Foto: ekraanikuva

Gary Brecka töötas üle 20 aasta elukindlustuses, ennustades kuuajalise täpsusega, millal inimesed surevad, teenides nõnda korporatsiooni huve. Nüüd on tema missiooniks inimeste eluea pikendamine. “Enamik inimesi funktsioneerivad ainult umbes 55% oma tegelikust normaalsest seisundist. Nende kehast on puudu element, mis teeks vahet, kas tegu on keskmise inimese või üliinimesega. Kui teil on see element puudu, siis viib see tervisehädadeni, mida enamik aktsepteerib kas vananemise, stressi või keskkonnamõjude tagajärjena. Aga see ei ole nende asjade tagajärg. “Ma ütlen teile täpselt, kuidas teada saada, mis on puudu. See võimaldab teil areneda viisil, mida te tõenäoliselt kunagi võimalikuks ei pidanud,” räägib Brecka. Allpool 2. osa intervjuust biohäkker Gary Breckaga, milles tuleb juttu depressiooni ja ärevuse seosest soolestiku tööga. Intervjuu esimese osa leiad SIIT. Artikli lõpust leiad ka eestikeelsete subtiitritega video.

Mida sa ütleksid kellelegi, kes ütleb, et ADHD on mõnes mõttes ka mõne varajase trauma tagajärg?

Trauma on minu jaoks alati paeluv teema olnud. Trauma võib käivitada metüülimise. Trauma võib metüülimistsükli katkestada. Aga see idee tänapäeva meditsiinis, et sul on mingi trauma, sul on katkenud suhe näiteks emaga ja et me anname ajule neuroplastilisust muutvaid kemikaale ja see parandab need traumad… Minu meelest pole selles mitte mingit loogikat.

Ja ma ei väida, et traumaga ei peaks tegelemea või et traumat poleks olemas. Depressioon on tõesti olemas. Ärevus on tõesti olemas. Aga kui sa vaatad, kuidas me neid tingimusi määratleme. Võtke näiteks depressioon. Me määratleme depressiooni kui serotoniini puudujääki. Nii et kui teil on madal serotoniinitase, olete definitsiooni järgi depressioonis. Nii et siis võiks arvata, et lahendus oleks serotoniini tõstmine, eks? Kui me defineerime depressiooni kui madalat serotoniinitaset, siis arvate, et lahendus oleks serotoniini tasemeõstmine. Aga seda me ei tee. Me võtame depressioonis inimesed ja paneme neile SSRI-sid, selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid.

Ja mida need teevad, on see, et need reguleerivad seda vähest serotoniini, mis neil inimestel on. Nii et definitsiooni järgi ei tõsta see kunagi serotoniini. Nii et definitsiooni järgi ei lõpe see kunagi depressiooniga. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nad on 15 aastat võtnud antidepressante. Minu esimene küsimus on, millal sa arvad, et see tööle hakkab?