Foto: Ari He / Unsplash

Nii nagu me koostame testamente oma füüsilise vara kohta, peaksime läbi mõtlema ka oma digitaalse pärandi. Ilma selgete juhisteta võivad olulised digitaalsed andmed jääda kadunuks ja meie lähedastele kättesaamatuks.

Kujuta ette, et planeerid surnud lähedase matusemuusikat. Sa ei mäleta tema lemmiklaulu ja püüad sisse logida tema Spotify kontole.

Siis taipad, et kontole ligipääs puudub – ja koos sellega on kadunud ka tema isiklikud esitusloendid, iga-aastane “Wrapped” analüüs ja kõik lemmiklaulud, mis peegeldasid tema maitset, mälestusi ja identiteeti.

Me kipume pärandist mõtlema eelkõige füüsilises mõttes: raha, kinnisvara, isiklikud esemed. Kuid elu jooksul koguneb meil tohutul hulgal digisisu, mis jääb pärast surma maha ja on nüüdseks sageli sama oluline – kui mitte tähendusrikkamgi.

Digitaalne pärand on muutunud üha keerukamaks ja mitmetahulisemaks. See hõlmab mitte ainult sotsiaalmeediakontosid ja pangateavet, vaid ka fotosid, videoid ja sõnumeid. Samuti kuuluvad sinna virtuaalsed valuutad, käitumisandmed ja isegi tehisintellekti abil loodud avatarid.

See digitaalne teave on oluline mitte ainult meie online-identiteedi, vaid ka meie surmajärgse pärandi seisukohalt. Kuidas saame siis ette planeerida, mis sellest kõigest saab?