Emotsionaalne ja faktiline mälu ehk kuidas oma valuga toime tulla?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

21. november 2013 kell 20:25



emotional-pain“Mäletad sa viimast korda, kui sa tõsiselt kellegi peale vihastasid? Sa võisid tunda, et sa põled seest. See kõik tundus sulle arusaamatu. Sa olid segaduses, pettunud ja vihane,” kirjutab Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

 

Emotsionaalne mälu

India joogid jagavad inimese keha viieks. Kuigi me näeme peeglist ainult ühte nendest – füüsilist keha – , on iga inimese loomulikuks osaks veel emotsionaalne- ja mentaalne keha, ning teadlikkus ja “mina olen”.

Needsamad joogid kinnitavad meile juba aastatuhandeid, et inimese probleemid elus saavad alguse sellest, et inimesed ei tunne iseennast piisavalt. Täpsemalt öelduna opereerivad inimesed ainult oma füüsilise keha tasandil ning näitavad teiste kehade suhtes üles ignorantsust, justkui neid ei olekski olemas. Jah, paljude jaoks ju tegelikult ei olegi – nad ei oska neid märgata.

Siiski, isegi kui me ei teadvusta, et meil on emotsionaalne “keha”, kogeme seda emotsioonide kaudu kogu aeg. Proovi seda kohe praegu. Too tähelepanu hetkeks enda sisse ning küsi endalt, kuidas sa end praegu tunned? Kas sa oled rahulik? Kas sinus on väike ärevus? Või ehk oled sa hoopiski vihane ja pettunud?

Vietnamist pärit meditatsioonimeister Thich Nhat Hanh rõhutab alati oma vestlustes, kui oluline on inimeste jaoks märgata seda, kui nad end hästi tunnevad, mitte aga ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Ta ütleb, et viha ning hambavalu märkavad paljud, meelerahu ja valuvaba elu aga vähesed. Nendel hetkedel on meil millegi “palju olulisemaga” tegelda kui iseendaga.

Kui me õpime märkama enda erinevaid emotsionaalseid seisundeid, õpime ka teadvustama oma erinevat tüüpi mälu – emotsionaalset ja faktilist. Emotsionaalne mälu mäletab asju “värviliselt” ning emotsionaalselt laetud. Faktiline aga mustvalgelt ja kuivalt.

Näiteks juhtus sinu elus täna hommikul midagi ootamatut ning ebameeldivat, mis sind tõsiselt närvi ajas. Kui sa praegu selle peale mõtled, tunned, kuidas sinus uuesti emotsioonid võimust võtavad. Kui sa seda koged, kasutad sa hetkel oma emotsionaalset mälu.

Nüüd mõtle aga millelegi ebameeldivale, mis sind 3 aastat tagasi endast välja viis. Sa võid avastada, et jah, mälestus on olemas, kuid see ei käivita sinus enam emotsiooni. Sa mäletad fakti, kuid sa ei kannata selle fakti pärast enam, sest emotsioon on selle mälestuse juurest kadunud. Nüüd võid sa sellest kogemusest lihtsalt õppida.

 

Faktiline mälu annab meile kogemused

Kuni me mäletame teatud sündmusi emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks ka adekvaatseid otsuseid. Tuleb lihtsalt endale aega anda.

Aja möödudes hakkavad emotsioonid selle mälestuse juurest hääbuma. Me küll mäletame, mis juhtus, kuid see ei aja meid enam närvi. Me oleme saanud vabaks. Me võime hakata õppima.

Inimkogemuse eesmärk on õppida. Õppida toime tulema sellega, mida elu meile pakub. Mõnikord annab see head, mõnikord aga halba. See ei ole kahjuks meie valida, kas homsed sündmused ajavad meid naerma või nutma – need kogemused tulevad lihtsalt vastavalt peaarhitekti plaanile.

Mida me aga saame valida, on enese emotsionaalne seostamine nende kogemustega. Inimene olla ei ole alati lihtne, mistõttu teevad mõned kogemused meile haiget. Kohe väga haiget. Isegi nii haiget, et sooviks inimeseks olemise ära lõpetada. Kuid ka see ei pruugi meid lõplikult nendest kogemustest vabastada.

 

Anna endale aega

Anna endale aega. Ükskõik kui valus ka praegu ei oleks, on see vastavuses plaaniga. Kes selle plaani koostas, ja miks ta seda plaani sinu ja sinu valuga hakkama saamise võimega ei kooskõlastanud, on hetkel vastuseta küsimused. Liiga suured küsimused meile, inimestele.

Kuni emotsionaalne mälu on aktiivsem, ei ole mõtet otsida vastuseid küsimusele, miks see asi juhtus, vaid kuidas ma sellest üle saaksin? Jah, mõnikord võib tunduda, et ei saagi üle, kuid praktika näitab, et aja möödudes saame ikkagi.

Alguses on väga valus, sest emotsionaalne mälu hoiab seda kõike värskena. Päevade ning kuude möödudes kanduvad aga mälestused üha enam emotsionaalsest mälust faktilisse mällu üle, ning me saame hakata otsima seoseid ja õppetunde. Nüüd saame hakata esitama küsimust: “Miks see juhtus ja mida ma sellest õppida saan?”. See on töö iseendaga.

 

Kaido Pajumaa

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: ezhealthmanagement.com