Marilyn Monroe varjatud elu Hollywoodi mõistusekontrolli haardes

12. juuni 2013 kell 13:45



leadmonroe1Marilyn Monroe on ilmselt Ameerika kultuuri üks tuntumaid ikoone ja kõige kuulsam seksisümbol läbi aegade. Ent Monroe fotogeenilise naeratuse taga oli haavatav isik, keda kogu ta elu julmalt ära kasutati ja alandati. Telegram avaldab kaheosalise loo Monroe elust. Esimeses osas heidetakse pilk tema varjatud elule Hollywoodi mõttekontrolliprojekti “Monarh” orjana.

 

Marilyn Monroe on kõigi aegade tuntuim seksisümbol, kehastades kõike seda, mida Hollywood esindab – glamuuri, sära ja seksapiili. Tema ikooniline blond isiksus muutis igaveseks filmitööstuse ajalugu ja mängib tänapäevani popkultuuris silmapaistvat rolli. Kui Marilyni sümbolkuju esindab Hollywoodi välist glamuuri, siis tema keeruline eraelu esindab omakorda Hollywoodi hämarat poolt. Marilyni mõjutasid kõrgel tasemel mõistusekontrolli agendid, kes kontrollisid iga aspekti diiva elus, põhjustades lõpuks näitlejatari vaimse kokkuvarisemise. Tema varane surm vaid 36-aastasena on üks esimesi “kuulsuse müstilisi surmasid” popkultuuris. Kuigi paljud faktid viitavad mõrvale, kannab tema surm ametlikult “arvatava suitsiidi“ pitserit.

Samal ajal kui mitmed biograafiad leiavad Marilyni raskustele põhjendusi “psühholoogilistest teemadest“, siis kõrvutades fakte näitlejanna elust teadmistega Hollywoodi varjatud poolest, selgub midagi märksa süngemat: Marilyn Monroe oli üks esimesi kuulsusi, kes oli allutatud CIA MK Ultra filmitööstuse haruprogrammi “Monarh” mõistusekontrolli meetodile. Traumade ja psühholoogilise programmeerimise kaudu sai Monroest üleshaibitud nukuke varjatud eliidi jaoks, olles ka president John F. Kennedy isiklik mänguasi.

Kui Monroe programmeerimine oli oma mõju kaotanud ja ta hakkas vaimse pinge all murduma, heideti ta mõnede uurijate arvates rongist välja – MK Ultra väljend, määratlemaks orje, kes tapetakse, kui nad ei ole enam vajalikud (vaid võivad olla hoopis ohtlikud) oma ärakasutajatele.

Esimene osa heidab pilgu Monroe karjääri algusaegadesse, mil ta oli üksildane tüdruk, kelle ilu muutus tema enda jaoks needuseks.

 

Varased aastad

Norma Jeane Mortensonil (vahel ka kui Norma Jean –toim.) oli raske ja ebastabiilne noorus. Ta ei teadnud, kes on ta isa ja tema ema oli vaimselt ebastabiilne ning võimetu oma tütre eest hoolitsema. Raamatus “Minu lugu“ (My Story) kirjutab Monroe, et ta mäletab oma ema naermas ja karjumas, kui ta vägisi haiglasse viidi.

11-aastase Norma Jeane’i hooldajaks sai riik. Ta elas teismelisena kokku 11 kasuperes ja kui ühtegi kasuperet parasjagu võtta ei olnud, siis Hollygrove’i lastekodus Los Angeleses. Ja nagu kolimine ühest kasuperest teise polnuks veel piisavalt raske, mäletab Norma Jeane karmi kohtlemist nii mõneski neis. Vähemalt kolmes peres tüdrukut väärkoheldi.

Norma Jean teismelisena 2

Teismeline Norma Jeane

 

Näiteks, 11-aastasena lapsendasid Norma Jeane’i tema ema parima sõbranna Grace McKee ja tolle uus abikaasa Ervin Silliman “Doc“ Goddard. Kasuisa Doc ründas tüdrukut korduvalt seksuaalselt, sundides Norma Jeani lõpuks kodust lahkuma. Teisel juhul, kui ta oli põhikoolis, saadeti ta vanatädi juurde Comptonisse Californias, kus üks vanatädi poegadest tüdrukut taas kord seksuaalselt kuritarvitas, nii et Norma Jeane’il ei jäänud muud üle kui jälle põgeneda. Allpool on ära toodud veel üks sellistest juhtumitest.

“Ta rääkis, et sai oma kasuema käest vitsa selle eest, kui katsus “halba osa“ oma kehast. Üks tõsisem vahejuhtum leidis aset, kui ta oli kaheksane. Ühel õhtul palus üks üürnikest, mr Kimmel (Marilyn ütles hiljem, et see ei ole ta õige nimi) Norma Jeani, et viimane tuleks tema tuppa ja lukustaks enda järel ukse. Mees pani oma käed ümber Norma Jeani. Tüdruk puikles ja võitles vastu, kuid mees tegi, mis tahtis, öeldes, et Norma Jean peab olema hea tüdruk. Kui mees ta toast välja lasi, andis ta tüdrukule mündi ja ütles, et too endale jäätist ostaks. Norma Jean viskas mündi mehele näkku ja jooksis oma kasuemale juhtunust rääkima, kuid naine ei tahtnud teda kuulata.

“Kas sul häbi pole,“ riidles kasuema. “Mr Kimmel on minu parim klient.“

Norma Jean läks oma tuppa ja nuttis terve öö.

Marilyn ütles, et ta tundis end räpasena ja võttis päevi pärast juhtunut vanne, et end puhtamana tunda. Sellised korduvad dušitamised või vanniskäigud on iseloomulikud rünnaku ohvritele.

Marilyn ütles, et ta hakkas pärast juhtunut kokutama ja see lõi alati pingelistes olukordades välja. Kui ta rääkis ühele intervjueerijale kuritarvitamisest, hakkas ta kokutama.

Tõendid viitavad, et ta oli kuritarvitatud laps, kelle varane seksualiseerumine viis ebasündsa käitumiseni täiskasvanuna.

(Daily Mail, “The magic red sweater that turned „Norma Jean, string bean“ into Marilyn Monroe”)

Norma Jeane’i ebastabiilne ja dramaatiline noorus tegi temast ideaalse kandidaadi “Monarhi” mõistusekontrollile. Riigi hoolealusena ei olnud tal stabiilset perekonda.

“Mõned lapsed elavad kasuperedes või lapsendatakse nad peredesse või elavad lastekodudes või hooldajatega. Kuna need lapsed elavad sugulussidemetega mitteseotud inimeste armust, siis müüakse sellised lapsed tihti luureagentuuride mõistusekontrolli orjadeks.”

(Fritz Springmeier, The Illuminati Formula to Create Mind Control Slave)

Norma Jeane’i minevik tegi temast peamise sihtmärgi beeta-programmeerimisele (mis on tuntud ka kui Kitten-programmeerimine (kitten tähendab kassipoega)). Olles atraktiivne ja karismaatiline naine, kes otsis oma rolli meelelahutusäris, oli tal selle jaoks ideaalne profiil.

„Beeta on teine täht kreeka tähestikus, see sümboliseerib seksuaalseid modelle ja teisi muutusi, mida programmeerijad toodavad. Taolise programmeerimisega on seotud aju primitiivne osa. Varast väärkohtlemist kasutatakse programmeerimise ankruna.“

(samas)

 

Seos okultse Hollywoodiga

Enne kuulsaks saamist töötas Norma Jeane Los Angelese burleskimajas striptiisitarina ja kasutas nime Mona. Seal kohtus ta Anton LaVeyga, mehega, kes oli hiljem lähedalt seotud Saatana Kirikuga. Springmeieri sõnutsi oli LaVey mõistusekontrolli agent ja Monroest sai üks tema “Kitteni“ orjadest.

Anton laveymonroe 3 Monroe hauda külastamas 1967. aastal 3

Saatana Kiriku esindaja Anton LaVey külastamas Monroe hauda 1967. aastal.

 

“Marilyn Monroe oli orb ja juba lapsepõlves hakkas CIA teda programmeerima “Monarhi“ orjaks. Enne näitlejannaks saamist, kui ta oli veel striptiisitar, veetis ta aega Saatana Kiriku asutaja, Anton LaVeyga. LaVey ohvrid on väitnud, et mees olevat olnud mõistusekontrolli programmeerija.“

(samas)

LaVey biograafia mainib “afääri“ Monroega, kuid see oli ilmselt midagi enamat.

„Kui karnevalihooaeg lõppes, teenis LaVey raha organistina Los Angelese burleskimajas. Ta meenutab, et just sellel perioodil oli tal afäär siis veel tundmatu Marilyn Monroega.“

(Magus Peter H. Gilmore, Anton Szandor LaVey: A Biographical Sketch)

Samal ajaperioodil oli LaVey seotud ka teise näitlejannaga, keda tunti “vaese mehe Marilyn Monroena“ – Jayne Mansfieldiga. Nende kahe suhet kirjeldati ka kui afääri, kuid tegelikkus oli palju süngem.

Jayne Mansfiled oma manipulaatoriga

 Jayne Mansfield oma “nukumeistri” Anton LaVeyga.

 

“Anton LaVey oli mõistusekontrolli programmeerija mitmele tuntud Hollywoodi näitlejale, sealhulgas Jayne Mansfield ja Marilyn Monroe, kes mõlemad teenisid teda seksiorjadena.“

(Anton Szandor LaVey, Whale.to)

Marilyn Monroel ja Jayne Mansfieldil oli palju ühist. Mõlemad olid “blondid sekspommid“ (kumbki ei olnud loomulik blond) ning mõlema teeneks loetakse Hollywoodi “seksualiseerimist“. Mõlemad olid Playboy playmate’id, mõlemal oli “afäär“ Anton LaVey, Robert F. Kennedy ja John F. Kennedyga (“afäär“ tähendas tegelikult presidendi “modelliks“ olemist). Ning viimaks – mõlemad surid 30-ndates eluaastates.

 

Staar, kes elab nagu vang

Veel üks ühine joon Monroe ja Mansfieldi vahel on see, et nad mõlemad olid Blue Booki modelliagentuuri modellid. Just selle asutuse kaudu sai Norma Jeane’ist ikooniline Marilyn Monroe.

Modell Norma Jeane lokkis punaste juustega - Hollywoodi totaalse muutumisega sai temast Monroe 5

Modell Norma Jeane oli armas lokkis punaste juustega neiu.

 

Inimesed modellitööstuses veensid Norma Jeane’i, et ta laseks teha ilulõikuse, muudaks oma nime Marilyn Monroeks ning juuksevärvi plaatinablondiks. Monroe sensuaalne “blond“ persoon tõi talle mitmed filmirollid, mis algatasid selge kultuurinihke Hollywoodis.

Norma Jeane kasutas lavanime Marilyn Monroe mitu aastat, kuid 1956 tegi ta ka sümboolse käigu: muutis oma nime ametlikult Marilyn Monroeks. See muutus kõneles mitmest kurvast aspektist tema isiklikus elus – mõistusekontrolli terminites: oma nime muutmine Marilyn Monroeks näitab tema tõelise isiksuse allasurumist, nii et ainult tema programmeeritud isiksus saaks eksisteerida. Marilyn oli vaid see, kes “nemad“ tahtsid, et ta oleks.

Filmis Gentelmenid eelistavad blonde plaatinablondina  - popkultuuri ikoon on sündinud 6

Filmis “Härrasmehed eelistavad blonde” (1953) lööb laineid juba plaatinablond Merilyn: Hollywoodi seksisümbol on sündinud!

 

Mitmed biograafiad räägivad sellest, et Marilynil ei olnud praktiliselt mitte mingisugust isikliku elu vabadust. Tal ei olnud kontakti oma perega ja parema kontrolli nimel isoleerisid tema ärakasutajad ta täielikult väliskeskkonnast, välistades igasuguse abi väljastpoolt. Ainsad inimesed, kellega tal kontakt oli, olid tema “psühholoogid“ ja tema kasutajad.

“Marilyni eksistents ei olnud rikka inimese oma, vaid vangi oma. Tal ei olnud lubatud mitte mingisugust eraelu väljaspool oma programmeerijaid ja meistreid. Programmeerijad muutsid kontrolli nii tugevaks, et see viis teda korduvalt vaimse kokkuvarisemiseni.“

(Springmeier)

Marilyn viibis pideva järelevalve all. Aastaid pärast tema surma leiti ta elukohtadest uskumatu kogus jälgimisseadmeid.

“1972 said Marilyni Brentwoody kodu uuteks omanikeks näitleja Veronica Hamel ja tema abikaasa. Nad palkasid ehitaja, et see vahetaks ära katuse ja uuendaks maja. Ehitaja leidis tipptasemel pealtkuulamissüsteeme, mis hõlmasid kõiki tube terves majas. Taolised süsteemid ei olnud tavakasutajale saadavad 1962. aastal, kuid ühe erruläinud justiitsministeeriumi ametniku sõnul olid need “standardsed FBI töövahendid“. See avastus toetas vandenõuteoreetikute arvamust, et Marilyn oli olnud Kennedyte ja maffia jälgimise all. Uued omanikud kulutasid 100 000 dollarit, et kõiki neid seadmeid eemaldada.“

Allikas: IMDB

 

Mõistusekontrolli agentide võimu all

1956. aastal võttis Marilyn omaks juudi usu ja abiellus oma kolmanda abikaasaga, kirjaniku ja stsenaristi Arthur Milleriga. Selleks ajaks olid ainsad inimesed Monroe elus tema abikaasa, näitlemisõpetaja Lee Strasberg, psühhiaatrid Margaret Hohenberg, Marianne Kris ja Ralph Greenson.

“Marilyni elu oli kohutavalt üksluine. Tema arstivisiidid (mis hiljem selgusid, et olid visiidid psühhiaatri juurde) ja näitlemistunnid oli praktiliselt ainsad asjad, mida tal päevast oodata oli.“

(Lena Pepitone, “Marilyn Monroe Confidential: An Intimate Account”)

237px-Lee_Strasberg_LAT_1978 prohvet ja maag, inimhingede insener

Inimhingede insener Lee Strasberg, prohvet ja maag.

 

Lõplik tõend selle kohta, et need inimesed tõesti olid ainsad inimesed Marilyni elus, on see, et nad pärisid suurema osa tema varandusest. Lee Strasberg päris 75% Monroe varast ning Marianne Kris 25%.

Marilyn hakkas suhtlema Lee ja tema naise Paula Strasbergiga umbes 1955 ning kiirelt said neist Marilyni suured mõjutajad, juhtides praktiliselt iga aspekti tema elus.

Paljud Marilyni sõbrad ja kolleegid nägid seda juhtumas ning tundsid suurt ebamugavust. Kuid keegi ei saanud midagi teha. Ning kuna ta oli abielus Arthur Milleriga, hakkas viimane sellest ka Marilyniga rääkima.

Viimastel aastatel oli märgata tema usu kadumist Strasbergidesse ning ta ei soovinud enam, et tema elu sel viisil kontrollitakse. Seda näitab ka seik, et Marilyn kavatses muuta oma testamenti.“

(Loving Marilyn, Who Owns Marilyn’s Things? )

Pärast surma vaidlustati tema testament, kuna ta oli teiste mõju all.

“25. oktoobril 1962 kirjutab Los Angeles Times, et Marilyn Monroe testament vaidlustatakse tema kauaaegse mänedžeri Inez Melsoni poolt. Preili Melson, kellel ei olnud Marilyni varandusest midagi saada, väitis, et Marilyn oli testamendi koostamise ajal kas Lee Strasbergi või Marianne Krisi pideva mõju all.

(samas)

Veel üks tõend, et Marilyn oli mõistusekontrolli agentide pideva mõju all, on fakt, et Monroe surnukeha leidis tema psühhiaater Ralph Greenson. Mida tegi ta hilisõhtul Marilyni majas? Monroe surma asjaolud olid vägagi kahtlased, kuid sellest tuleb lähemalt juttu teises osas. Lühidalt – nagu kõikide “Monarhi” orjade puhul, “hoolitsesid“ ka Marilyni ärakasutajad iga tema elu aspekti eest. Igasugune kontakt pereliikmetega oli rangelt keelatud.

“Kuigi Marilynil oli sugulasi, isoleerisid tema arstid, psühholoogid ja näitlemisõpetajad ta nendest. (…) Hogani pere liikmed, kes elasid Los Angelese lähedal, olid proovinud temaga kontakti saada, kuid need katsetused blokeeriti.

(Jennifer Jean Miller, “Was Phenergan Marilyn Monroe’s Silent Killer, and Was She a Victim of Psychological Abuse, Medical Malpractice and Wrongful Death?”)

Oma perest ja sugulastest lahus, ilma sõpradeta, külastas Monroe terapeuti peaaegu iga päev. Kas need visiidid olid tegelikult programmeerimissessioonid? Üks on kindel: mida sagedamini neid sessioone oli, seda halvemaks tal läks. Üks eriti kummaline lugu on “Surgeon Story“ (Kirurgi lugu) – tekst, mille on kirjutanud Monroe ise.

 

The Surgeon Story“

“The Surgeon Story“ on tekst, mille on poeemina kirja pannud Monroe ise. Selles kirjeldab ta enda lahtilõikamist Lee Strasbergi ja oma psühhiaatri Margaret Hohenbergi poolt. Kui mõned arvavad, et see on lugu Marilyni unenäost, siis teised uurijad väidavad, et see on tegelikult mõistusekontrolli sessiooni kirjeldus.

Parim võimalik kirurg – Strasberg

hakkab mind lahti lõikama ja ma olen sellega nõus, sest dr. H

on mind ette valmistanud – teinud mulle anesteesia

ja on ka diagnoosinud minu juhtumi ja

ta nõustub sellega mida tegema peab –

operatsiooni – et tuua mind tagasi

elule ja ravida mind sellest kohutavast mitte-rahulolust

miskurat iganes see ka ei ole (…)

Strasberg lõikab mind lahti peale seda kui dr. H annab mulle

anesteesiat ja proovib mind meditsiiniliselt lohutada –

kogu ruum on VALGE ja tegelikult ma ei näe mitte kedagi, ainult valgeid objekte –

nad lõikavad mu lahti – Strasberg Hohenbergi järel

ja seal (tema sees) ei ole absoluutselt mitte midagi –

Strasberg on

sügavalt pettunud aga isegi enam –

akadeemiliselt üllatunud

et ta on teinud sellise vea. Ta

arvas et seal

on väga palju – rohkem kui ta eales

on unistanud…

selle asemel ei olnud seal absoluutselt mitte midagi –

puudub

iga inimlik tunne –

ainus

mis välja tuli oli peenestatud saepuru – nagu kaltsunukk – ja

saepuru

kukub

üle terve põranda ja laua ja dr. H on

hämmingus

sest järsku ta taipab et see on

uut tüüpi juhtum. Patsient… eksisteerib

täielikus tühjuses

Strasbergi teatri unistused ja lootused

on purunenud.

Dr. H loobub unistustest ja lootustest

püsiva psühhiaatrilise

ravi suhtes – Arthur on pettunud –

teda on alt veetud.

 

Selles kummalises ja häirivas loos kirjeldab Monroe, kuidas tema psühhiaatrid teda ravimitega uimastavad ja lahti lõikavad. Ta kirjutab, et “tal ei olnud operatsiooni vastu mitte midagi“, sest ta oli “ette valmistatud“. Kas ta kasutab dissotsiatsiooni? (Stressist vabanemiseks kasutab inimene oma karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist – Toim.) Ta mainib ka, et näeb vaid valget, see võib tähendada sensoorset puudutust – meetod, mida kasutatakse MK Ultra programmeerimisel.

Lahti lõigatuna leidsid arstid vaid “peenestatud saepuru“ tema “nagu kaltsunuku“ seest. Need on tüüpilised mõistusekontrolli orja sõnad, kes on täielikult kaotanud kontakti oma tõelise isiksusega. Marilyn näeb end kui “tühja“ nukku. Vastavalt Marilyni pereliikme Jason Kennedy sõnadele kirjeldab “Surgeon Story“ meelekontrolli tehnikaid nagu sensoorne puudutus, dissotsiatsiooni ja anesteetikumide manustamist.

“Veebiväljaanded refereerivad “Surgeon Storyt“ kui unenägu või painajat. Isegi muusik Annie Clark sai sellest inspiratsiooni, et kirjutada laul nendele sõnadele“Best, finest surgeon / Come cut me open“, sest ta usku, et Marilyn kirjutas need read uuringute ajal aukartusest Lee Strasbergi vastu.

Jason aga võrdles seda väga konkreetse perioodiga Marilyn Monroe elust, ja tema narratiiviga sellest kogemusest, olles Lee Strasbergi ja Margaret Hohenbergi mõistusekontrolli tehnikate ja ravimite subjektiks. See kõik juhtus 1955. aastal, kui ta hakkas käima nende kahe juures privaatsetel sessioonidel, et eemaldada blokeeringuid näitlemistehnikates.

Nende meetodi tõttu pidi Marilyn tegelema valusate lapsepõlvemälestustega. See kõik toimus väidetavalt selleks, et teha temast suurepärane näitlejanna.

Jasoni uurimusele toetudes veenis see paar Marilyni, et see kõik on selleks, et teda “aidata“. Jason ütles, et Marilyn oli segaduses Surgeon Story detaile dokumenteerides, parandades end “õpilasest“ või “koolijütsist“ “patsiendiks“.

“See oli vaimne operatsioon,“ ütles Jason. “Teda ei lõigatud mitte füüsiliselt, vaid vaimselt lahti.“

Ta ütles, et seda kasutati Marilyni murdmiseks ja tema käitumise muutmiseks.

“Sellel ei olnud mitte mingisugust pistmist näitlemisega,“ jätkas Jason. “See oli selge ja lihtne piinamine, kasutades mõistusekontrolli tehnikaid. Ning mõistusekontrolli uimastid olid vaid üks aspekt kogu mõistusekontrolli protsessist. Sensoorne puudutus, dissotsiatsioon, anesteetilised ravimid ja psüühiline juhtimine on osa kogu mõistusekontrolli protsessist.“

Lee Strasberg nimetas end tihti arstiks, ka oma 1965. aasta raamatus “Strasberg At The Actor’s Studio: Tape Recorded Sessions”.

(samas)

See lugu annab see selge sisepildi mõistusekontrolli orja mõtetest, kes on jõuetu oma ärakasutajate programmeerimisele vastu hakkama. Kahjuks muud ärakasutajate läbiviidud traumeerivad juhtumid olid liigagi reaalsed.

 

Ärakasutatud ja traumeeritud

1961. aastal veenis Kris Monroed, et ta registreeriks end sisse Payne Withney psühhiaatriahaiglasse. See, mis järgnes, on šokeeriv, arvestades fakti, et Marilyn oli maailmakuulus staar, kuid mitte üllatav, arvestades fakti, et ta oli mõistusekontrolli ori. Psühhiaatriahaiglas toimus järgnev.

“Kris sõidutas Marilyni laienevasse valgetest tellistest New Yorgi haiglasse – Weill Cornell Medical Centerisse, vaatega East Riverile ja 68. tänavale. Rõivastatud üleni karusnahka ning kasutades nime Faye Miller, allkirjastas ta oma sisseregistreerimise paberid. Kuid peagi avastas ta, et ta viiakse mitte kohta, kus ta saaks puhata, vaid polsterdatud ruumi kinnises psühhiaatrilises osakonnas. Mida rohkem ta nuuksus ja palus, et ta välja lastaks, tagudes uksele, seda enam uskusid psühhiaatrid, et ta vajab ravi. Teda ähvardati hullusärgiga, tema riided ja käekott võeti ära. Teda vannitati sunniviisiliselt ja pandi haiglariided selga.

1. ja 2. märtsil 1961 kirjutas Marilyn erilise, kuueleheküljelise kirja dr Greensonile, kirjeldades värvikalt oma katsumusi: “Payne-Whitneys ei olnud mitte mingisugust empaatiat – sellel oli väga halb mõju – ma tundsin end nagu vangis kuriteo eest, mida ma pole sooritanud. Sealne ebainimlikkus oli arhailine… kõik oli lukustatud… ustel on aknad, et patsiendid oleksid kogu aeg nähtaval, seintel on eelmiste patsientide tähelepanekud ning jäljed vägivallast.“

(…)

Psühhiaater tuli sisse ja sooritas füüsilise läbivaatuse ja see sisaldas ka rindade kontrolli. Marilyn protesteeris, öeldes, et talle tehti just eelmisel kuul täielik läbivaatus, kuid see ei aidanud.

Kui ta keeldus personaliga koostööd tegemast, siis tulid “kaks suure kondiga meest ja naist“ ning võtsid ta sülle, hoides kätest ja jalgadest ning tassisid ta lifti ja sealt seitsmendale korrusele. (“Ma pean ütlema, et neil oli vähemalt sündsust tassida mind nägu põranda poole… ma nutsin vaikselt terve tee sinna,“ kirjutab ta.)

Tal kästi end veel puhtaks pesta – teist korda peale haiglasse saabumist – ning siis tuli juhataja teda üle kuulama. “Ta ütles mulle, et ma olen väga, väga haige tüdruk ning olen olnud väga, väga haige tüdruk juba mitmeid aastaid.“

Kris, kes oli lubanud tulla teda vaatama järgmisel päeval peale sissekirjutamist, seda siiski ei teinud. Ning Lee Strasberg ega ka tema naine Paula, kellele tal õnnestus lõpuks kirjutada, ei suutnud teda sealt välja päästa, sest nad ei olnud tema sugulased.“

(Marilyn and Her Monsters,  Vanity Fair)

 cn_image.size.marilyn

 

Üks vähem avalikkuse tähelepanu leidnud aspekt Marilyni elust on tema kaks katkenud rasedust. Samal ajal, kui suurem osa biograafiaid käsitleb neid kui iseeneslikke aborte, viitavad mõned andmed sellele, et tegemist oli tekitatud abortidega. See on tavaline MK Ultra meetod ning lugedes Marilyni enda sõnu, tuleb välja, et tema laps võeti ära agentide poolt. Pepitone’i raamatus ütles Marilyn oma raseduse kohta:

“Ärge võtke mu last. Ja nad võtsid mu lapse minu käest… ja ma ei näinud teda enam kunagi.“

(Pepitone)

Raamat ütleb põhimõtteliselt, et Marilynil ei olnud iseeneslikku aborti. “Nad“ võtsid ta lapse ära.

“Pärast seda, kui Marilyn sai täiesti terve lapse, võeti see temalt ära ja tal ei lubatud teda isegi näha. Arvatavasti ta ohverdati. Marilyn oli liiga hirmul, et küsida, mis tema lapsega tehakse.“

(Springmeier)

Tema biograafiate järgi kaotas ta mõlemad oma lapsed polikliinikus, kus Springmeieri arvates toimus ka tema programmeerimine.

“Operatsioon leidis aset polikliinikus, kus Marilyn oli oma eelmise lapse kaotanud aasta eest… Marilyn ütles: “Minna tagasi sinna haiglasse on nagu õudusunenägu… Valu? Milline valu?“ Tema jaoks oli ainus valu mitte saada last.“

(Pepitone)

“Pange tähele, kuidas ta alati läheb tagasi sinna polikliinikusse. Monarhia ohvrid on pidanud kannatama meeletult kohutavat piinamist. Nad õpivad ellu jääma dissotsiatsiooni kaudu. Marilyni küsimust “Mis on valu?“ saame tõlgendada kui tema peegeldust valule. Ta ei saanud tunda valu, sest ta eraldas selle endast. Osa teisendeid luuakse valu taluma, teised jälle ei pea seda üldse kogema.“

(Springmeier)

 

Kokkuvõte

Esimeses osas heitsime pilgu Marilyni varjatud ellu, mis näitab meile Hollywoodi tumedamat poolt. Marilyniga ei manipuleerinud mitte ainult tema ärakasutajad, vaid teda väärkoheldi ja traumeeriti eesmärgil “hoida teda vaos“ ning süvendada programmeerimist. Kõhedusttekitavad faktid on pärit erinevatest allikatest, kuid neid kõiki koos vaadates maalivad need kurva, kuid üheseltmõistetava pildi Hollywoodi MK Ultra orja elust. Trauma, väärkohtlemine, isolatsioon, meelekontroll ja pidev järelevalve olid Marilyni elu lahutamatu osa.

Sellise väärkohtlemine nõuab ohvrilt suurt lõivu ning mõne aja pärast on täielik murdumine peaaegu alati vältimatu. Kuid selleks ajaks visatakse MK Ultra orjad tavaliselt “rongilt maha“. Kas see oli ka Marilyni saatus?

 

Vaata videot “Marilyn Monroe – The Last Interview”:

 

Allikad: Youtube, Vigilant Citizen

Fotod: Vigilant Citizen, Vanity Fair

 

Toimetas Meeli Seermaa