Kui mõelda, et mikroskoopilised süsteemid nagu aatomid, molekulid ja isegi rakud saavad olla kahes kohas korraga, siis miks ei peaks olema võimalik, et ka makroskoopilised süsteemid nagu näiteks inimkeha ei võiks selleks võimeline olla? Või ehk ongi…

Meie igapäevases reaalsuses ehk klassikalises maailmas on füüsikaseadustele toetudes võimatu olla kahes kohas korraga. Kuid kvantmehaanika järgi saavad mikroskoopilised süsteemid tõepoolest olla kahes või enamas kohas samal ajal.

Kvantmehaanika üheks aluspõhimõtteks nimelt on superpositsioon, mille järgi üks ja seesama osake võtab osa paljudest võnkumistest korraga, seega saab asuda ka mitmes kohas korraga.
On avastatud, et ka taimedes ja lindude rakkudes olevad molekulid vastavad samuti sellele näiliselt võimatule omadusele. Lisaks on mõningate teooriate järgi võimalik, et ka inimajus olevad neuronid ning ka DNA võivad samuti sarnaselt käituda.

Miks suuremad objektid ei saa olla kahes kohas korraga?

On märkimisväärne, et superpositsiooni printsiibile vastavad objektid jäävad omavahel seotuks ning on võimelised suhtlema ka siis, kui on eraldatud. Seda omadust nimetatakse kvantfüüsikas põimumiseks. Kui osakesed on omavahel eraldatud ka suurte kaugustega, reageerivad nad siiski mõjutustele samaaegselt.

Füüsikuid on jäänud aga painama küsimus, miks ei suuda superpositsiooni saavutada meie igapäevas eksisteerivad suuremad objektid nagu näiteks pall, inimene vmt. Takistuseks saab siinkohal ilmselt see, et mida suurem on objekt, seda kergemini laguneb selle nõrk kvantolek, kaotades selle teise võimaliku asukoha. Keegi ei tea täpselt, miks superpositsioon suuremate objektide puhul laguneb, kuid kaks kõige levinumat teooriat väidavad, et

• teadlik vaatleja, kes kas jälgib või mõõdab kvantolekut, kutsub esile selle lagunemise;

• on olemas mitmeid universumeid ning et kui superpositsioon laguneb, siis hargneb osakeste iga olek erinevatesse universumitesse, tekitades sel moel lõputu hulga universumeid.

Samal ajal jätkavad füüsikud katsete tegemist, mis aitaksid meil kvantfüüsika abil osakesi ühest kohast teise liigutada. Viini ülikooli uurimisgrupp viis näiteks 1999. aastal Anton Zeilingeri juhtimisel läbi erakordse eksperimendi, milles suudeti saavutada metallkuulikeste interferents.

Penrose’i teooria

On olemas ka kolmas teooria, mida tuntakse Penrose’i interpretatsioonina. Selle teooria arendas välja Sir Roger Penrose, tunnustatud kuid vastuoluline füüsik. Penrose oletas, et suurte objektide kvantoleku lagunemine on seotud gravitatsiooniga. Elektronid, aatomid ja molekulid on nii väikesed, et neid kahes kohas hoidev gravitatsioon ja energia on tähtsusetult väike.

Suured objektid aga ei saa eksisteerida rohkem kui kahes kohas korraga, sest nende gravitatsioonivahekorrad tekitavad peaaegu, et kohese superpositsiooni lagunemise. Penrose arvutas, et inimene laguneb ühte asukohta triljoni triljondiku murdosa sekundi jooksul, samas kui tolmukübeme puhul kulub superpositsiooni lagunemiseks tervelt sekund.

Penrose ja teisedki füüsikud töötavad siiani eksperimentide kallal sooviga Penrose’i teooriat kas kinnitada, ümber lükata või täpsustada. Kui aga oletada, et gravitatsioon tõepoolest ongi faktor, mis aitaks superpositsiooni lagunemist selgitada, siis kuidas võiks olla see arusaamine abiks inimeste teisikute nägemise fenomeni selgitamisel?

Teisikute nägemine

1893. aasta 22. juunil kõndis viitseadmiral Sir George Tryon oma Londoni kodus läbi oma elutoa, vahetamata oma naise korraldatud peol ühtegi sõna külalistega. Tema ilmumise tegi üsna kummaliseks asjaolu, et ta oleks pidanud tol hetkel olema hoopis laeval Süüria rannikuvetes. Tryoni naine avastas hiljem, et mees oli sel samal õhtul oma laevaga HMS Victoria põhja läinud.

Doppelgängerid, multilokatsioon ja ilmutuslikud kogemused on kõik olukorrad, kus isik paistab olevat samal ajal kahes kohas korraga.

• Multilokatsioon on olemise vorm või oskus olla kahes kohas korraga ning seda seostatakse tihtipeale pühakute või religioossete isikutega.

• Doppelgänger on käega katsutav teisik või elav isik, kes mõnele on halva õnne või kurja kuulutaja. Sõna kasutatakse ka kirjeldamaks tunnet, et oled heitnud pilgu enda perifeersesse nägemisse, ilma et see oleks võinud olla peegeldus.

• Ilmutuslik kogemus on mõiste, mida kasutatakse psühholoogias ja parapsühholoogias, kirjeldamaks ebatavalisi kogemusi, kus inimene väidetavalt näeb elavaid olendeid või elutuid objekte, mis füüsiliselt justkui selles kohas ei eksisteeri.

Kas selliseid nähtusi võib põhjustada superpositsioon?

Enamasti näivad need “teisikud” välja täiesti reaalsed ning üldse mitte läbipaistvad. Küll aga ei suhtle ilmutuslik tegelane mitte mingilgi moel teistega ning tavapäraselt kaob üsna kiiresti. Mõningates kultuurides on end inimese sugulastele või sõpradele ilmutav doppelgänger haiguse või ohu märgiks.

Kas võib olla, et nende seletamatute nägemuste tekitajaks võib olla superpositsioon? Penrose’i teooria järgi on superpositsiooni keskmes gravitatsioon. Kas võib olla, et inimene saab kogeda murdosa sekundist pikemat superpositsiooni, kui tema gravitatsioonivälja hetkeliselt väga suurel määral vähendatakse?

Inimesed, kes mediteerivad, elavad läbi äkilise trauma või tugeva emotsiooni, kirjeldavad tihti, et tundsid erakordset kergust, puhast energiat ja eraldatust oma füüsilisest kehast. Ka kehavälised kogemused ehk inimese teadvuse eraldumine füüsilisest kehast juhtub tihti just une ajal, mediteerides, narkoosi all, haigena või siis trauma või surmalähedase kogemusega kokku puutudes.

Kas võib olla, et füüsiline kergus võib kuidagi mõjutada inimese gravitatsioonivälja sedavõrd suurt vähenemist, et inimese superpositsioon jääb veidi pikemaks ajaks puutumata? Ilmselt peaks olema mängus ka teisigi faktoreid, sest muidu liiguksid kõik magavad, mediteerivad, haiged ja äkilist traumat kogevad inimesed igal pool ringi…

Allikad: Touchy Subjects, NPR, The Independent

Foto: xposethereal.com

Toimetas Hendrik Mere