Ajakohane video: Charlie Chaplini kõne filmist “Suur diktaator”

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. märts 2014 kell 21:03



funinventors com“Suur diktaator” on 1940. aastal linastunud USA natsivastane draamakomöödia, mille stsenaariumi autor, produtsent, režissöör ja peosatäitja oli Charlie Chaplin. See film oli tema esimene helifilm, millest sai ühtlasi ka tema kõige edukam film. Selle lõpustseen kõnetab maailma ka täna.

 

Juudi soost habemeajaja, keda Chaplin kehastab, kaotab Esimeses maailmasõjas mälu. Aastaid hiljem, kui mees jälle ilmakorrast aru hakkab saama, on tema kodumaad, Tomaaniat, valitsemas diktaator Adenoid Hynkel (Charles Chaplin), kes juute taga kiusab. 
Juudid saavad kergemalt hingata, kui Hinkel üritab juudist pankurilt laenu võtta, et naaberriigi vallutamisel liitlastest ette jõuda. Kuna habemeajaja välimus on diktaatori omaga hämmastavalt sarnane, aetaksegi ta Hinkeliga segi ning tal on ainulaadne võimalus kogu maailm võimust hullunud diktaatori käest päästa.

 Teise maailmasõja algusaastail valminud geniaalne pilafilm näitas, et Chaplin nägi Hitleri tõelist palet juba aastaid ette.

Chaplini film õhutas Hitleri ja Mussolini natsiideoloogia fašismi ja antisemitismi hukkamõistu, ta pilkab diktaatoreid, nimetades neid “masinlikeks meesteks, masinliku mõistuse ja masinliku südamega”. Filmi üks mõjukamaid stseene on peategelase kõne filmi lõpus. See on suure meistri manifest hukatuse äärele jõudnud maailmale. Chaplin olla selle koostamisel palunud abi John Steinbeckilt, kuid lõpuks otsustas siiski oma kõne ise kirjutada. Ta rõhutas: “Ma pidin selle tegema… Tegin selle filmi maailma juutidele… Soovisin näha, et kombekus ja sõbralikkus tuleksid jälle tagasi. Ma pole kommunist, vaid inimene, kes tahab sellel maal näha tõelist demokraatiat ja vabadust, vastukaaluks saatanlikule ametnike võimule, mis poeb ka kogu ülejäänud maailma.”

 

Suure Diktaatori kõne

“Ma vabandan, aga ma ei soovi olla valitseja. See ei ole minu ala. Ma ei taha kellegi üle valitseda ega kedagi vallutada. Ma tahaksin kõiki aidata, kui võimalik, juute ja mittejuute, musti  ja valgeid. Me kõik tahame üksteist aidata. See on inimloomuses. Me tahame elada koos õnnes, mitte õnnetuses. Me ei taha vihata ega põlata. Maailmas on kõigile ruumi. Ja maa on külluslik ning suudab meid kõiki ära toita. Elu võiks olla vaba ja kaunis, kuid me oleme unustanud, kuidas oma elu elada.

Ahnus on mürgitanud inimese hinge, ummistanud maailma vihkamisega ja ajanud meid nagu mõtlematut lambakarja viletsusse ja veresauna. Me oleme välja arendanud kiiruse, kuid oleme endid lukku pannud. Masinavärk, mis varustab meid küllusega, on jätnud meid puudusesse. Meie teadmised on muutnud meid küünilisteks. Meie nutikus kalgiks ja ebasõbralikuks. Me mõtleme liiga palju ja tajume liiga vähe. Rohkem kui masinlikkust, vajame me inimlikkust. Rohkem kui nutikust, vajame me lahkust ja õrnust. Ilma nende väärtusteta täidab elu vägivald ja kõik hukkub.

Lennuk ja raadio on meid toonud teineteisele lähemale. Nende leiutiste olemus on tegelikult karje inimliku headuse järele – ülemaailmse vennaskonna – kõigi üheksolemise järele. Isegi nüüd jõuab mu hääl miljoniteni üle kogu maailma – miljonite meeleheitel meeste, naiste ja väikeste lasteni. Nad on süsteemi ohvrid, selle süsteemi, mis sunnib mehi piinama ja vangistama süütuid inimesi.

Neile, kes mind kuulevad, ütlen ma: ärge heitke meelt. Häving, mille künnisel me seisame, pole midagi enamat kui inimlik ahnus – see on inimprogressi kartvate meeste kibestumus. Inimeste viha lahtub, diktaatorid surevad, ja võim, mille nad rahvalt võtsid, tuleb rahva kätte tagasi. Ja seni, kuni inimesed surevad, vabadus ei hukku kunagi…

Sõdurid! Ärge andke end ära jõhkardite teenistusse – need on mehed, kes teid põlgavad, orjastavad, piiravad teie elu, dikteerivad, mida teha, mida mõelda ja tunda! Nad drillivad teid, nuumavad teid, kohtlevad kui kariloomi, saadavad teid kahurilihaks. Ärge andke end ära neile ebaloomulikele inimestele – masinlikele meestele, kellel on masinlik meel ja masinlik süda. Te pole kariloomad! Te olete inimesed! Teie südameis on armastus inimkonna vastu! Te ei vihka! Ainult need, keda ei armastata, vihkavad – need, keda ei armastata ja kes on ebaloomulikud! Sõdurid! Ärge võidelge orjuse eest! Võidelge vabaduse eest!

Luuka evangeeliumi 17. peatükk ütleb, et “Jumalariik on teie sees” – mittes ühes inimeses, mitte inimeste grupis, vaid kõigis inimestes! Sinus! Teie, inimesed, olete vägi, vägi, mis loob masinaid. Vägi, mis loob õnnelikkust! Teil, inimestel, on vägi muuta see elu vabaks ja kauniks, muuta see imeliseks seikluseks!

Siis, demokraatia nimel, laske meil seda väge kasutada, ühinegem! Võidelgem uue maailma nimel – sündsa maailma nimel, mis annab meestele võimaluse töötada, mis annab sulle tuleviku, vanaduse ja turvatunde. Samade lubadustega on võimule tulnud jõhkardid. Nad valetavad! Nad ei täida oma lubadusi. Mitte iial!

Diktaatorid vabastavad endid, kuid orjastavad inimesi! Võidelgem nüüd, et see lubadus täita! Võidelgem maailma vabaduse eest – kaotamaks rahvuslikud barjäärid, kaotamaks ahnus, vihkamine ja sallimatus. Võidelgem mõistliku maailma eest, maailma eest, kus teadus ja areng toob kõigile rõõmu. Sõdurid! Demokraatia nimel, ühinegem!

 

Vaata filmilõiku:

 

 

Allikad: charliechaplin.com, ÕL, Filmiveeb, Youtube

Foto: funinventors.com, dezerfreakbuzznet.com

 

Toimetas Sander Soomaa