USA ajaloo lühikursus: naftadollari toel korrumpeerunud sõjamasinaks

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

24. juuni 2020 kell 19:43



Oleme kirjutanud kindral Wesley Clarkist, kelle sõnul oli USA-l 2000-ndate alguses välja töötatud nimekiri riikidest, mida vallutada: Iraak, Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja Iraan. Palju on arutletud sellise sõjakuse põhjuse ning toimunud sõjaliste operatsioonide tagamaade üle ja tihti leitakse, et kõik ei ole mustvalge. Põhjuseid on mitmeid ning nende juured ulatuvad kaugele. Vaatame lähemalt USA dollari ja naftaturu suhteid ning seda, kuidas need on seotud USA korraldatud invasioonidega.

 

1944. aastal määrati Ameerika dollar (USD) maailma reservvaluutaks, mis tähendas, et rahvusvahelisi tarbekaupu hinnati dollarites, andes USA-le tugeva majandusliku eelise. Üheks kokkuleppe tingimuseks jäi võimalus dollareid mis tahes ajal kulla vastu vahetada ning sealjuures pidi kurss jääma kogu aeg samaks – 35 dollarit untsi kulla kohta. USA lubas, et ei trüki arutult raha, kuid föderaalreserv keeldus igasugusest järelevalvest, jättes raha juurde trükkimise auküsimuseks.

 

Naftadollar – ajaloo suurim majanduspettus

1970-ndateks oli selge, et USA oli trükkinud rohkem raha, kui neil oli tagatiseks kulda ja see viis olukorrani, kus USD väärtus aina kahanes. Mitmed riigid asusid USA-lt oma kulda tagasi lunastama, kuni president Richard Nixon selle ära keelas. 1973. aastal tegi Nixon lepingu Saudi Araabia riigipeadega, mille kohaselt pidid nad naftat müüma vaid dollarite eest ja investeerima USA väärtpaberitesse. Vastutasuks selle eest pakkus USA Saudi Araabiale naftaväljadele sõjaväelist kaitset. Peagi laienes selline kokkulepe maailma suurimatele naftariikidele ja 1975. aastaks olid kõik OPEC-i riigid nõustunud naftaga kauplema vaid dollarites.

Kuna dollar oli nüüd otseselt seotud naftaga, pidid kõik naftat importivad riigid kindlustama endale stabiilse dollarite tagavara ja selleks pidid riigid saatma füüsilisi kaupu USA-sse. Sündinud oli nn naftadollar ja olukord, kus USA andis välja paberraha ja sai vastu kõike vajalikku, rikastudes kogu selle protsessi arvelt. Seda on peetud ajaloo suurimaks rahanduspettuseks.

Külma sõja võidurelvastumises oli USA-l see eelis, et riiki tuli tänu naftadollarile hulk raha sisse ja põhimõtteliselt oli riigil võimalik relvastuda lõpmatuseni. USA relvastumine toimus nii hoogsalt, et lõpuks ületasid selle sõjaväekulutused kogu ülejäänud maailma sõjaliste kulutuste kogusumma. Nõukogude Liidul ei olnud võimalust sellele vastu seista ning selle lagunemise tõttu sai USA maailma rivaalituks superjõuks – pettusele rajatud rikkuse ning pretsedenditu sõjaväega riigiks. Paljud lootsid, et nüüd saab maailm olla rahulik ja stabiilne, kuid sõjale orienteeritud suurriigile ei olnud selline variant sobilik.

 

Lahesõja propaganda

1990-ndate alguses toimus Lahesõda, mille käigus hävitati veepuhastussüsteeme, haiglaid ja infrastruktuuri. Iraagile kehtestati sanktsioonid, et ennetada hävitatu ülesehitamist ning selle tagajärjel hukkus massiliselt kohalikke inimesi, sealhulgas pool miljonit last. USA riigipead olid sellest kõigest täiesti teadlikud ja meedias õigustati oma teguviisi, väites, et tegu on raske valikuga, kuid tehtu on vajalik. Milleks?

2000. aasta novembris asus Iraak oma naftat müüma vaid eurode, mitte dollarite eest, esitades väljakutse USA rahanduslikule ülemvõimule. Sellele vastas USA ulatusliku propagandaprogrammiga, veenmaks avalikkust, et Iraagis on massihävitusrelvad, mida kavatsetakse ka kasutada. 2003. aastal tungiti Iraaki ning olles haaranud kontrolli ka sealsete naftavarude üle, asuti seda uuesti müüma vaid dollarite eest. Kuna euro väärtus oli kõrgem, siis selline samm oleks tähendanud 15– 20% kaotust kasumis, kuid siin tuli uuesti mängu naftadollar.

Kui vaadata lähiajalugu, võime märgata korduvat mustrit. Liibüas organiseeriti mitmete Aafrika riikide vahel plaan võtta kasutusele kulla hinnaga seotud valuuta dinaar, millega sealses piirkonnas dollar välja vahetada. 2011. aastal aitasid USA ja NATO väed destabiliseerida Liibüa siseolukorda ja kui piirkond oli võetud oma kontrolli alla, hukkasid USA relvastatud mässulised Muammar Gaddafi ning kiiruga asutati Liibüa keskpank.

Iraan on pikemat aega soovinud oma naftat müüa millegi muu kui dollari eest ning nüüdseks on riik kindlustanud kokkulepped, mis võimaldavad neil seda müüa kulla eest. USA vastas sellele taas propagandakampaaniaga, mida toetab kallutatud peavoolumeedia. Rahvale väidetakse, et Iraan proovib luua tuumarelva ja sellega proovitakse saada avalikkuse heakskiitu Iraani invasiooniks. USA on tunnistanud, et Iraanile kehtestatud sanktsioonidega üritatakse sandistada sealset majandust, et nõrgestada ka riigi kaitsevõimet. Süüria on Iraani hea liitlane ning neid seovad vastastikuse kaitse lepped, seega pole üllatuslik, et Süüria siseolukorda püütakse destabiliseerida salajaste operatsioonidega, et siis sekkuda. Kuigi Hiina ja Venemaa hoiatasid USA-d Süüria asjadesse sekkumise eest, tegi USA valitsus avaldusi, mis viitasid nende hoiatuste eiramisele. Tegelikkuses ei plaanita Süürias ja Iraanis sõjaväelist sekkumist, vaid see on juba otsus, mis on tehtud. Nüüdseks on USA-l vaid vaja luua diplomaatilist konteksti, et kavandatu teoks teha.

Kõigi nende invasioonide ning salajaste operatsioonide eesmärk on ühine – kindlustada USA-le naftamüük dollarites. Kardetakse, et kui vaid üks riik müüb naftat teise valuuta eest, siis see vallandab ahelreaktsiooni, mis põhjustaks dollari kokkukukkumise. Sel hetkel ei hoia enam mitte miski muu dollari väärtust üleval. Selle asemel, et leppida dollari eluea lõpuga, on USA taktikaks suruda sõjalise jõuga maha kõik vastuhakkavad riigid Lähis-Idas ja Aafrikas.

Tugeva vastuseisu tekitab asjaolu, et Hiina ja Venemaa ei soovi kaubelda dollarites ning seetõttu on nad teinud Iraanist kui viimasest iseseisvast nafta eksportijast Lähis-Idas oma liitlase. Sõjaoht ripub pidevalt maailma kohal, arvestades, et meil on tegu supervõimuga, mis on keskendunud rahuajal sõjaks valmistumiseks ning mis ei pea rahvusvahelisi kokkuleppeid ja organisatsioone millekski. Kuid kes on valmis riskima uue globaalse sõjaga, et kaitsta ühe valuuta püsimajäämist?

 

Korrumpeerunud valitsussüsteem

President see ei ole, sest otsus tungida Liibüasse, Süüriasse ja Iraani langetati enne Obama või Trumpi poliitilisele areenile ilmumist, kuid nad mõlemad on tublisti välispoliitika osas käske täitnud. Kes on see kõige kõrgem niiditõmbaja? Või pigem: kes saab sellest kasu?

Föderaalreserv oleks dollari kokkukukkumisel suurim kaotaja, pidades silmas, et praegu saavad nad dollareid tühjast õhust juurde trükkida. Vaatamata uhkele nimele on föderaalreserv siiski eraettevõte, mida omab kõige mõjuvõimsamate pankade konglomeraat ning nende pankade omanikud on kõigi tippametnike niiditõmbajad. Kelle käes on raha, selle käes on võim.

Niiditõmbajad on mänginud süsteemiga piisavalt kaua, et ära osta piisavalt õigeid inimesi ning samas jääda ise puutumatuks. Valitsussüsteem on üdini korrumpeerunud ning demokraatiast kui rahva võimust ei saa enam juttugi olla. Inimesed lihtsalt hoiavad hinge kinni ja mõtlevad, “millal järgmine sõda siis algab?”, olles kaotanud igasuguse lootuse teistsuguseks kursiks ega uskumata, et nende valitsus teeb moraalselt õigeid valikuid. Kuid moraalsust ei saa olla seal, kus tuhanded inimelud vahetatakse mõttes uue auto vastu, kus vastutasuks raha eest nõustutakse diplomaatilise operatsiooni taha maskeeritud sõjakäiguga.

 

Teadlikkuse revolutsioon 

Viimastel aastatel on palju olnud juttu revolutsioonist, millega saaks mõista kohut pangakartellide, korrumpeerunud ametnike ja teiste räpaselt mängijate üle. Meeles tuleb pidada, et miski ei sünni üleöö ning igal revolutsioonil on kaks äärmiselt olulist etappi, mis tuleb läbida.

Esimeseks sammuks on teadlikkus: infot toimuva ning selle telgitaguste kohta tuleb levitada. Kui piisavalt inimesi võtab sõna majanduspettuse, ebavajalike sõdade ning ebaausate poliitikute vastu, siis nende ideed levivad nakatuslikult. See tähendab, et kogu ühiskonnas hakkab levima sarnane arusaam ja tärkama vajadus uute lahenduste järele. Kõige olulisem on jõuda politsei ja sõjaväeni – üksusteni, mida rahutuste korral inimeste vastu ässitataks –, et nad mõistaksid, et neil on valik mitte astuda omaenda inimeste vastu.

Teiseks sammuks on kodanikuallumatus ehk vägivallatu vastuhakkamine. Paljud muudatused hakkavad toimuma juba selles faasis, kus rahvas näitab oma vastumeelsust aktiivselt välja, andes endast parima, et pidurdada masinavärki, mis töötab nende huvidele vastu. Kui inimesed hoiavad kokku ja asuvad ühiselt boikottima erinevaid asutusi, siis võib see avada tee avalikule arutelule ja kohtumõistmisele.

Ajaloolises kontekstis oleme mitmeid kordi näinud ka kolmanda faasi kasutuselevõttu, kui asjad on saadud liikuma, kuid konflikt rahva ning võimulolijate vahel on liiga suureks paisunud. Ühest otsast on muudatustega alustatud, kuid samas ei soovita oma võimust loobuda ega võtta vastutust oma tegude eest. Kolmas etapp on otsene füüsiline vastupanu, mida tuleks igal võimalusel vältida ja võtta kasutusele vaid viimases hädas, kui ühtegi teist võimalust enam pole.

 

 

Allikad: Youtube, Investopedia,

Foto: REUTERS/Dado Ruvic/Illustration/File Photo

 

Toimetas Annika Urvela

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.