. Kõikides koolides, kus kasutatakse sellist meetodit, tehakse eksperimente vaid siis, kui need tõesti on hädavajalikud, ning üksnes kogenud ja suurte teadmistega inimeste juhtimisel, kes on võimelised kõiki ebasoovitavaid tagajärgi ette nägema ja võtma tarvitusele abinõusid nende ennetamiseks. Nimetatud koolides tarbitavad ained pole sugugi „narkootikumid“, nagu teie neid nimetate, kuigi paljusid neist valmistatakse oopiumist, hašišist ja nii edasi. Peale koolide, kus tehakse neid katseid, on ka teisi koole, kus sarnaseid aineid ei kasutata mitte eksperimentideks ega uurimiseks, vaid vahel mingite lühiajaliste tulemuste nimel. Selliste ainete oskusliku manustamisega võib inimese mõneks ajaks teha väga targaks või uskumatult tugevaks. Muide, pärast ta sureb või kaotab mõistuse, kuid sellest ei hoolita. Sellised koolid on olemas. Seega näete isegi, et me peame koolidest rääkima väga ettevaatlikult. Need võivad tegelikult teha samu asju, aga tulemused on täiesti erinevad.”

Ma olin sügavalt huvitatud kõigest, mida G rääkis. Ma tundsin selles mingit uut vaatekohta, mis ei sarnanenud millegi varem kohatuga.

Ta kutsus mind endaga kaasa majja, kus pidid vestlusele kogunema tema õpilased. Me peatasime voorimehe ja sõitsime Sokolniki poole.

Teel rääkis G mulle, kuidas sõda ajas ta plaanid segi, paljud õpilased läksid rindele esimese mobilisatsiooniga, väga kallid välismaalt tellitud aparaadid ja tööriistad läksid kaotsi. Seejärel rääkis ta liiga suurtest tööga seotud kulutustest, ruumi, kuhu me minu arvates tüürisime, kallist üürist. Veel rääkis ta, et tema töö vastu tunnevad huvi paljud tuntud moskvalased – „professorid ja kunstnikud“, nagu ta väljendus. Kui ma aga küsisin, kes nimelt, ei nimetanud ta ühtki nime.

„Ma küsin seda seepärast,“ ütlesin, „et sündisin Moskvas ja pealegi töötasin siin kümme aastat ajalehtede toimetustes, nii et ma tunnen Moskvas peaaegu kõiki.“

G ei vastanud ka selle peale midagi.

Me sisenesime suurde tühja korterisse, mis asus munitsipaalkooli peal ja kuulus nähtavasti selle kooli õpetajatele. Arvan, et see oli kusagil endise Krasnõje Prudõ kohal.

Korteris viibisid mõned G õpilased – kolm-neli noormeest ja kaks koolipreili väljanägemisega neiut. Olin olnud sellistes korterites. Mööbli puudumine kinnitas minu oletust, kuna munitsipaalkoolide õpetajatele mööblit ei eraldatud. Selle mõtte juures oli mul kuidagi piinlik vaadata G poole. Miks ta rääkis suurtest kulutustest selle korteri peale? Esiteks polnud korter tema oma, teiseks selle eest üüritasu ei võetud ja kolmandaks ei oleks see maksnud üle viiekümne rubla kuus. See ilmne vale oli nii tavatu, et ma kahtlustasin siin mingit varjatud mõtet. Mul on mälus raske taastada vestluse algust G õpilastega. Midagi seal kuuldust hämmastas mind. Ma püüdsin välja selgitada, milles nende töö seisneb, kuid otseseid vastuseid mulle ei antud, pealegi kasutati mõnel juhul imelikku ja mulle tundmatut terminoloogiat.

Nad panid ette lugeda jutustuse algust, mille oli kirjutanud üks G õpilastest, keda ennast tookord Moskvas ei olnud.

Loomulikult ma nõustusin ja üks neist hakkas käsikirja valjusti ette lugema. Autor kirjeldas oma kohtumist ja tutvust G-ga. Minu tähelepanu köitis fakt, et jutustus algas momendist, kui autori kätte sattus seesama kirjutis balletist „Maagide võitlus“, mida minagi nägin talvel ajalehes Golos Moskvõ. Pealegi – ja see meeldis mulle väga, sest seda ma ootasin – oli autor esimesel kohtumisel G-ga tundnud, et too pani ta nagu peopesale, kaalus ja asetas siis kohale tagasi. Jutustuse pealkiri oli „Tõe välgatused“ ja ilmselt oli selle kirjutanud inimene, kellel polnud mingit kirjanduslikku kogemust. Sellele vaatamata avaldas lugu muljet, kuna sisaldas viiteid süsteemile, milles ma aimasin olevat midagi väga huvitavat, kuigi ma ei suutnud seda enda jaoks nimetada ega formuleerida, ning mõned väga ebatavalised ja ootamatud mõtted kunsti kohta kutsusid minus esile väga tugeva vastukaja.

Hiljem sain teada, et kirjutise autor on väljamõeldud isik, aga jutustuse kirjutamist alustasid kaks G õpilast, kes viibisid lugemisel. Kirjatüki eesmärgiks oli jutustada ümber G ideed kirjanduslikus vormis. Veel hiljem sain ma teada, et jutustuse mõte kuulus G-le endale.

Esimese peatükiga lugemine lõppes. G kuulas kogu aeg tähelepanelikult. Ta istus diivanil, üks jalg istmiku alla kõverdatud, jõi klaasist musta kohvi, suitsetas ja vaatas vahetevahel minu poole. Mulle meeldisid tema liigutused, milles oli palju erilaadset kassilikku enesekindlust ja graatsiat; isegi tema vaikimises oli midagi, mis eristas teda teistest. Ma mõtlesin, et oleksin pidanud temaga kohtuma mitte Moskvas ega selles korteris, vaid seal, kust ma olin just naasnud: mõne Kairo mošee õuel, mingis Tseiloni saare hävinud linnas või Lõuna-India templis – Trichinopolis Thanjāvūris või Madurais.

„Nii, kuidas teile jutustus meeldis?“ küsis G pärast lugemise lõppu tekkinud lühikest vaikust.

Ma ütlesin talle, et kuulasin huviga, kuid minu arvates on selles puudusi – pole selge, millest nimelt on jutt. Jutustatakse väga tugevast muljest, mida avaldas autorile mingi õpetus, millega ta oli kokku puutunud, kuid see ei ava õpetuse sisu. Juuresviibijad vaidlesid mulle vastu, rõhutades, et ma olin jätnud märkamata jutustuse kõige tähtsama osa. G ise ei öelnud midagi.

Kui ma küsisin, millist süsteemi nad uurivad ja millised on eristavad jooned, sain ma väga ebamääraseid vastuseid. Seejärel hakkasid nad rääkima „tööst iseendaga“, kuid ei suutnud selgitada, milles see töö seisneb. Minu vestlus G õpilastega ei sujunud eriti ladusalt ja ma tundsin neis midagi arvestavat ja kunstlikku, justkui oleksid nad mänginud päheõpitud osi. Pealegi ei saanud õpilasi võrrelda õpetajaga. Kõik nad kuulusid üsna vaese Moskva intelligentsi hulka, keda ma hästi tundsin ja kellelt ma ei oodanud midagi eriti huvipakkuvat. Ma isegi mõtlesin, et imelik on kohata neid teel imelise juurde. Samal ajal näisid nad kõik mulle korralike ja meeldivate inimestena. Lood, mida ma olin kuulnud M-ilt, ei olnud kindlasti neist ega käinud nende kohta.

„Ma tahtsin teilt paluda ühte asja,“ ütles G pärast pausi. „Kas te saaksite avaldada selle artikli mingis ajalehes? Me arvame, et saaksime nii tutvustada publikule oma ideid.“

„Täiesti võimatu,“ ütlesin mina. „See pole artikkel, see on midagi ilma alguse ja lõputa; see on jutustuse algus ja ajalehe jaoks liiga pikk. Saage aru, me arvestame materjali ridade järgi. Lugemine võttis kaks tundi – see on umbes kolm tuhat rida. Te teate, mis on ajalehes följeton ehk joonealune. Följetonis on kolmsada rida. Järelikult võtaks jutu loetud osa kümne joonealuse ruumi. Moskva ajalehtedes ei avaldata joonealuseid sagedamini kui kord nädalas, seega jutustuse avaldamine võtaks kümme nädalat – ja see on kõigest ühe õhtu vestlus. Kui seda olekski võimalik trükkida, siis vaid kuukirjas, kuid praegu ei kujuta ma ette ühtki selleks sobivat ajakirja. Igal juhul nõutakse teilt kogu jutustust, enne kui nad midagi otsustavad.“

G vaikis ja sellega vestlus lõppes.

Kuid G-s endas tunnetasin ma kohe midagi ebatavalist, ja kogu õhtu jooksul see mulje üksnes tugevnes. Kui ma lahkusin, vilksatas mul peast läbi, et mul on vaja otsemaid, viivitamatult kokku leppida uus kohtumine ja kui ma seda kohe ei tee, võin kaotada temaga igasuguse sideme. Ma küsisin, kas me ei võiks kohtuda veel kord enne minu ärasõitu Peterburi. Ta ütles, et homme on ta samal ajal samas kohvikus.

Ma väljusin koos ühe noormehega. Tundsin end üsna ebalevalt: pikk ettelugemine, millest ma eriti aru ei saanud; inimesed, kes ei vastanud mu küsimustele; G ise oma ebatavaliste maneeride ja mõjuga oma inimestele, mida ma selgelt tunnetasin, kutsus minus esile ootamatu soovi valjult naerma puhkeda, hõisata, laulda, justkui oleksin ma koolist või mõnest kinnipidamiskohast välja pääsenud.

Oleksin tahtnud noormehele rääkida oma muljetest, lasta lendu mõne nalja G ja selle üsna tüütu ja pretensioonika loo aadressil. Ma kujutasin kohe ette, kuidas ma jutustan sellest mõnele sõbrale. Õnneks sain ma sõnasabast kinni. „Muidugi ta läheb ja räägib talle kohe telefoni teel kõik ära. Nad on sõbrad.“

Seepärast püüdsin ma end vaos hoida, me istusime vaikides trammi ja sõitsime Moskva kesklinna poole. Pärast päris pikka sõitu jõudsime Ohhotnõi Rjadile, mille lähedal ma elasin, jätsime sõnatult hüvasti ja läksime lahku.

Ma olin samas kohvikus, kus ma G-d olin kohanud, järgmisel päeval ja ülejärgmisel päeval ja igal sellele järgneval päeval. Nädala jooksul, mille veetsin Moskvas, kohtusin G-ga iga päev. Õige pea sai mulle selgeks, et ta teadis väga palju sellest, mida mina tahtsin teada. Muude asjade hulgas selgitas ta mulle mõningaid meeltega tajutavaid nähtusi, millega ma olin Indias kokku puutunud, aga mida keegi ei osanud seletada ei seal kohapeal ega edaspidigi. Tema selgitustes tunnetasin spetsialisti enesekindlust, väga peent faktide analüüsi ja süsteemi, mida ma ei suutnud taibata, kuid mille olemasolu ma juba tunnetasin, sest kõik G selgitused sundisid mõtlema mitte üksnes faktidele, millest oli jutt, vaid ka paljudele muudele asjadele, mida olin täheldanud või oletanud.

G grupiga ma rohkem ei kohtunud. Endast rääkis G õige vähe. Üks või kaks korda mainis ta oma reise Idamaadesse. Mind huvitas teada saada, kus ta oli viibinud, kuid seda mul välja selgitada ei õnnestunud.

Oma töö kohta Moskvas ütles G, et tal on kaks teineteisest sõltumatut ja erineva tööga hõivatud gruppi „vastavalt nende ettevalmistusele ja võimetele“, nagu ta väljendus. Iga grupiliige maksis tuhat rubla aastas ning oli võimeline töötama temaga koos oma põhitegevuse kõrvalt.

Ma ütlesin, et minu arvates on tuhat rubla aastas liiga palju neilt isikliku eravarata inimestelt.

G vaidles vastu, et mingi teine lahendus ei ole võimalik, sest töö iseloomu tõttu ei suuda ta pidada palju õpilasi. Samal ajal ta ei soovi ega ole kohustatud (ta rõhutas neid sõnu) kulutama oma raha töö korraldamisele. Tema töö ei ole ega saa olla heategevusliku loomuga ja tema õpilased on kohustatud ise leidma vahendeid selleks, et üürida ruume kohtumisteks, eksperimentide läbiviimiseks ja nii edasi. Peale selle, lisas ta, on tähelepanekud näidanud, et inimesed, kes on elus nõrgad, osutuvad nõrgaks ka töös.

„Sel korraldusel on mitu aspekti,“ ütles G. „Inimese iga tegevusega on seotud kulutused, reisimine ja nii edasi. Kui tema elu on korraldatud nii halvasti, et tuhat rubla aastas on tema jaoks ülejõu käiv summa, siis on temale parem seda tööd endale mitte võtta. Oletame, et aasta jooksul tuleks töö käigus sõita Kairosse või kuhugi mujale. Tal peab selleks raha olema. Tänu meie nõudmistele saame teada, kas ta on võimeline meiega töötama või ei.“

„Peale selle,“ jätkas G, „on mul liiga vähe vaba aega, et võiksin seda ohverdada teistele, olemata kindel isegi selles, kas see neile kasuks tuleb. Ma hindan oma aega väga kõrgelt, sest vajan seda oma töö jaoks ning ma ei saa ega taha, nagu ma enne ütlesin, seda niisama raisata. Kõigel sellel on ka teine külg,“ ütles G. „Inimesed ei hinda seda, mille eest nad ei maksa.“

Ma kuulasin teda imeliku tundega. Ühest küljest meeldis mulle kõik, millest G rääkis. Mulle meeldis ka väikseimagi sentimentaalsuse, tavaliste altruismi targutuste – väljendite nagu „töö inimkonna hüvanguks“ ja nõnda edasi – puudumine. Teisest küljest pani mind imestama G soov veenda mind mingis rahasse puutuvas küsimuses, kui ma veenmist ei vajanud.

Kui seal oligi midagi, millega ma nõus ei olnud, siis lihtsalt see, et G ei suuda sel viisil, nagu ta kirjeldas, koguda piisavalt raha. Ma tajusin, et mitte keegi nendest õpilastest, keda ma nägin, ei suuda tuhandet rubla aastas maksta. Kui ta tõesti oli leidnud Idamaades üles varjatud teadmiste nähtavad ja tõelised jäljed ning jätkas uurimusi selles suunas, siis oli selge, et tema töö nõudis kapitali, nagu iga teine teaduslik üritus, ekspeditsioon mõnda maailma tundmatusse paika, iidsete linnade arheoloogilised väljakaevamised või uuringud, milleks tuleb teha arvukalt füüsikalisi ja keemilisi eksperimente. Mind selles veenda ei olnud mingit vajadust. Vastupidi, mul oli juba mõttes, et kui G annab mulle võimaluse oma tegevusega lähemalt tutvuda, tuleks minul leida talle vajalik kapital, et panna tema töö nõuetekohasele alusele ning samuti varustada teda paremini ettevalmistatud inimestega. Kuid seni oli mul kahjuks ainult kõige ähmasem ettekujutus sellest, milles tema töö seisnes.

Otseselt küll mainimata andis G mulle mõista, et ta võtaks mind õpilaseks, kui ma selleks soovi avaldaksin. Ma ütlesin, et minu peamine takistus tööks tema juures on asjaolu, et ma praegu ei saa jääda Moskvasse, sest olen sõlminud lepingu Peterburi kirjastajaga ja valmistan trükiks ette mitut raamatut. G ütles, et ta käib vahel Peterburis ja lubas varsti tulla ja oma tulekust mind teavitada.

„Kui ma aga astun teie gruppi,“ ütlesin ma G-le, „olen ma silmitsi väga keerulise probleemiga. Ma ei tea, kas te nõuate oma õpilastelt, et nad hoiaksid saladuses seda, mida nad teilt õpivad, kuid mina sellist tõotust anda ei saa. Minu elus on olnud kaks juhust, kui mul oli võimalus astuda gruppi, kus tegeldi sellise tööga, vähemalt kirjelduse järgi, ja see töö huvitas mind tol ajal vägagi. Kuid mõlemal juhul oleks sinna astumine tähendanud, et hoian saladuses kõik, mida ma oleksin võinud seal õppida. Ja mõlemal juhul ma loobusin, sest ennekõike olen ma kirjanik, soovin jääda absoluutselt vabaks ning ise otsustada, mida ma kirjutan ja mida ma ei kirjuta. Kui ma tõotan hoida saladuses seda, mida mul kästakse, siis on mul pärast väga raske eraldada seda, mida mulle oli räägitud, sellest, mis mul endal pähe tuli öelduga seoses või isegi ilma seoseta. Näiteks on mul väga vähe teada teie ideedest, kuid ma tean, et kui me hakkame vestlema, tuleme õige pea aja ja ruumi, kõrgemate dimensioonide ja nii edasi juurde. Need on küsimused, mille kallal ma töötan juba palju aastaid. Ma ei kahtle üldse, et need sunnivad hõivama suure ala teie süsteemis.“ (G noogutas.) „Nii, te mõistate, et kui me praegu räägiksime saladuse hoidmisest vande all, siis ma ei teaks juba pärast esimest vestlust, millest ma võin kirjutada ja millest mitte.“

„Aga mis te ise asjast arvate?“ küsis G. „Liiga palju rääkida ei tasu. On asju, mida öeldakse ainult õpilastele.“

„Ma võin sellised tingimused vastu võtta üksnes ajutiselt,“ ütlesin ma. „Oleks kentsakas, kui ma kohe hakkaksin kirjutama kõigest, mida ma teilt teada saan. Kui te aga põhimõtteliselt ei taha teha oma mõtetest saladust ja muretsete üksnes sellepärast, et neid ei edastataks moonutatult – siis sellise tingimuse võiksin ma vastu võtta ja oodata kirjutamisega seni, kuni ma teie õpetust juba paremini mõistan. Kord puutusin ma kokku grupi inimestega, kes tegelesid teaduslike eksperimentidega väga laial skaalal. Nad ei teinud oma tööst saladust. Kuid nad esitasid tingimuse, et kellelgi neist pole õigust rääkida mingist eksperimendist ega seda kirjeldada enne, kuni ta ise pole võimeline seda teoks tegema. Ja kuni inimene ei suuda eksperimenti iseseisvalt korrata, tuleb tal vaikida.”

„Paremat formuleeringut olla ei saagi,“ ütles G, „ja kui te sellest reeglist kinni hoiate, ei kerki see küsimus meie vahel kunagi.”

„Kas on kehtestatud mingid tingimused teie gruppi astumiseks?“ küsisin mina. „Ja kuidas inimene, kes sellega ühineb, on seotud grupi ja teiega? Teisisõnu, ma tahan teada, kas ta võib vabalt minna ja teie töö jätta või tuleb tal võtta endale teatud kohustused? Ja mida te ette võtate, kui mõni liige oma kohustusi ei täida?“

„Selliseid tingimusi ei ole,“ vastas G, „ega saagi olla. Meie lähtume tõsiasjast, et inimene ise ei tunne ennast, et ta ei ole.“(Neid sõnu ta rõhutas.) „See tähendab, et ta ei ole see, mis ta võiks olla ja mis ta peaks olema. Sel põhjusel ei ole ta võimeline sõlmima mingeid lepinguid ega võtma endale mingeid kohustusi. Ta ei suuda midagi otsustada oma tuleviku kohta. Täna on ta üks isik ja homme teine. Ta pole mingil viisil meiega seotud ja kui ta tahab, võib igal ajal tööst loobuda ja minna. Ei ole mingeid meiepoolseid erilisi kohustusi tema suhtes ega ka tema omi meie suhtes.

Kui talle meeldib, võib ta õppida. Tal tuleb kaua aega õppida ja palju iseendaga tööd teha. Kui ta on piisavalt teadmisi kogunud, siis on teine asi. Siis näeb ta ise, kas talle meeldib meie töö või ei. Kui ta soovib, võib ta meiega edasi töötada, kui ei, võib ta ära minna. Selle hetkeni on ta vaba. Kui ta jääb pärast seda, siis on ta võimeline otsustama või sõlmima lepinguid tulevikuks.

Võtame näiteks  ühe asja. Võib tekkida olukord – muidugi mitte kohe, vaid hiljem –, kui inimene peab kas või õige vähe aega hoidma saladust millegi kohta, mida ta teada sai. Kuid kas saab inimene, kes ise ennast ei tunne, lubada, et ta hoiab saladust? Muidugi, ta võib lubada seda teha, aga kas ta suudab sõna pidada? Sest ta pole ühtne isik, temas on varjul mitu inimest. Üks neist lubab ja usub, et ta tahab. Homme aga teine neist räägib sellest oma naisele või sõbrale veinipudeli juures või petab selle temalt välja mõni nutikas mees, küsitledes teda nii, et too ise ei saa arugi, kuidas saladuse välja lobises. Lõpuks võidakse teda ka hüpnotiseerida, äkki tema peale käratada või hirmutada nii, et ta teeb, mida tahetakse. Missuguse kohustuse saab ta endale võtta? Ei, sellise inimesega me tõsiselt rääkima ei hakka. Saladuse hoidmiseks peab inimene ise ennast tundma, ta peab olema. Aga inimene, nagu kõik inimesed, on sellest väga kaugel.

Vahel me seame ajutised tingimused, et inimesi testida. Tavaliselt rikutakse neid väga ruttu, aga me ei avalda kunagi tõsiseid saladusi inimesele, keda me ei usalda, nii et rikkumistel pole tähtsust. Ma tahan öelda, et pole tähtsust selles mõttes, et meie jaoks pole see tähtis, kuigi kahtlemata rikub meie suhteid selle inimesega ning see inimene kaotab võimaluse meilt midagi teada saada – kui meilt üldse on midagi õppida. See võib mõjuda halvasti ka tema sõpradele, kuigi nad seda ei oota.“

Järgneb.

Allikas: Pjotr Uspenski “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“ (ESTRA, 2014)

Foto: ESTRA

Toimetas Ksenia Kask