Ühe kaotuse lugu: surm paneb prioriteedid paika

15. august 2017 kell 19:10



1234777_10151972747583185_830041455_n“Surm võib olla õnnetus ja õnnistus samal ajal. Kaotades lähedase inimese saame keskenduda kas leinale või õppimisele,” kirjutab pereema, kirjanik ja TÜ keemia teadusmagister Kertriin Paabo blogis Minu Pere.

 

Meie pere tabas traagiline kaotus. Nagu öeldakse, siis täiesti lambist kaotasime ema, ämma ja imelise vanaema. Meie pere üks liige on lahkunud ning meil on olnud väga raske nädal. Olles aga leinas märkasin palju, mida on sellest õppida ning taipasin, et ämm õpetab mind isegi praegu.

Surma palge ees kahvatub kõik, muutudes üdini tühiseks. Iga sõna mis on lausutud. Tehtud teod. Tülid, kadedus ja vimm.

Maha jäänute südames hakkab kripeldama see, mis jäi ütlemata ja tegemata… Kahetsus on valdav tunne.

 

Oleks vaid olnud üks päev veel…

Aga midagi enam muuta ei saa… Ei saa enam midagi öelda ega teha. Aga stopp! Meie ümber on sel samal hetkel elavad inimesed, kellele saab öelda seda, mida vaja, teha seda, mida vaja. Et järgmine surm ei tooks kahetsust. Ja see on hea taipamine.

Meie lapsed, kes on leinas, õppisid seda karmil viisil, kuid lähedus mis tekkis oli suur. Lapsed hoiavad surma nähes rohkem elu.

Pakkides ämma asju nägin, kui vähe väärtust on asjadel. Mida siis nendega teha? Hauda ju kaasa ei võta. Ometi orjame, et osta ja ostame, et orjata.

Meie pere ei ole üle aasta enam midagi ostnud, sest nägime asjade väärtusetust juba natuke varem. Asjad lummavad meid. Me ihaleme neid. Asjad on meie peremehed. Tegelikkuses aga peaksime meie olema asjade peremehed ja mitte kiinduma. Tihti on asjadel meie jaoks rohkem väärtust, kui elavatel inimestel.

Kui lapsed midagi ära lõhuvad, siis saavad nad pahandada…

Jah, surm muudab elu väärtust.

 

Mida surm on õpetanud?

Kui mina olin 9 aastat vana, siis kaotasin enda ema ja õppisin juba siis palju tarkusi. Täna on need saanud kinnitust.

  1. Ära ütle halvasti ja ära lase lendu sõnu, mis võivad tuua kannatusi;
  2. Ole hea inimeste vastu, sest nad ei ole igavesed;
  3. Käi sünnipäevadel, mitte matustel;
  4. Räägi lahkeid sõnu ja tee head;
  5. Ära orja asju ja raha (see on kõige keerulisem :) ).

Olles leinas panen ma tähele, kuidas pea jookseb tühjaks, käed kukuvad ja keha kogeb suurt rammestust. Füüsiliselt on raske midagi teha. Ei jõua. Istud ja pilk on suunatud kaugusesse. Ometi on vaja palju teha..

Mida siis leinas inimene vajab?

  1. Ära küsi, et kas sa saad aidata. ILMU KOHALE;
  2. Aita koristada, asju ajada, sest leinas inimene unustab;
  3. Too sooja sööki. Pannkoogid on head;
  4. Too rõõmu, sest leina sees istumine ei ole tervislik. Rõõmu tundmine aga ei ole patt vaid väga-väga hea.

 

See on siis minu kogemus.

Ja kui lapsed on leinas, siis lapse lein on triibuline ning tekib ja kaob. Laps nutab ja naerab.

Elus tuleb tähistada rõõmu ja elu, mitte surma ja kahetsust.

 

Kertriin Paabo

 

Allikas: Minu Pere blogi

Artikli autor on teiste teoste hulgas kirjutanud ka raamatu “Lapse lein on triibuline”

Foto: resonner.wordpress.com