Kui tähelepanelikud me oleme?

14. aprill 2014 kell 21:30



the_watching_eyeFilmide tegemisel on tavaline aps, kus veeklaas on pooltühi ja sekundi pärast ääreni täis. Suur osa vaatajaid ei pane seda tähele, sest aju liidab lühikese aja jooksul nähtud sarnased esemed kokku. See töötab omamoodi mürafiltrina ja lubab meil võimalikult hästi näha, kirjutab TÜ teadusuudiste portaal Novaator.

 

Inimene saab suure osa infost nägemismeele kaudu. Kuid silmade kaudu saadav teave on tihti väga kõikuva kvaliteediga – valgus muutub ja tekitab varje, pilti võib moonutada ka pea ja silmade liikumine.

Ometi on ümbritsev maailm enamasti väga stabiilne. Esemete kuju ei muutu ning ka inimeste välimus jääb lühikese aja jooksul alati samaks. Nägemismeel suudab pildi kokku panna, sest meie ajus töötab omalaadne mürafilter, näitas USA Berkeley California ülikooli uurimus.

Jason Fischer ja David Whitney lasid vabatahtlikel vaadata erinevaid kujundeid, mis ilmusid eri nurkade all iga viie sekundi tagant arvutiekraanile. Katsealused pidid hindama iga nurga suurust. Selgus, et inimesed võtsid alati arvesse kolme viimasena nähtud kujundit ning arvestasid selle põhjal välja kujundi keskmise asetuse.

“Isegi täiesti juhusliku piltide järjekorra puhul mõjutasid varem nähtud pildid osalejate taju,” selgitas Fischer.

Uurijad nimetasid nähtuse pidevusväljaks. Whitney sõnul sulatab aju kokku kõik sarnased objektid, mida me näeme umbes 15-sekundilise ajavahemiku jooksul. Üllataval kombel ohverdab meie nägemismeel täpsuse pideva ja püsiva vaatevälja nimel.

Piltlikult öeldes on aju taibanud, et esemed on enamasti stabiilsed ning pole ohtu, et näiteks taldrikul olev pirukas võiks leivapätsiks muutuda. Selle teadmise arvelt võib osa infot kokku liita ning nähtava pildi võimalikult terviklikuks muuta. Kui aju seda ei teeks, oleks nägemine ilmselt pidevalt häiritud ning tajuksime ümbrust sama uduselt kui narkootikumide või alkoholi mõju all.

Tõenäoliselt hakkab pidevusvälja efekt tööle siis, kui vaadatavad esemed on üksteisele piisavalt lähedal. Korduskatses ilmusid kujundid arvutiekraani eri nurkadesse ja sel juhul ei mõjutanud varem nähtu inimeste hinnangut.

 

Allikas: Novaator

Teadusuuring: Nature Neuroscience

Foto: truthaboutdeception.com

 

Toimetas Mariann Joonas