Foto: Gabriele Malaspina / Unsplash

Maailm seisab peagi silmitsi küsimusega, kuidas roboteid reguleerida ja kuidas neid üldse defineerida. Hiina astub ses vallas juba esimesi samme ning plaanib anda igale riigis toodetud tehisintellektiga humanoidrobotile enne tehaseväravast väljumist unikaalse numbrilise koodi. South China Morning Posti teatel võiks seda kirjeldada “nagu riiklikku isikukoodide süsteemi, ainult et robotitele”. Praeguseks on digitaalne ID omistatud juba enam kui 28 000 robotile umbes 200 erinevast mudelist.

Nn humanoidrobotite täieliku elutsükli haldamise platvorm võimaldab roboteid jälgida kogu nende eksisteerimise vältel – alates tootmisest kuni utiliseerimise ja taaskasutuseni.

Projekti juhib Hiina tööstus- ja infotehnoloogiaministeeriumi all tegutsev humanoidrobotite ja kehastunud tehisintellekti standardiseerimise komitee (HEIS), mille keskus asub Wuhanis Hubei humanoidrobotite innovatsioonikeskuses. Ametnike sõnul on jälgimissüsteemi eesmärk tuvastada võimalikke riske ning tagada inimkäitumist matkivate robotite turvalisus, järelevalve ja nõuetekohane haldamine.

Iga ID-kood koosneb 29 numbrist ja sisaldab nelja eri osa. Kahekohaline riigikood võimaldab jälgida rahvusvahelisi saadetisi ja müüki. Neljakohaline tootjakood näitab, milline Hiina ettevõte roboti valmistas. Kuuekohaline mudelikood määrab roboti tüübi ning 17-kohaline seerianumber eristab iga üksikut robotit.

Robotpolitseinikud ja jooksurobotid juba tegutsevad

Hiina kiirendab humanoidrobotite arendamist, soovides kasutada ära oma hiiglaslikku tööstuslikku tarneahelat. The Guardiani hiljutise raporti järgi tegutseb riigis ligikaudu 140 ettevõtet, kes soovivad humanoidroboteid arendada ja toota. Kagu-Hiinas asuvas Hangzhou linnas patrullib tänavatel juba 15 robotist liikluspolitseinikku. Hiina robotid on muutunud internetis sensatsiooniks, kogudes tähelepanu videotes, kus nad tantsivad, võitlevad või lihtsalt ümber kukuvad.

Valitsus püüab kiiresti järele jõuda ka regulatsioonide, standardite ja tööstusega tehtava koostööga, et sektori arengut toetada. Äsja avaldatud juhised käsitlevad robotite elutsükli haldamist ja kohustusliku numbrilise ID kasutamist. Need puudutavad tootjaid, teenusepakkujaid, müüjaid, kasutajaid ja ka taaskasutusettevõtteid.

Tehisintellekti tööstuse pöörane areng on toonud inimkonna aga punkti, kus tehnilised ja praktilised küsimused põrkuvad juriidiliste, eetiliste ja filosoofiliste probleemidega. South China Morning Post märgib näiteks, et Huawei tütarettevõtte loodud humanoidrobot püstitas hiljuti E-Towni humanoidrobotite poolmaratonil rekordi, läbides distantsi kiiremini, kui ükski inimene seda varem teinud on.

“Jetsonite“ multifilmimaailm ei tundu enam ulmena: humanoidrobotite ülemaailmsed tarned ulatusid 2025. aastal juba umbes 17 000 ühikuni ning turu väärtuseks hinnati 424 miljonit dollarit. Robotteenijad on sisuliselt ukse ees.

Mida rohkem me masinatele otsustusvõimet anname, seda olulisemaks muutub küsimus, millised peaksid olema selle võimekuse piirid. Kas humanoidrobotite armeed luues ehitame tegelikult digitaalseid orje? Mida me tohime või peaksime neilt üldse nõudma? Milliseid rolle võivad nad inimeste jaoks täita?

Kui varustame robotid üleinimlike võimetega, kas nad võiksid neid kunagi kasutada kahju tekitamiseks – eriti juhul, kui nad ei soovi enam olla nummerdatud, jälgitud ja lõpuks ümbertöödeldud? Veelgi teravam küsimus on aga see, kas inimestel on üldse tark kasutada sellist kontrollisüsteemi, arvestades kui kergesti võib sama loogika kanduda üle ka päris inimeste jälgimisele ja kontrollimisele.

Hiina humanoidrobotite digitaalne ID võib saada “institutsionaalseks selgrooks“

Selle valdkonna standardiseerimise küsimustega seisavad nüüd silmitsi nii Hiina ametivõimud kui ka kogu maailm. LinkedInis avaldatud Six Degrees of Robotics´i artiklis märgitakse, et robotite jälgimine ulatub kaugemale pelgalt ID-koodis sisalduvast infost. Süsteem hõlmab ka hoolduslogisid, kasutusstsenaariume, robotite intelligentsustaset ning isegi reaalajas telemeetriat, näiteks liigeste kulumist, aku seisukorda ja töö täpsust. Digitaalne ID võimaldab kiiresti tuvastada rikkeid, määrata vastutust ja korraldada hooldust juhul, kui robotiga midagi juhtub.

Hiina algatus on üks esimesi katseid luua kehastunud tehisintellekti süsteemidele riiklik juhtimis- ja kontrollitaristu juba enne nende massilist kasutuselevõttu. See viitab täiesti uuele lähenemisele robotitele: neid käsitletakse kui eraldiseisvaid reguleeritud üksusi, millel on püsiv identiteet – sarnaselt sellele, kuidas finantsregulatsioonis käsitletakse juriidilisi isikuid või kuidas lennunduses tähistatakse iga lennukit unikaalse sabanumbriga.

aastal tarnitud 17 000 humanoidrobotist koguni 85% pärines Hiinast ning AI-robootikaettevõtete arv kasvab plahvatuslikult. Regulatsioon on aga alles kujunemisjärgus. Samal ajal killustub tööstus üha enam, võttes kasutusele omavahel kokkusobimatuid tehnilisi standardeid, eraldades süsteeme üksteisest ning jättes, nagu „Six Degrees of Robotics“ kirjeldab, puuduma „ühtsed normid jälgitavuse, ohutusjärelevalve ja andmete liikumise jaoks“.

Hiina digitaalne ID-süsteem humanoidrobotitele püüab seda probleemi lahendada, muutes ametliku nummerdamise riiklikuks standardiks. See tähendab, et tootjad, kes soovivad seaduslikult turule pääseda, peavad registriga liituma – ning selline osalemine loob pideva andmesuhte riigi ja masina vahel.

Artikli sõnul nähakse ID-süsteemi kui „institutsionaalset selgroogu“, millele kogu standardiseerimine saab toetuda. Valdkonnas, mis peaks lähiaastatel sügavalt lõimuma tootmise, teeninduse ja lõpuks ka koduse igapäevaeluga, peetakse sellise keskse süsteemi puudumist üheks peamiseks põhjuseks, miks humanoidrobotite laialdane kasutamine on juriidiliselt ja poliitiliselt riskantne.

Kas riik saab sinu robotist sõpra pidevalt kontrollida?

Praegu oleks enamikule maailma inimestest endiselt šokeeriv näha humanoidrobotit tänaval kõndimas. Kuid erinevaid versioone neist oleme juba kohanud haiglates, restoranides ja sotsiaalmeedias. Hiina on üks juhtivaid riike, kes püüab humanoidroboteid massiliselt inimeste igapäevaellu integreerida, ning see tõstatab regulaatoritele üle maailma keerulisi küsimusi.

Kujutlegem humanoidrobotit nimega Tidbit. Tidbit toob sulle igal hommikul voodisse hommikusöögi ja loeb ette luuletuse. Kas Tidbit on lihtsalt toode, nagu kohvimasin, mille puhul lõpeb regulatsioon müügihetkel? Või on ta “püsiv reguleeritud üksus“, kelle üle säilib riiklik kontroll kogu tema tööea jooksul? Hiina ID-süsteem lähtub teisest põhimõttest. Sellel on selged eelised õnnetuste uurimisel ja vastutuse määramisel, kuid samas tõstatab see küsimusi omandiõiguse, privaatsuse ning riikliku järelevalve ja eraomandi piiride kohta.

Kellele kuuluvad andmed, mida robot loob, ja kuhu neid võib edasi saata? Mis juhtub siis, kui robot liigub üle riigipiiride? Tõenäoliselt ei soovi välisriigid võtta kasutusele süsteemi, mis annaks Hiina riigile pideva ligipääsu robotite andmetele. Samas võivad erinevad või konkureerivad identifitseerimismudelid muuta regulatiivse maastiku veelgi keerulisemaks.

Hiinas käivitunud projekt visandab artikli sõnul juhtimismudeli, mis käsitleb humanoidroboteid vähem kodumasinate ja rohkem majanduselus osalevate reguleeritud osapooltena. Küsimused identiteedi, jälgitavuse, andmeõiguste ja piiriülese tunnustamise kohta jõuavad ühiskonna ette kiiremini, kui enamik regulatiivseid asutusi on valmis reageerima.

See ongi üks sagedasemaid mõtteid, mis kõlab tehisintellekti arengut puudutavates aruteludes: kõik toimub erakordselt kiiresti – tõenäoliselt kiiremini, kui inimesed seda kontrollida suudavad. Selleks ajaks, kui mõistame nende küsimuste tegelikku kaalu, võivad paljud vastused olla juba praktiliselt paika pandud. Kuigi inimeste ja robotite vahelisi konflikte peetakse sageli ulmekirjanduse teemaks, on neil lugudel põhjus – need peegeldavad sügavaid tagajärgi, mida tänased otsused võivad lähitulevikule kaasa tuua.

Allikad: Biometric Update, lingid artikli sees

Toimetas Sander Soomaa