Juhtus Tallinnas: imetabane lugu väikestest heategudest ja tänulikkusest

19. juuli 2016 kell 12:56



maxresdefaultKäesolev inspireeriv lugu, mis on möödunud nädalavahetuse jooksul puudutanud juba üle tuhande inimese, pärineb Anu Rumesseni Facebooki seinalt. “Sõitsin autoga kodu poole ja kuna hommikul oli leib otsa saanud, siis otsustasin Selverist läbi hüpata. Panin auto parklasse ja kihutasin korvi võtmata otse leivaleti juurde. Haarasin oma leiva ja läksin maksma, aga kui ma kassajärjekordi ja ääreni täis kärusid nägin, siis meenus mulle, et on tööpäeva õhtu… Kõndisin nõutult oma ühe leivaga kõik kümme töötavat kassat läbi ja jäin viimase kassa pika järjekorra juures seisma ja mõtlema, et kui väga mul seda leiba ikka vaja on. Ning enne, kui ma jõudsin midagi otsustada, tuli ainsasse tühja kassasse müüja ja kuna ma oli väga kerges varustuses, siis olin ma esimene, kes maksta sai. Olin väga rõõmus asja kiire lahenemise üle ja kepsutasin koos leivaga auto juurde,” alustab Anu lugu, mida lubas lahkesti ka Telegrami lugejatega jagada. Avaldame postituse muutmata kujul.

 

Autosse istudes tuli mõte ka bensiini osta ning keerasin esimesse bensukasse sisse. Lasin paagi bensiini täis ja kui hakkasin kotist rahakotti võtma, et maksma minna, selgus, et rahakotti ei ole. Otsisin kogu auto läbi, aga rahakotti polnud kuskil. Tegin sügavaid hingetõmbeid ja mõistsin, et olin selle ilmselt rõõmutuhinas Selveri kassasse unustanud. Läksin jaama sisse ja palusin neiul oodata, kuni ma rahakoti Selverist ära toon. Neiu võttis mu telefoni numbri ja palus tunni jooksul tagasi tulla. Kihutasin Selverisse, jooksin kassasse ja küsisin oma rahakotti. Kassapidaja vastas mulle eitavalt, aga noor vene mees, kes parajasti maksmas oli ütles, et ta oli ühe rahakoti leidnud poodi tulles välisukse juurest ja andis selle infosse. Jooksin infosse ja seal mu kotike mind ootaski!

Olin meeletult õnnelik ja kui sisse vaadates nägin, et kõik kaardid, dokumendid ja vähene sularahagi oli alles, läksin tagasi noormehe juurde kassasse. Tänasin teda ning ütlesin, et annaksin talle hea meelega leiutasu, aga et mul sularaha ei ole, siis läheksime koos aparaadi juurde ja ma võtan kaardiga välja nii suure summa kui ta soovib. Noormees vakatas ja küsis, “Ja ma tohin küsida nii palju kui ma tahan?” ning minu “Jah” vastuse peale hakkas ta nutma! Minu jahmunud pärimise peale, et milles asi on, ta vastas, et kuna peres on raha täitsa otsas, siis oli ta hommikul Jumala poole pöördunud ning abi palunud ja nüüd tulen Selveris mina ja küsin, kui palju raha tal vaja on.

Seejärel ütles ta, et tal on küll piinlik küsida, aga kui see mulle sobib, siis ta soovib 30 eurot. Naine on lapsega kodus, tööl ei käi ja kuna palgapäevani on veel nädal aega, siis on pere rahakott täiesti tühi. Kogu lugu võttis mul pisara silma… Koos läksime pangaautomaadi juurde, kust ma 30 eurot välja võtsin ja kui ma selle talle andsin langes vastu võtmiseks minu ette põlvili! Põlvili!!! Sellist asja polnud ma ealeski näinud ega kuulnud… Rääkimata, et keegi oleks minu pärast seda teinud. Sellised asjad juhtuvad ju ainult filmis… Võtsin tal õlgadest kinni, tõstsin püsti, kallistasin tugevalt ja siis nutsime mõlemad… Peale rahunemist pomises ta mulle veel tänusõnu ja õnnistusi eesti ja vene keeles, lehvitasime ja siis läksime kumbki oma teed.

Autos tegin sügavaid hingetõmbeid, pühkisin silmad puhtaks ja nüüd oli vaja minna bensiini eest maksma. Ja seal! Peale maksmist andis müüjaneiu mulle šokolaadi, sõnadega, “See ehk leevendab veidi teie suurt ehmatust rahakoti pärast.” Kuna mu kraanid olid kõik lahti, hakkasid pisarad jälle voolama. Neiu andis salvräti ja lohutas, “Kõik on hästi, nutta pole enam vaja!”. Kui olin maha rahunenud ja nina kuivaks pühkinud, saatis ta mind teele sõnadega, “Sõitke ettevaatlikult ja külastage meid jälle!” Ja nii ma oma leivaga koduteele asusingi…

See kogemus puudutas mind väga, väga sügavalt ning kinnistas taaskord sügavaid elu põhimõtteid – Küsi ja sulle antakse! Sarnane tõmbab sarnast! Ühe tunni jooksul anti mulle ülaltpoolt tõestus selle kohta, et kui ma armastan ennast, oma elu ja kõiki inimesi neile tingimusi seadmata, siis olenemata olukorrast tõmban ma ligi ausust; siirust; hoolivust. Hinges hoolime me kõik ning jagame armastust omal moel. Vahet ei ole – mees või naine; eestlane või venelane; noor või vana. Iga inimene on armastus, iga inimene on kingitus.

Ausus… Arvestamine… Tänulikkus… Julgus… Siirus… Abivalmidus… Sõbralikkus… korraga ja väga suurtes kogustes puudutab sügavalt ning teistega jagades tugevdab meid tõeliselt. Näeme! Kuulame! Tajume! Tunnetame! Julgeme ausalt olla need, kes me Tões oleme!

 

Anu Rumessen

 

Allikas: Facebook

Pilt: youtube.com ekraanikuva