Mitte-duaalne kogemus: mina ei toimi maailmas, vaid maailm toimib minu sees

2. august 2013 kell 21:07



Double-alaskan-rainbowAvaldame Kaido Pajumaa arvamusloo “Kas mitte-duaalne maailm (kus kõik on Üks) üldse eksisteerib? Ja kus?” veebilehelt Sisekosmos, milles mõtiskletakse selle üle, kuidas mõista väljendit “kõik on Üks” – teadmist, mis võib olla lohutav, aga mille praktilisust on raske hoomata.

 

Usun, et paljud inimesed on kuulnud väljendit “kõik on Üks”. Seda väljendit on kasutatud väga paljudes erinevates vormides ja viisidel, väljendamaks meie maailma üht suurimat “saladust”, mille kohaselt ei ole olemas eraldiseisvaid nähtuseid, objekte ja inimesi, vaid me oleme kõik üks. Kuidas seda mõista?

 

Kvantfüüsikaline lähenemine

Paljud, kes mitte-duaalsesse maailma usuvad, teevad seda läbi teadmise, milleni kvantfüüsikud umbes sada aastat tagasi jõudsid. Nimelt avastasid teadlased, et meie maailma kõige fundamentaalsemal tasandil ei eksisteerigi eraldiseisvaid objekte (nagu need paistavad meile materiaalsel tasandil), vaid kõige pisemal skaalal on kõik nähtused ühtemoodi energia. Kvantfüüsikas nimetatakse seda ühtset energiavälja nullpunktiväljaks või kvantväljaks.

See teadmine on lohutav, aga mitte siiski väga praktiline. Silmitsedes igapäevaseid probleeme võime ju teada küll, et pastakas ei olegi pastakas, vaid hoopis energia, ja mind mahajätnud elukaaslane ei olegi tegelikult füüsiline inimene, vaid samuti energia, kuid sellest on meile vähe kasu. See ei aita meid igapäevase frustratsiooniga hakkama saada, mida elu meile aeg-ajalt pakub.

 

Mitte-duaalne lähenemine

Ma isikikult uskusin mitu aastat eespool toodud kvantfüüsikalisse lähenemisse ja püüdsin seeläbi meelerahu leida. Juhtus, mis elus juhtus, aga tuletasin endale alati meelde, et tegelikult on kõik energia ja pole häda midagi. Mõnikord see töötas, üldjuhul aga mitte. Mõistus lihtsalt ei ole piisavalt võimekas tööriist kriitilistes olukordades teadmiste baasil rahu säilitamiseks.

Siis aga juhtus midagi põnevat. Ühel hetkel kogesin, kuidas eespool mõtteid, muresid, hirme ja emotsioone on miski, mis on sellest kõigest puutumata. Ma võisin jätkuvalt mõnikord murelik või õnnetu olla, mul võis jätkuvalt pea rõõmu- või muremõtteid täis olla, ja ma võisin jätkuvalt käituda viisil, nagu ma olen kogu aeg käitunud … aga oli miski, mis jälgis seda kõike vaikselt ja puutumatult.

Mind hakkas huvitama, mis asi see ikka täpsemalt on, mis mitte millestki end häirida ei lase. Tulgu või veeuputus, tema on ikkagi puutumata ja lihtsalt vaatab. Olgu mul valus, tema vaatab. Olgu ma õnnelik, tema vaatab. “Kes see on?” tekkis mul küsimus.

Täna võin ma esitada selle küsimuse vastupidi: “Kes see on, kes kogu aeg niimoodi tõmbleb ja õnnelikuks püüab saada? Kes see on, kes kõik need aastad on püüdnud meelerahu leida? Ja kes see on, kellele ma peeglist otsa vaatan?”

Meie maailm ei saa olla mitte-duaalne, kuni me ei avasta, kes me tegelikult oleme. Kuni me usume, et oleme see inimene, kelle peale iseendast rääkides mõtleme, jäämegi maailma kogema eraldiseisva ja valusana. Me võime küll mõistuse kaudu meenutada kvantfüüsikalisi avastusi, aga mõistus on meid ju varemgi alt vedanud (või täpsem oleks öelda, et see veab meid kogu aeg alt). Mitte-duaalne maailm ei eksisteeri mitte teadmise, vaid kogemise kaudu.

Üksolemine ehk mitte-duaalsus ilmneb avastuses, et mina ei toimi maailmas, vaid maailm toimib minu sees. See on teadvelolek, mis loob maailma. Ilma minu juuresolekuta ei eksisteeri mitte ühtegi nähtust minu jaoks. Olgu selleks teine inimene, mälestus minevikust või päikeseloojang – kõik need nähtused vajavad meie juuresolekut, meie teadvelolekut selleks, et meie jaoks eksisteerida. Kõik need nähtused asuvad meie teadvuse ruumis. Kõik need nähtused eksisteerivad ainult ühel põhjusel – sest meie eksisteerime, ja alles sellest lähtuvalt saavad eksisteerida nemad. See on mitte-duaalne kogemus.

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: English Wikipedia / Eric Rolph

 

Toimetas Ksenia Kask