Kui aega on jäänud vähe: surmaga silmitsi

6. november 2019 kell 22:40



“Surm on teema, mis üheaegselt paelub ja pelutab ning selles vallas mõtteid vahetada soovijaid on üsna vähe. Kui aga vaadata ja kuulata maailma enda ümber, siis surmaga seotud teemasid jätkub igasse päeva. Surm jõuab meieni läbi uudistekanalite – õnnetusjuhtumid, terrorism ja looduskatastroofid. Surm ilutseb kunstis ja kirjanduses ning kahjuks ka lastele toodetavates arvutimängudes ja multifilmides. Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta enesestmõistetav, abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde ning teadmise, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele,” kirjutab oma värskes raamatus “Kui aega on jäänud vähe…” kliiniline psühholoog Inna Narro, kelle igapäevane töö on seotud surma, leina ning erinevate haigustega, millest valdava osa moodustavad pahaloomulised kasvajad.

 

Minu esimene kokkupuude surmaga toimus varases lapseeas. Ma võisin olla nelja-aastane, kui meie pere kutsuti naabrite poja matustele. Need olid kurvad peied, sest lahkunu oli 20-aastane ning valinud siit maisest maailmast lahkumiseks vabasurma. Kuna tookord oli kombeks saata surnu oma viimsele teekonnale kodust, siis enne minekut pakuti peielistele suupisteid, meenutati kadunukest ning nuteti. Täiskasvanutel oli piisavalt tegemist ja ma sain majas omaette ringi vaadata.

Ma läksin otsejoones tuppa, kus see elust lahkunud noor mees keset lillemerd lamas. Mul oli võimalus uurida lähemalt igat kirevat pärga ja kimpu, silitada liivakarva kirstu kangast ning silmitseda põhjalikult selles lamava noore mehe nägu. Ma mäletan siiani näo kahvatut jumet ja kullakarva juukseid, mis mehe kohta olid veidi pikad, ning tumedaid kulmukaari, mis suletud silmade kohal nii eluliselt võlvusid. Selle mehe ilme valgete surilinade taustal oli nii rahulik. Minu mõistes ta magas sel hetkel ning ärkab peagi üles Taevaisa juures, nii seletas mulle vanaema enne matustele minekut.

Kui ma puudutasin surnu kätt, mis lebas risti üle teise käe tema rinnal, siis tundus see külmus teistmoodi kui lumel või metallil. Ma ei tundnud sel hetkel hirmu, vaid hoopis rahu. Paistab, et saatus oli mulle juba tookord praeguse elutee määranud, sest aastakümneid hiljem ehk viimastel aastatel on mul tulnud hoida nii mõndagi kätt, mille külmus viib mu tagasi minevikuhetke, kus esmakordselt surmaga silmitsi seisin.

Hiiu haiglas töötatud aastate jooksul olen korduvalt viibinud suremise juures ning olnud toeks nii lahkujale kui tema lähedastele. Just nende kogemuste tõttu saan praegu öelda, et on suur au olla sureva inimese kõrval, hoida tal käest, seda rahustavalt silitada ning temaga rääkida. Ma olen saanud erinevatest allikatest juhtnööre ja teadmisi, mida meie, surija kõrval viibijad, saame teha selleks, et tema üleminek elust igavikku oleks rahulik ja turvaline.

Sõna “surm“ on üheselt mõistetav, kuid surmaga leppimisel on paraku mitu palet. Kui lahkub eakas inimene, on surm loogiline, kuid noore inimese maise teekonna lõpp on mõistusevastane. Kahjuks olen Hiiul töötades saatnud viimasele teekonnale rohkem noori kui vanureid. Kahjuks oli ka minu esimene lahkuv hing eas, kus rohkem kui pool elu oleks olnud veel ees.

 

Palatisse astudes teadsin, et mul tuleb ajatu pärastlõuna. Voodis lamas nooremapoolne mees, vaevu 40, ning tema hirmust ja abitusest kahvatu abikaasa. Mehe pilk ja teadvus olid juba teel teispoolsusesse. Silmade kiire liikumise järgi võis arvata, et palatis on peale meie kolme veel keegi. Kui ma minejat nimepidi kutsusin, ei olnud sellele enam mingit reaktsiooni. Rahustasin naist paari lausega ning soovitasin tal oma mehe käest kinni võtta ja jutustada mõni ilus kooveedetud mälestuslugu. Enda pihkude vahele võtsin teise käe.

Lahkuja võib olla meie jaoks näiliselt nii-öelda läinud, kuid reaalselt on ta siiski olemas. Me saame temaga suhelda kuulmis- ja puudutusmeele kaudu, mis sellest, et see aktiivsus on ühepoolne. Hääl ja käest hoidmine mõjuvad rahustavalt nii lahkujale kui tema kõrval viibivatele lähedastele. Kui surija tunneb, et on enne elust lahkumist kaitstud, siis on võimalik, et ta on kaitstud ka seal, kuhu meie hääl ja puudutus enam ei ulatu …

Ja nii me vestlesime selle noore naisega nende koosveedetud elu ilusatest aegadest, lastest ja armastusest. Naise näol oli naeratus vaatamata sellele, et pisarad silmadest ojadena voolasid. Ma jälgisin aeg-ajalt patsiendi unearterit veendumaks, kas ta on veel meiega koos. Aeg surivoodi kõrval möödus helges olemises kuni lahkuva mehe viimse hingetõmbeni.

Ma loodan, et tema hing leidis läbi avatud akna oma tee ning lehvitas meile, mahajääjatele. Taandusin palatist, et anda abikaasale hetk veeta oma mehe surnukeha seltsis. Mõne minuti pärast kutsusin raviarsti surma fikseerima.

 

Mida teen mina edasi sellistel hetkedel? Kui mul on aega, siis lähen oma kabinetti, süütan küünla ja olen mõnda aega omaette enda emotsioonidega. See on minu viis leinata. Kui mind oodatakse juba järgmise patsiendi juurde, siis on mul kiireks taastumiseks just nii palju aega, kui palju aega kulub mõnede meetrite läbimiseks.

 

Neil, kes töötavad elu ja surma piirimail, tuleb õppida kiiresti erinevate olukordadega kohanema. Haigusel ja surmal ei ole kombeks oodata ning alati on mõlemad iga inimese puhul erineva loomuse ja olemisega.

Kui minu käest küsitakse, kuidas on võimalik ennast sellise tööga veel hästi ja elutervelt tunda, siis annan järgmise vastuse:

“Ma annan haigusest väsinud ja surevatele patsientidele oma parima ning väärtuslikuma osa omaenese minast – helluse, õrnuse, siiruse, armastuse ja aja. Nad ei kasuta seda iial kurjasti, vaid võtavad minu poolt pakutava tänuga vastu ning peegeldavad selle tagasi. Elavas ja terves maailmas on kahjuks kõik see vastupidine.“

Selles maailmas, kus inimene seisab surmaga silmitsi, ei ole tähtsust enam positsioonil, tiitlitel, tööl ega rahal. Oluliseks muutuvad inimsuhted, perekond, lapsed ja armastus.

Kahjuks olen kuulnud ka lugusid, milles on tunda kahetsust armastamata armastuse pärast.

 

Ma tänan kõiki patsiente ja nende lähedasi, kes usaldasid mulle oma lood selleks, et need kellegi teise mõtetes tulevikus edasi elaksid. Mõni lugu neist on varjunime all ning mõni inimeste lahkel loal nende pärisnimega.

Loodan, et nii mõnigi lugu siin raamatus aitab inimestel – ka meditsiinitöötajatel ja psühholoogidel – mõista haigusega seotud elu tegelikku sügavust koos selles avalduvate rõõmude, kurbuse ja muredega.

 

Inna Narro

 

Allikas: Inna Narro “Kui aega on jäänud vähe…” (Pilgrim, 2019)

Raamatuesitlus toimub 7. novembril kell 18 Vanalinna Rahva Raamatus.

See raamat ei ole leinast, surmast ega suremisest. See on raamat elu ja armastuse sügavusest, mis jääb sünni ning surma vahele. Kui inimene siia ilma sünnib, valatakse ta üle rõõmu ja armastusega. Elu jooksul muutub armastus liiga enesestmõistetavaks ja unustatakse. Oma lähedase elust lahkumise ajal leitakse unustatud armastus enda südamest jälle üles, kuid sellele langeb juba ees ootava leina vari. Mida vähemaks jääb elupäevi, seda ahnemalt püütakse ajast kinni hoida ning seda avatumaks ja avaramaks muutuvad hinged.

Hiiul töötatud aastad on aidanud autoril mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks just sellised vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik selleks, et seda lugejatega jagada.

Fotod: Sơn Bờm / Pexels, pilgrim.ee