Mõned paigad ei müü midagi. Nad lihtsalt kutsuvad – märkama, meenutama, hetkes kohal olema. Uneallika Puhketalu Harjumaal ei reklaami end valjult, aga see, mis seal toimub, kõnetab just neid, kes elavad ärkvel – või vähemalt otsivad teadlikkust ka unenägudes, mitte ainult ärkvel olles.

NB! Loosime kõikide vahel, kes tellivad Telegram.ee 6-kuuks enne septembrikuu lõppu, välja ühe öö kahele Uneallika Puhketalus. Võitja selgub juba 1. oktoobril!

Seda paika hoiavad ja kujundavad Helena ja Leonhard – paar, kes elab igapäevast elu, kuid liigub samal ajal sügaval teadlikkuse ja pärandi kihistustes. Uneallika Puhketalu ei ole lihtsalt taastatud talu. See on elav ruum, mis on samaaegselt vaimne rännak, arheoloogiline protsess ja hingestatud kohtumispaik nii esimeses kui teises reaalsuses ehk nii ärkvelolekus kui unenäos.

„Me ei tulnud maale rahu pärast,“ ütleb Helena naerdes. „Me tulime selleks, et midagi rajada. Oma käe järgi ja oma mõttega, lastes loovusel lennata.“ See mõte tähendab muuhulgas ka pidevat otsimist lõpmatusse kulgeval südamega rajal – kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu oleme teel.

Foto: erakogu

Helena varasem elu Tallinnas kahe buffee-kohvikuga andis talle selguse, mida ta enam ei soovi – rabelemist ja kohanemist kellegi teise rütmiga. Uneallika on oma rütmis.

Uneallikal suudab ta samal päeval võõrustada külalisi, otsida metsast kadunud ajalugu ja tantsida, justkui oleks päevas rohkem kui 24 tundi. Kahe lapse ema, ettevõtja, naisdetektorist ja käsitööline, kes ei pelga ei saagi, ketaslõikurit, naelapüssi ega katusele ronimist. „Ronime koos Leonhardiga,“ ütleb ta lihtsalt. „Mitte ainult ilmsi, vaid ka unes.“

Leonhard ja teadlik unenägemine

Leonhard on ka unerändur. See pole luuleline väljend, vaid teadlik valik. Ta on teadlik unenägija. Ja mitte selles moodsas, „katsetan äppi“ mõttes, vaid sügava ja aastakümnetepikkuse praktikana.

Tema raamat „Printsess Lualoke Teise Ise tegemised“ on saanud sügavat ja isiklikku tagasisidet lugejatelt, kes otsivad unenägudest rohkemat kui juhuslikke sümboleid. Raamat käsitleb teadlikku unenägemist, kuid mitte abstraktselt, vaid eluliselt ja kujundlikult – nagu muinasjutt, milles on tõsi sees. See on kaardistamata sisemaailma teejuht, mis töötab eriti hästi neile, kes loevad südame, mitte silmadega.

Ta viib läbi teadliku unenägemise koolitusi ja töötubasid, kus räägitakse iseenda ja oma Teise Ise tundmaõppimisest, teadvuse kihistustest ja unenäo kui tööriista kasutamisest. Jututoad, mida ta korraldab, ei ole esinemised – need on kohtumised. Inimese ja tema Teise Ise vahel.

„Unenägu ei ole põgenemine, vaid kohtumine. Kui inimene õpib selles maailmas liikuma, siis muutub ka tema olemise kvaliteet päevavalges,“ ütleb Leonhard. Ja tal on õigus. Paljud, kes on tema töötubades käinud, ei räägi pärast enam unenägudest kui “veidratest sümbolitest”, vaid kui süvaintervjuudest omaenda hingega.

Podcast-sarjas „Unerändur” jagavad Leonhard ja Helena koos oma kogemusi ning arutlevad ka teemadel, millest teised sageli mööda vaatavad: madalseisud, motivatsioonipuudus, surmahirm ja elu tähendus. Need vestlused on jalutuskäigud kahe reaalsuse vahel.

Foto: erakogu

Detektorism – ühine kirg

Üks osa südamega rajast käib mõlemal muinasaegsete küttide ja sõdalaste iidsetes jälgedes. Neil on ühine kirg – ajaloo jälgede otsimine detektoriga.

„Kõige olulisem on teadmine, et need leitud esemed ei lähe kaduma,“ ütleb Helena. Palju väärtuslikku on antud riiklikku andmebaasi, teised leiud – mida eksperdid ei vaja – on saanud oma auväärse koha seintel, kujunduses või mündialbumis.

„Kes otsib, see leiab,“ ütleb rahvatarkus. Iga leid on nagu väike aknakild minevikku. Mõni leid näib juhuslik, mõni teine paneb aastateks mõtlema, kas tegu oli rituaalipaiga või lausa muistse sadamaga.

Pärismaa kant, kuhu Uneallika jääb, on olnud asustatud juba muinasajal. See kihiline pärand on mõjutanud talu kujundust sama palju kui teadlik unenägemine: ornamentika, taastatud kiviaiad ja detailid majade seintel viitavad ajastule, mil maailm oli loitsude, märkide ja looduse tarkuse päralt.

Tänaseks on nad ehitanud koha, kus aeg käib teises rütmis.

Foto: Uneallika Puhketalu

Elav kohtumine, mitte toode

Uneallika pakub kohalolu. Siia tullakse oma inimestega – et pidada meeskonnapäevi, tähistada tähtpäevi või teha lihtsalt paus. Uneallika Puhketalus saab ööbida üle 40 inimese. Talvel 30 ringis.

Igal Uneallika hoonel on oma lugu. Maaema Koda oli kunagi hobusetall, kuid nüüd on see hingega taastatud paik, kus vana kivihoone väärikus kohtub tänapäevase õdususega. Siin saab tähistada elu olulisi hetki või kogeda rituaalisauna mõju päikeseloojangu taustal. Peamaja oli vaid neli kiviseina ja katkine katus, kuni Helena ja Leonhard temas elu tagasi äratasid. Korrastatud aidamajades on säilinud oma hõng. Ja kõige uuem maja, külalistemaja, on teadlike rändurite seas hinnatud energiatõhususe, huvitava disaini ja lihtsuse tõttu.

See on paik, kus müstika ei ole ainult sõna, vaid kogemus.

Siin on iga kivi ja iga laud oma kohas – mitte juhuslikult, vaid tähendusega.

Teekond, mis ei lõpe

Kõige selle keskel on tugev pere tunne. Kaks juba täisealiseks saanud last. Iga uus hoone, iga taastatud detail, iga leitud ese või kirjutatud raamat on osa laiemast teekonnast, millel pole lõppu.

See pole lihtsalt elu maal, vaid elu oma tähenduses. Aja tunnetamine, pärandi hoidmine ja sisemaailma austamine on väärtused, mida ei saa osta – neid saab ainult jagada.

Uneallika ongi jagamise paik. Nagu allikas, kust võib igaüks juua – kui ainult oskab märgata.

Uneallika ei oota kõiki. Ta ootab neid, kes otsivad.

Vaata lisaks: Uneallika Puhketalu koduleht, Uneallika Puhketalu Facebook

Uneallika asub Pärismaa Elamusteel.

Toimetas Uneallika