Kas sina kasutad juba vähima pingutuse printsiipi?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

25. jaanuar 2014 kell 19:50



Screen Shot 2014-01-25 at 6.32.47 PMKaido Pajumaa mõtiskleb portaalis Sisekosmos selle üle, miks peavad inimesed ellujäämise nimel nii palju vaeva nägema või kas seda olelusvõitlust on võimalik kuidagi lihtsustada.

 

 

Elu külluslikus Universumis

Vaata enda ümber, mida sa näed? Küllust, eks? Loodus on külluslik, loomad on külluslikud, taevas on tähtedest külluslik. Kõik meie ümber on külluslik. Taimed ja puud kasvavad ilma pingutuseta. Lumi ja vihm langevad maale ilma pingutuseta. Kõik toimub meie ümber ilma vaeva ning pingutuseta… mitte aga inimeste elu.

See olukord tekitas minus väga palju küsimusi. Ma olen selle üle pead vaevanud juba 2008. aastast alates, mil ma hakkasin positiivse mõtlemise ning produktiivsuse teemadega rohkem kokku puutuma. Kõik inimesed soovivad olla õnnelikud, aga 90% nendest tunnevad kogu aeg rahapuudust. Kõik inimesed soovivad õnnelikud olla ja elust rõõmu tunda, aga nad ei saa seda teha täiel rinnal, sest enamusel on vaja 9–17 tööl käia ning raha teenida.

Miks see nii on? Kui Universum on nii külluslik, siis miks inimesed on sellisesse suurde majandus- ja finantslõksu asetatud? Kui loodus on külluslik ilma rahata, siis miks on meie ühiskonda välja mõeldud rahafaktor, mis muudab meid orjaks ja asetab meid oravarattasse?

Ma olen ettevõtluse kaudu selle orjuse vastu töötanud varsti juba 7 aastat. Ma olen vaba hing, ma ei taha mitte kellestki sõltuda. Hansapangas töötades ajas mind alati kõige rohkem närvi tunne, mis tekkis lõunalauas, kui tund hakkas täis saama ja pidi kontorisse tagasi minema. Samuti häirisid mind ülemuse e-mailid ning kõned vabadel päevadel – ma tundsin kogu aeg, et ma olen Hansapanga ori. Aga ma ei saanud ka midagi ette võtta, sest raha on ju elamiseks vaja. Ja nii kõikidel inimestel.



 

Me ei ole üksi

Ma olen alati uskunud sellesse, et inimestel on loodusest palju õppida. Ma usun, et loodus toimib vähima pingutuse printsiibi alusel. Seda mõistsid ka Hiina iidsed taoistid, kelle “usk” on loodus ning loodusest õppimine.

Hiljuti vaatasin ETV pealt filmi jääkarudest. Korraga taipasin ma midagi väga olulist – jääkarude elu on üks häda ja viletsus. See on pidev võitlus ellujäämise nimel.

Ma olin enne seda filmi vaadanud kümneid loodusfilme, kuid ei olnud kunagi seda aspekti märganud. Loodus toimib küll vähima pingutuse printsiibi alusel, kuid kõik loomad võitlevad ellujäämise nimel. Kalad võitlevad hüljestega ellujäämise nimel. Hülged võitlevad karudega ellujäämise nimel. Karud võitlevad salaküttidega ellujäämise nimel. Ning salakütid võitlevad ühiskondlike reeglitega ellujäämise nimel – nad vajavad raha, et ellu jääda.

Kõik võitlevad. Kõik pingutavad. Mitte kellegi elu ei ole jõude. Kui karu-Katil (karuema) oli kõht täis, sai ta hetke tukastada, et siis edasi liikuda ning uut toidukorda otsida. Ta ei saanud pikalt loorberitele puhkama jääda. Kui tulid pojad, pidi ta võitlema hüljestega, et süüa saada, ning samas karu-Matidega (isaskarudega), et need tema poegi ära ei sööks. Karude maailmas toimub pidev ning halastamatu võitlus ellujäämise nimel.

 

Vähima pingutuse printsiip

Tänu jääkarude filmile olen hakanud ka oma elule hoopis teistsuguse pilguga vaatama – ka meie peame kogu aeg pingutama ellujäämise nimel.

Mõnikord pean oma töös tegema asju, mida mulle teha ei meeldi. Varem mõtlesin ma sellistel hetkedel välja skeeme, kuidas nendest hoiduda – ma toetusin põhimõttele, et elu peab olema lihtne ning lõbus. Ma uskusin sellesse, et ilma pingutuse ja vaevata on võimalik ära elada.

Nüüd aega meenutan sellistel hetkedel karu-Katit, kes iga päev iseenda ja oma poegade ellujäämise nimel pingutab. Tema on 100% looduse laps. Tema käitub viisil, nagu Universumis loomulikul viisil asjad toimima peavad. Ja ikkagi peab ta ellujäämise nimel pingutama. See on loodusseadus, millele alluvad nii loomad kui ka inimesed. Meil ei ole sellest pääsu. Isegi, kui me oleme inimestena toiduahela tipus, peame oma ellujäämise nimel ikkagi iga päev vaeva nägema.

Siiski on oluline siin mõista vähima pingutuse printsiipi, mille kohaselt iga indiviid (inimesed ja loomad) teeb ellujäämise nimel neid asju, mida ta teha oskab. Karu-Kati ei lähe traaleri peale kala püüdma, kuigi see tagaks talle varud kogu eluks. Ta jääb nende tehnikate juurde, milles ta sünnipäraselt tugev on – kasutab käppasid ja suud. Kui karu-Kati läheks traaleril peale kala püüdma, ei kasutaks ta vähima pingutuse printsiipi, sest jääkarule traaleri pealt võrkude sisselaskmise ja väljavõtmise õpetamine vajaks üsna suurt pingutust.

Sarnaselt kehtib vähima pingutuse printsiip ka inimestele. Kuigi kõik inimesed peavad ellujäämise nimel tööd tegema, peaks iga inimene esimese asjana välja selgitama, milles ta loomupäraselt tugev on. Loomupärastele tugevustele keskendumine tähendab vähima pingutuse printsiibi kasutamist inimeste maailmas. Sellisel juhul teeme küll iga päev tööd ja teenime ellujäämise nimel raha, aga töö tegemine ei häiri meid enam. Just nii nagu ei häiri ka karu-Katit iga päev nina jäisesse vette pista, et kaeda egas mõni hülgepoiss lähedale tukkuma ole jäänud…

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: dailymail.co.uk

 

Toimetas Maarja Aljas

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.