Foto: ekraanikuva / dailysceptic.org

Selle aasta alguses kurtis WHO peadirektor dr Tedros Ghebreyesus, et WHO pandeemiakokkuleppe läbirääkimised võivad „võltsuudiste, valede ja vandenõuteooriate tulva tõttu“ laguneda. Tõenäoliselt võtsid need uudised hästi vastu tuhanded Ühendkuningriigi kodanikud, kes on edukalt parlamendile petitsiooni esitanud, mis on siiani vallandanud kaks arutelu lepingu ja kavandatavate tervishoiueeskirjade muudatuste üle. Nagu ütles parlamendisaadik Danny Kruger viimasel arutelul: “See on parlamendis kõrvalküsimus, nagu näitavad tühjad pingid, kuid märkimisväärne hulk avalikkust tunneb selle teema vastu tõelist huvi.” Arvamusartikkel on tõlgitud väljaandest The Daily Sceptic.

Kuigi aruteludest osavõtt oli väike, võimaldasid debatid mured vormistada ja protokolli panna – mured, mida dr Ghebreyesus näib põlgavat. Eeldatakse, et need probleemid on osa “torrentist”, millele Tedros viitab.

WHO peadirektor pandeemialepingu kohta käivatest “valedest ja vandenõuteooriatest”

Hiljuti maailma valitsuste tippkohtumisel lisas Tedros:

“Riigid seadsid endale tähtaja lepingu õigeaegseks lõpuleviimiseks, et see selle aasta mais toimuval Maailma Terviseassambleel vastu võtta. See on nüüd vaid 15 nädala pärast. Selle tähtaja järgimisel on aga praegu kaks peamist takistust.

Esimene on rühm küsimusi, milles riigid pole veel üksmeelele jõudnud. Nad teevad edusamme, kuid endiselt on erimeelsusi, mis vajavad riikide vahel täiendavaid läbirääkimisi.

Ükski neist pole ületamatu. Kui riigid üksteise muresid kuulavad, suudavad nad leida ühise keele ja ühise lähenemisviisi.

Teine suur takistus on valede ja vandenõuteooriate litaania lepingu kohta:

• see on Maailma Terviseorganisatsiooni võimuhaaramine;
• see loovutab suveräänsuse WHO-le;
• see annab WHO-le volitused kehtestada riikidele sulgemised või vaktsiinimandaadid;
• see on “rünnak vabadusele”;
• WHO ei luba inimestel reisida;
• WHO tahab inimeste elusid kontrollida…

Kui need poleks nii ohtlikud, oleksid need valed naljakad. Kuid need seavad ohtu maailma inimeste tervise. Ja see ei ole naljakas.

Need väited on täiesti, täielikult, kategooriliselt valed. Pandeemialepe ei anna WHO-le mingit võimu ühegi riigi ega üksikisiku üle.”

Kuid kas me saame Tedrose kommentaare võtta üksüheselt?

Mille üle need riigid täpselt tülitsevad? Võime ette kujutada, et Tedros jätab meelega mulje, et ehk on riigid hädas oma elanikkonna demokraatlike õiguste kaitsmisega. Või maadlevad nad dilemmaga, et oma tervisepoliitika terviklikkuse edendamiseks kavatsevad nad teha koostööd meediaplatvormidega, et tsenseerida kogu maakera arvamusi – see on inimõiguste seaduse artikli 10 rikkumine.

Kuid tegelikult pole see muidugi midagi sellist. Ainsad olulised tõendid, mis meil on, viitavad sellele, et viivituse keskmes on rahalised huvid, nimelt “intellektuaalomandi õigused, teabe jagamine patogeenide ja tehnosiirde kohta”, kusjuures USA, EL, Ühendkuningriik, Kanada, Šveits ja Araabia Ühendemiraadid näitavad kõik, et nad ei ole rahul kogu juurdepääsu ja hüvede mehhanismi käsitleva artikliga. (See mehhanism premeerib rahaliselt madalama sissetulekuga riike patogeeniproovide ja geneetiliste järjestuste andmete jagamise eest, võimaldades neil näiteks ravimite ostmise kulusid kompenseerida.)

Võib-olla teenib WHO huve lasta inimestel eeldada, et läbirääkimiste viivitus on tõend selle kohta, et avalikkuse muresid käsitletakse, kusjuures Tedros püüab vastuseisu rahustada.

Liikmesriigid peavad eraldama pandeemiaks valmisolekuks 5% oma tervishoiueelarvest + määramata protsendi SKT-st

Tema teine väide, et läbirääkimiste pooled on kuidagi vandenõuteooriatele allunud, on aga üsna veider ja ebatõenäoline.

Tedros võib väita, et pandeemialeping ei ole WHO võimuhaaramine, kuid kindel on see, et see leping hõlbustab märkimisväärset võimu nihet ettevõtetele (sidusrühmadele), kelle WHO toob pandeemiaks valmisoleku tabelisse.

Ajalooliselt on WHO liit farmaatsiatööstusega kaasa toonud avaliku raha tohutu raiskamise, kuna eksperte, kellel on rahalised sidemed WHO poliitikast kasu saavate ettevõtetega, peeti autoriteetseks.

Ettepaneku viimases versioonis ei ole midagi, mis takistaks selle huvide konflikti uuesti esilekerkimist. Õiguslikult siduva lepinguga, mis näeb ette, et liikmesriigid eraldavad pandeemiaks valmisolekuks 5% oma tervishoiueelarvest koos veel määramata protsendiga nende SKT-st, muutub pandeemiaks valmisoleku tööstus hämmastavalt suureks. Viis protsenti Ühendkuningriigi NHS-i kulutustest moodustab üle 9 miljardi naela. WHO-sse kuulub veel 193 liikmesriiki. Arvutage ise edasi!

Milline on Ühendkuningriigi parlamendi roll riigi poliitikakujunduses?

Ühendkuningriigi valitsus on meile ka kinnitanud, et leping ei loovuta suveräänsust WHO-le, kuid seda ei kinnitata kuigivõrd üksikasjalikult. Ei saa eitada, et leping loob uue poliitikakujundamise keskuse, mis erineb Westminsterist ja võib parlamenti mõjutada.

Võiks eeldada, et arenenud demokraatia nagu Ühendkuningriik oleks heas olukorras, et kaitsta parlamendi rolli sellise lepingu mõju eest, kuid see pole nii. Tõepoolest, enamiku jaoks võib olla üllatav, et Ühendkuningriigi kehtivad õigusaktid ei anna parlamendile võimalust väljendada oma selgesõnalist heakskiitu rahvusvahelise lepingu või kokkuleppe suhtes.

Nii et kui Tedros kinnitab meile, et see leping ratifitseeritakse kooskõlas meie suveräänsusega, ei ole see Ühendkuningriigi puhul eriti julgustav, kuna parlamendi roll lepingu ratifitseerimisel on sisuliselt passiivne.

Et mõista, kuidas leping Ühendkuningriigis jõustuda võib, tuleb põgusalt uurida eesõiguste ajaloolist konteksti ja seda, kuidas neid volitusi tänapäeval kasutatakse.

Ühendkuningriigi seadusloomest loe edasi SIIT.

Artikli autor Shiraz Akram on mõttekoja Thinking Coalition liige.

Allikas: dailysceptic.org