Seitse traagilist teaduskatset

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

26. august 2013 kell 14:25



monkeyheadsTeaduseksperimendid on arenguks väga olulised, sest ilma nendeta ei oleks olemas paljusid tänapäevaseid seadmeid ja ravimeetodeid. Paljud eksperimendid on hästi õnnestunud, kuid paljud on ka väga valesti läinud ja nende tagajärjel hukkunud ka teadlasi, katsealustest rääkimata. Toomegi teieni väikese valiku eksperimentidest, mis läksid täitsa metsa või olid lihtsalt haruldaselt julmad.

 

Otto Lilienthali lennueksperiment

Nagu paljud teised 19. sajandi teadlased, unistas ka Otto Lilienthal lennumasina ehitamisest, mis võimaldaks inimestel linnu kombel taevalaotust vallutada. Ta sooritas suure hulga edukaid lende ning teda on nimetatud teenete pärast selles valdkonnas isegi lennunduse isaks. Teadlane suri 1896. aasta augustis, kui ta ühte oma leiutist testides tervelt 17 meetri kõrguselt alla sadas. Atmosfääri rõhu vähenemine oli põhjustanud minestamise ja mees sai kukkudes selgroovigastuse. Lilienthal läks koomasse ning suri järgmisel päeval suure ajusisese verejooksu tõttu.

 

Koletislik uuring (Monster Study)

Kurikuulus uuring viidi 1939. aastal Wendell Johnsoni poolt 22 orvuks jäänud lapse peal. See oli väga kompleksne uuring, mille käigus jagati lapsed nelja gruppi. 10 last olid kõneprobleemidega, ning neist pooltele pakuti positiivset kõneteraapiat, kus kiideti nende saavutusi, aga pooltele negatiivset tagasisidet. 12 kõneprobleemideta last jagati samuti kahte rühma, kusjuures ühe grupi kõnet kiireti ja teiste suhtes tehti kõik, et nende enesekindlust maatasa teha. Uuringu eesmärgiks oli välja uurida, kas kogelevaid lapsi on võimalik positiivse teraapiaga aidata ning samal ajal, kas ilma kõneprobleemita lapsi on võimalik negatiivse mõjuga kogelema panna. Kuus last, kelle kõne oli olnud täiesti normaalne, keeldusid juba varsti rääkimast ning neil tekkisid tõsised õppimisprobleemid. Kogelema ei hakanud neist keegi, kuid vaid kuus kuud kestnud uuring jättis neile suure trauma, mille all nad kannatasid terve elu. Uuringut ei avaldatud üheski teadusajakirjas, kuna Johnson pelgas, et see rikuks tema reputatsiooni. Iowa ülikool, mille all uuring läbi viidi, vabandas uurimuse pärast aastal 2001 ja kuus kannatanut said ka osariigilt kompensatsiooni.

 

731. üksuse eksperimendid

Veel rohkem kui 60 aastat pärast II maailmasõja lõppemist toob nimetus “731. üksus” Jaapanis ikka veel esile šoki, vastikuse ja eitamise. Jaapani armee kurikuulus meditsiiniüksus viis läbi salajasi inimkatsetusi keemilise ja bioloogilise sõjapidamise valdkonnas ning neid peetakse üheks kõige hullemateks sõjakuritegudeks ajaloos. Üle 10 000 inimese ohverdati teaduse nimel Josef Mengele (kurikulus natside arst, kes viis sarnaseid eksperimente läbi Hitleri-aegsel Saksamaal) stiilis piinamisele. Eksperimentide hulgas oli inimeste jalgupidi üles riputamine, kuni nad lämbusid, elavalt matmine, veenidesse õhu süstimine ning kõrgrõhukambrid.

 

Gua eksperiment 

See on järjekordne läbikukkunud eksperiment, milles püüti tõestada, et šimpanseid on võimalik inimeste kombel üles kasvatada. Selle viisid läbi teadlased Winthrop ja Luella Kellogg, kes võtsid enda 10-kuuse poja Donaldi kõrvale kasvatada 7,5 kuu  vanuse šimpansi Gua, ning kohtlesid neid kui õde ja venda. Kui motoorsetes ülesannetes ning näiteks inimeste äratundmises oli šimpansil inimlapse ees väike edumaa, siis kõne arengus ei saavutanud šimpans mitte kunagi seda, mida inimene. Eksperiment lõpetati 9 kuud hiljem, kui Donald hakkas kopeerima Gua häälitsusi. Šimpans suri vähem kui aasta pärast oma “vennast” lahutamist kopsupõletikku ning Donald sooritas 42-aasta vanuselt enesetapu.

 

Robert White’i ahvi pea siirdamise katse

Robert White oli mainekas kirurg, kes soovis tõestada, et ta suudab eraldada ahvi pea ja ühendada selle teise ahvi keha külge. 1970. aastal läbi viidud operatsioon õnnestuski, kuna ahv suutis pärast operatsiooni nuusutada ja reageerida ning püüdis isegi inimesi hammustada, kuid kuna seljaaju ei osatud enam ühendada, olid kõik peasiirdamise ohvrid kaelast allpoolt halvatud ning hukati üsna pea pärast operatsioone. Sarnaseid katseid tegid juba 50-ndatel ka venelased.

 

Ewen Cameroni skisofreeniaravi

1950–1960-ndatel kasutasid mitmed psühhiaatrid ebatavalisi meetodeid vaimuhaiguste ja eriti skisofreenia ravimiseks. Tihti juhtus ka seda, et vaimuhaiguse diagnoosiks ei olnud tegelikult alust. Ewen Cameron, kes oli muuhulgas tegev ka CIA mõtetekontrolli uurivas MK Ultra programmis, kasutas oma patsientide peal mitmeid küsitava väärtusega tehnikaid nagu elektrišokiravi ja LSD, mille tagajärjel langesid mõned patsiendid koomasse. Cameroni idee oli see, et ta püüdis patsientide isiksuse täiesti hävitada – luua n-ö puhta lehe – kuhu siis inimese isiksus uuesti luua. Püüdes kustutada nende harjumusi, hävitas ta nende mälu. Cameroni uuringute rahastamine katkestati pärast seda, kui paljud tema endised patsiendid esitasid tema vastu kohtukaebuse.

 

Elevandi LSD eksperiment

See katse viidi läbi 1962. aastal ning selle käigus süstiti isasele elevandile LSD-d. Süsti eesmärgiks oli proovida, kas aine viib looma kontrollimatusse hullusehoogu, millega kaasneb seksuaalne agressiivsus, mida oli varem isaselevantide juures täheldatud. Eksperiment ei saavutanud soovitud tulemust, kuna elevant suri õige pea pärast LSD süsti saamist. 14-aastane 3,5 tonni kaaluv isaelevant Tusko sai doosi, millest oleks jätkunud 3000 inimese jaoks. Loom trampis mõned minutit oma latris ringi ning heitis siis hinge. Oklahoma loomaaia elevandi surma eest vastutavad teadlased vabandasid end sellega, et nemad ise olid narkootikumi ilma surmavate tagajärgedeta varem tarvitanud ning et eksperimendist midagi ka kasu oleks, soovitasid, et LSD-d võiks kasutada elevandikarjade hävitamiseks maades, kus need on probleemiks.

 

 

Allikad: Odd Tale, Wikipedia 1, Wikipedia 2, The Telegraph, Flavin’s Corner, The Daily Mail

Foto: mymultiplesclerosis.co.uk

 

Toimetas Katrin Suik