Fotokollaaž: Dietmar Rauscher, Getty Images + MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti + Canva.com

MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti on tellinud uue müramodelleeringu Rootsist, Uppsala Ülikooli teadlaselt prof Ken Mattssonilt ja tema meeskonnalt töötavale Saarde tuugenijaamale ning selle kõrvale plaanitavale Lode jaamale.

Miks võttis MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti vaevaks tellida maineka Rootsi ülikooli professorilt säärane analüüs ja seda juba teist korda? Tegemist ei ole ametnikele suunatud kiusu ega jonniaktiga – see tuleneb vajadusest mõista, miks ametlikult tehtud müramõõtmised ja modelleeringud ei peegelda reaalsust, milles paljud inimesed on sunnitud elama. Näiliselt on kõik justkui normi piires, kuid tegelikult on inimeste elukeskkond jäädavalt muutunud ning tuugenijaama käivitamine on endaga kaasa toonud tõsised tervisemured.

Esimese infraheli leviku ulatust puudutava modelleeringu koostas prof Mattsson 2025. aasta novembris Sopi-Tootsis asuvale tuugenijaamale. Selle analüüsi tulemused on tõsiselt murettekitavad, sest jaam on jätkuvalt töös ja potentsiaalselt ohustab oma müraheitega 40 km raadiuses elavate inimeste tervist.

Analüüsi järgselt koostatud pöördumine Põhja-Pärnumaa vallavalitsuse poole ettepanekuga peatada uute teadmiste valguses Sopi-Tootsi tuugenijaama kasutusluba on jäetud sisulise tähelepanuta. Vallavanem Madis Koit, kes vastas MTÜ saadetud kirjale, on otsustanud ettevaatuspõhimõtet eirates jätta jaama kasutusloa kehtima, seades niiviisi teadlikult potentsiaalsesse ohtu nimetatud raadiuses elavate inimeste tervise ning samal ajal jätkates uute tuulealade planeerimist Põhja-Pärnumaa valda.

Küsimus, kes sellise otsuse korral vastutab elanikele tekitatud võimalike kahjude eest ja mil moel, on siiani vastuseta.

Miks on Uppsala Ülikooli teadlase koostatud müraanalüüsid olulised?

Esiteks, selliseid analüüse ei ole Eestis varem tehtud, mis annaks meile selge ülevaate madalsagedusliku müra tegelikust levikust tuugenijaamade töötamisel. Tegemist on teaduslikult tõendatud müramodelleerimise meetodiga ning selle meetodi paikapidavuses ei ole täna põhjust kahelda.

Seekordne modelleering ja analüüs on koostatud Saarde ja Mulgi valla piirile Läti territooriumile plaanitava Lode tuugenijaama müraheite koosmõju hindamiseks realistlikes atmosfääritingimustes, pöörates erilist tähelepanu madalsageduslikule mürale ja infrahelile. Mõlema tuugenijaama müra on hinnatud ka eraldi. Tuleb märkida, et Lode ja Saarde tuugenijaamade omavaheliseks kauguseks saab esimese realiseerumisel 16 km linnulennult. Esmapilgul tundub vahemaa olevat piisav, kuid lähemal vaatlusel see enam nii ei tundu.

Kuna Eestis ei ole kombeks KSH programmi käigus erinevatel kaugustel asuvate tuugenijaamade müraheite koosmõju hinnata, on tellitud töö Eestis esmakordne ja igati õigustatud, andes võimaluse orienteeruvalt hinnata, milline võib olla erinevatesse Eesti paikadesse planeeritavate tuugenijaamade koosmõju müra (infraheli) levikule ja helirõhutasemetele. Kõrvalmärkusena juhin siinkohal tähelepanu asjaolule, et ka looduskeskkonna mõjude hindamisel ei kiputa koosmõjusid arvesse võtma.

Tekib paratamatult küsimus – miks?

Kuna Saarde töötava tuugenijaamaga on juba põhjustatud suur müraheide Saarde piirkonnas, siis Lode jaama valmimine ei muuda müraolukorda kuidagi paremaks. Kahe jaama koosmõjul kerkib helirõhutase 1–2 dB ning suureneb kõrge mürasaastega piirkond, võrreldes praegu Saardes töötava üheksa tuugeniga, üle kahe korra. Nii nagu Sopi-Tootsis, tuleb ka Saardes tuugeni müra puhul arvestada selle pulseeriva iseloomuga, mis on oluliselt häirivam kui samal sagedusel ja samal keskmisel helirõhutasemel esinev müra.

Prof Mattssoni analüüsis on samuti võrreldud Lemma OÜ tellitud ja Terviseameti füüsikalabori poolt Saardes 2024. aastal läbiviidud müramõõtmistel saadud tulemusi SoundSim360 tarkvaraga. Saadud tulemustele on prof Mattsson andnud omapoolsed kriitilised kommentaarid. Muu hulgas selgitab ta aruandes madalsagedusliku müra hindamisel kasutatud mittesobivaid meetodeid, nagu sagedusfiltrite kasutamine, mis pisendavad tegelikke infraheli helirõhutasemeid, ning infraheli mõõtmiseks kasutatud mittesobivat mõõteaparatuuri, mis ei ole infraheli mõõtmiseks loodud ega selleks kalibreeritud.

Aruandes on argumenteeritult selgitatud, miks ei saa usaldada tuugenitootjate poolt esitatud tuugenite helivõimsustasemete andmeid, mille põhjal ametlikult modelleeritakse kuuldava müra levikut ning millele tuginedes väljastatakse tuugenijaamadele kasutusload. Neid tootjate poolt justkui konstantsetena esitatud andmeid nimetab prof Mattsson oma 8. oktoobril 2025 peetud loengus üheks suurimaks tuugenitööstuse valeks. Reaalselt mõõdetud ja paberil märgitud andmete erinevused on detsibellides väga suured.

Aruandes väljatoodud mürakaartide järgi joonistuvad välja külad ja linnad, kus müratasemed on teatud ilmastikuolude korral äärmiselt kõrged. Saarde jaamast lähtuv pulseeriv müraheide mõjutab Abja-Paluoja, Tihemetsa, Kilingi-Nõmme, Mõisaküla, Tõlla, Karksi-Nuia ning teisi sellesse alasse jäävaid väiksemaid külasid. Samuti saab oma osa Saarde jaama müraheitest Viljandi linn. Juhul kui realiseerub Lode tuugenijaam, ulatub kahe jaama koosmõjul mürasaaste Valga linnani. Kui arvestada Lätis Valka lähedale rajatavat suurt tuugenijaama, tekib sealt omakorda koosmõju, mis muudab Valga linna väga tugevalt pulseeruva müraga saastatud alaks. Sisuliselt võib see tähendada tundlikematele inimestele kodude elamiskõlbmatuks muutumist.

Juhul kui müraga saastunud piirkonnas soovitakse kinnisvara müüa, on tõsine oht, et selle eest ei pruugi enam turuhinda saada. Isegi kui vähemteadlik inimene selle soetab ja avastab seaduses ette nähtud aja jooksul tuugenijaamast tuleneva müra kui varjatud vea, on teoreetiliselt võimalik tehing tagasi pöörata. Kui kinnisvara müüja räägib ostjale ausalt, et kinnistu jääb teatud ilmastikuolude korral tõsise mürasaaste mõjusfääri, on samuti küsitav, kas tehinguni jõutakse. Kes sellise olukorra tekitamise eest vastutab? Täna ei ole seaduses sellist olukorda reguleeritud, seega on kinnistu omanik oma müraprobleemiga üksi.

Milles on asi?

Miks võttis MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti vaevaks tellida maineka Rootsi ülikooli professorilt säärane analüüs ja seda juba teist korda? Tegemist ei ole ametnikele suunatud kiusu ega jonniaktiga – see tuleneb vajadusest mõista, miks ametlikult tehtud müramõõtmised ja modelleeringud ei peegelda reaalsust, milles paljud inimesed on sunnitud elama. Näiliselt on kõik justkui normi piires, kuid tegelikult on inimeste elukeskkond jäädavalt muutunud ning tuugenijaama käivitamine on endaga kaasa toonud tõsised tervisemured: peapööritus, tasakaaluhäired, lukus kõrvad, seletamatud ärevushood, puhkeolekus seletamatult kõrge pulss, seletamatult madal kehatemperatuur, vererõhu kõikumised, krooniline magamatus, järsud palaviku kõikumised, iiveldus ja oksendamine jne. Nii mõnigi on sunnitud oma kodust selle tõttu lahkuma, mille järel on tervislik seisund taastunud. Seega saab kaudselt järeldada, et müral on siiski mõju inimese tervisele. Kui aga müramõõtmise tulemused on normi piires, siis mis inimesi sedasi haigeks teeb? Argumenteeritud vastust Terviseamet ega ükski teine riiklik asutus anda ei oska. Tuugenid ise ei tee inimesi haigeks, vaid inimesi teeb suure tõenäosusega haigeks tuugenite müraheide.

Müra (nii kuuldava kui ka infraheli) põhjustatud tervisehädade kohta saab lugeda Terviseameti kodulehelt järgmist:

“Rahvastikupõhised uuringud on näidanud, et krooniline kokkupuude üle 50 dB keskkonnamüra tasemetega suurendab mitmete haiguste levimuse, avaldumise ja suremuse riski ning mõjutab ka inimeste heaolu ja töövõimet. Samuti on seoseid leitud teist tüüpi diabeedi, rasvumise ning vaimse tervise häiretega nagu depressioon ja ärevushäire. Müral on negatiivne mõju ka siis, kui inimene ise otseselt häiringut ei tunneta.”

Piirnorme ületava infraheli kohta kirjutatakse Terviseameti kodulehel järgmist:

“Piirnorme ületav infraheli võib põhjustada väsimust, iiveldust, unisust, hirmu, ärevust ning olulist reageerimiskiiruse ja tasakaalu nõrgenemist. Infraheli on alla keskmise inimese kuuldeläve. Selle põhjuseks on asjaolu, et inimeste siseorganid (süda, kopsud, magu, sisekõrv jne) võnguvad sagedustega 3–12 Hz.”

Oluline on siinkohal rõhutada üht nüanssi, mis puudutab helirõhutaset, millega kroonilisel kokkupuutel võib isegi eluiga lüheneda. Kui arvestada, et 50 dB tähendab SI-süsteemi kohaselt 0,0063 Pa (õhurõhku), siis prof Mattssoni koostatud mürakaardi järgi on müratasemed, millega Saarde kandis inimesed kokku puutuvad, 100 dB ja rohkem, mis tähendab helirõhku üle 2 Pa. Seega peavad Saarde ja ka Sopi-Tootsi tuugenijaama läheduses elavad inimesed krooniliselt taluma Terviseameti poolt ohtlikuks tunnistatud õhurõhu kõikumise tasemest üle 300 korra kõrgemat taset.

Miks on Eestis tuugenite puhul müra hindamine pigem näiline?

Eestis jäetakse tuugenite planeerimisel ja keskkonnamõjude hindamisel, täpsemalt müra hindamisel, täielikult arvestamata infraheli levik ja selle helirõhutase. Kummalisel kombel selle füüsikalise nähtusega tuugenite puhul lihtsalt ei arvestata, justkui seda ei eksisteeriks.

Kahjuks on ka seadusandlus puudulik ega näe ette vajadust reguleerida müra sagedustel alla 10 Hz, mis on just see vahemik, mis vajab tuugenite müraheite osas reguleerimist. Tuugenite põhjustatud müra baassagedus jääb 0,2–0,6 Hz vahemikku ehk see on sagedusala, kus tekib kõige suurem akustiline lööklaine. Nii madalaid sagedusi ei ole Eestis võimeline mõõtma ükski ametlik asutus. Seega jääb selle registreerimine ametlikult müra mõõtmiseks mõeldud seadmete registreerimisulatusest välja. Tõsi, seaduse kohaselt ei nõuta asutustelt sellise aparatuuri olemasolu, mis suudaks registreerida mürataset alla 10 Hz. Keegi ei hakka heast tahtest investeerima suuri summasid seadmeparki, mille täpsus ei ole seadusega nõutud. Investeering ei piirduks pelgalt mõõteaparatuuriga – vaja on ka andmete järeltöötluse tarkvara, selle kasutamise oskust ning suure jõudlusega arvutitehnikat.

Kokkuvõtteks

On selge, et tuugenitega seotud müraheidet puudutavat seadusandlust tuleb oluliselt täiendada, et oleks võimalik alustada korrektset hindamist nendest lähtuvale müraheite sagedusvahemikule, selle ulatusele, helirõhutasemetele ning erinevate müraallikate koosmõjule. Hetkel on tuugenitest lähtuva madalsagedusliku müra modelleerimine, mõõtmine ja koosmõju hindamine Eestis sisuliselt olematu ning tehniliselt võimatu. Tänu Uppsala Ülikooli teadlastele selgunud uute teadmiste taustal tuleb peatada kõigi Eestis töötavate tuugenijaamade kasutusload, et vältida võimaliku ohu edasist realiseerumist nende jaamade müraheite piirkonda jäävatele elanikele. Luua tuleb sõltumatu uurimiskomisjon, kes koostöös välisekspertidega saaks häirimatult ja ilma poliitilise surveta viia läbi teadusliku analüüsi tuugenitest lähtuva müra võimalikust mõjust inimtervisele. Komisjoni uurimistulemustest peab selguma hinnang ohutu vahemaa kohta tuugeni ja müratundliku ala vahel, arvestades seejuures ka tuugeni gabariite. Täna loetakse ohutuks vahemaaks 1 km, kuid selle otsuse taga puudub teaduslik põhjendus. Samuti loetakse suuremat tuugenit akustilises mõttes vaiksemaks. Reaalsus on paraku vastupidine, eriti madalsagedusliku helispektri osas.

Planeeritavate tuulearenduste, mõjuhindamiste ja kohalikega suhtlemise käigus on löödud tõsine kiil kogukondade ja riigiametite vahele. Protsessid, mis peaksid hoidma loodust ja kaitsma elukeskkonda ning kodusid ohtliku saaste eest, teenivad justkui vastupidist eesmärki. Need protsessid on pigem näilised ega arvesta tõsiselt kogukondade ja loodusega. Seeläbi on tõsiselt kannatada saanud usaldus nende asutuste ja ametnike suhtes, kes püüavad läbi suruda midagi sellist, millele kogukond on argumenteeritult vastu, isegi seadust rikkudes ja seades kasumi nimel potentsiaalsesse ohtu elanike tervise.

Uppsala Ülikooli teadlase prof Mattssoni tööst järeldub, et isegi 16 km distants kaasaegsete tuugenite puhul ei ole piisav vahemaa madalsagedusliku müra sumbumiseks. Seega tuleb arvestada tõsiasjaga, et Eestis ei pruugi olla ruumi nii suurte tuugenite rajamiseks, mis ei kujutaks oma müraheitega potentsiaalset ohtu elanikkonnale.

Selgunud uute teadmiste taustal on uute tuulearendustega jätkamine kohalikes omavalitsustes sealsete inimeste tervise teadlik potentsiaalsesse ohtu seadmine. Samuti ei saa enam väita, et tuugenitega kaasnev müraheide on inimestele ohutu isegi siis, kui see jääb seaduse järgi normi piiresse – see teadmine puudub eelpool kirjeldatud põhjustel. Ebakindlas olukorras tuleb tuugenijaamade planeerimisel lähtuda ettevaatusprintsiibist. Ettevaatusprintsiibile viitab ka ELi toimimise lepingu artikkel 191.

Eestikeelne aruanne koos mürakaartidega on leitav SIIT.

Saarde mürakaart on leitav SIIT.

Lode mürakaart on leitav SIIT.

Saarde + Lode mürakaart on leitav SIIT.
…

MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti tänab kõiki annetajaid, et järjekordne teaduslikult tõendatud meetodil koostatud müraanalüüs on saanud reaalsuseks. Ilma Teie panuseta ei oleks see olnud võimalik. Aitäh!

Kert Lapimaa
MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti

Allikas: MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti Facebook

Toimetas Mariann Joonas