Foto: Andrey Popov | Dreamstime.com

Kehaline autonoomia – õigus privaatsusele ja oma keha puutumatusele – on kadumas. Arutelu ulatub nüüd sundvaktsineerimisest või invasiivsetest otsingutest kaugemale, hõlmates biomeetrilist jälgimist, kantavaid seadmeid ja ennustavat terviseprofiili koostamist. Me siseneme uude algoritmilise ja autoritaarse kontrolli ajastusse, kus riigil on võimalus jälgida ja hinnata meie mõtteid, meeleolusid ja bioloogiat.

See on tume lubadus, mis peitub president Trumpi tervishoiu- ja inimteenuste ministri Robert F. Kennedy Jr. uusima kampaania taga, mille eesmärk on suruda peale tulevikku, kus kõik ameeriklased kannavad biomeetrilisi tervise jälgimise seadmeid. Ja täpselt nagu kõikide teiste “reeglitega”, kui see surutakse läbi ühes riigis, siis on see kõigest aja küsimus, kui sama tehakse ka meie riigis.

Rahvatervise ja isikliku mõjuvõimu suurendamise varjus pole see algatus midagi muud kui ööpäevaringse kehalise jälgimise normaliseerimine – see juhatab sisse maailma, kus iga sammu, südamelööki ja bioloogilist kõikumist jälgivad mitte ainult eraettevõtted, vaid ka valitsus.

Selles tekkivas seire- ja tööstuskompleksis saavad terviseandmetest valuuta. Tehnoloogiafirmad teenivad kasumit riist- ja tarkvaratellimustest, kindlustusandjad riskihindamisest ning valitsusasutused suurenenud vastavusest ja käitumuslikust ülevaatest.

See tervise, tehnoloogia ja jälgimise koondumine ei ole uus strateegia – see on lihtsalt järgmine samm pikas ja tuttavas kontrollimustris.

Jälgimisoperatsioonid on alati saabunud progressi kostüümis.

Iga uus jälgimistehnoloogia laine – GPS-jälgijad, punase tule kaamerad, näotuvastus, Ringi uksekellad, Alexa nutikõlarid – on meile müüdud mugavuse, turvalisuse või ühenduse loomise vahendina. Kuid aja jooksul sai igaühest neist mehhanism avalikkuse jälgimiseks või kontrollimiseks.

See, mis algas vabatahtlikuna, on muutumas vältimatuks ja kohustuslikuks.

Hetkel, kui me aktsepteerisime eeldust, et privaatsus tuleb mugavuse nimel vahetada, panime aluse ühiskonnale, kus miski pole valitsuse haardeulatusest väljas – ei meie kodud, ei meie autod ega isegi mitte meie kehad.