Holotroopne hingamine – uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale, II osa

9. juuni 2019 kell 20:14



Selle kümnendi alguses ilmunud raamatus “Holotroopne hingamine. Uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale” kirjeldavad Stanislav Grof ning Christina Grof oma uut ning paradigmat muutvat eneseuuringute ning psühhoteraapia vormi – holotroopset hingamist. Holotroopne tähendab “terviku suunas liikuvat”, kreekakeelsetest sõnadest holos (tervik) ning trepein (millegi suunas liikuv). Nende loodud hingamismeetodis kasutatakse teadvuse ebatavaliste seisundite märkimisväärset tervendavat ning transformatiivset potentsiaali. Neist seisunditest sünnib rikkalikult unikaalse tervendava potentsiaaliga kogemusi – elatakse uuesti läbi lapsepõlve, imikuea, sünni ning sünnieelse elu mälestusi, ning esile kerkivad elemendid kollektiivse alateadvuse ajaloolistest ning arhetüüpsetest sfääridest. Väga lihtsate vahendite – kombinatsioon kiirendatud hingamisest, muusikast ning kehatööst turvalises ja toetavas keskkonnas – abil esile kutsuna integreerib holotroopne hingamine teadmised moodsatest teadvusuuringutest, süvapsühholoogiast, transpersonaalsest psühholoogiast, antropoloogiast, Ida vaimsetest praktikatest ning müstilistest traditsioonidest.

 

Grofide töö teadvuse holotroopsete seisunditega on toonud revolutsioonilisi muutusi psühhiaatriasse, psühholoogiasse ning psühhoteraapiasse. Kirjutatud selges ning kergelt mõistetavas stiilis, annab see asendamatu raamat ülevaate nende silmapaistvatest saavutustest. Allolev katkend jätkub sealt, kust eelmine pooleli jäi.

 

Tõhusad terapeutilised mehhanismid

Traditsioonilises psühhoteraapias tuntakse ainult biograafilise materjali tasandil toimivaid terapeutilisi mehhanisme, nagu näiteks psühholoogiliste kaitsemehhanismide nõrgendamine, unustatud või allasurutud traumaatiliste mälestuste meenutamine, mineviku rekonstrueerimine unenägude või neurootiliste sümptomite põhjal, intellektuaalsete ja emotsionaalsete kaemuste hankimine ning kliendi ja terapeudi vahel toimuva ülekande analüüs.

Ühes hilisemas osas käsitleme seda teemat põhjalikumalt (8. ptk), näidates et holotroopseid teadvusseisundeid ära kasutav psühhoteraapia pakub tervendamiseks ja isiksuse transformatsiooniks palju täiendavaid, äärmiselt tõhusaid mehhanisme, mis tulevad mängu siis, kui inimene regresseerub oma kogemustes perinataalsele ja transpersonaalsele tasandile. Nende hulgas on näiteks imikueast, lapsepõlvest, bioloogilisest sünnist ja sünnieelsest üsasisesest elust pärinevate traumaatiliste mälestuste reaalne taasläbielamine, mälestused eelmistest eludest, arhetüüpse materjali esilekerkimine, kosmilise ühtsuse kogemused jpt.

 

Psühhoteraapia ja eneseuuringute strateegia

Kaasaja psühhoteraapia kõige hämmastavamaks jooneks on konkureerivate koolkondade suur arv ja igasuguse omavahelise üksmeele puudumine. Seisukohad erinevad tohutult isegi kõige põhilisemates küsimustes, nagu näiteks: millised on inimpsüühika dimensioonid ja kõige tähtsamad motiveerivad jõud; miks sümptomid arenevad ja mida need tähendavad; millised teemad, mis klient teraapia käigus tõstatab, on kesksed ja millised vähemtähtsad; ning viimaks, millist tehnikat ja strateegiat tuleks klientide emotsionaalse, psühhosomaatilise ja interpersonaalse toimetuleku parandamiseks rakendada.

Traditsiooniliste psühhoteraapiate eesmärgiks on ammutada intellektuaalseid teadmisi inimpsüühika kohta üldiselt, eriti aga konkreetse kliendi psüühika kohta, ning seejärel töötada nende teadmiste põhjal välja tõhus teraapiatehnika ja strateegia. Paljudes tänapäeva psühhoteraapiates on olulisel kohal meetod, mida nimetatakse „tõlgendamiseks” – see on protsess, mille käigus terapeut paljastab kliendile tema mõtete, emotsioonide ja käitumise „tõelise” või „tegeliku” tähenduse. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt unenägude, neurootiliste sümptomite, käitumise ja isegi näiliselt triviaalsete igapäevaste seikade, nagu näiteks keelevääratused ja teised pisieksimused (Freud nimetas neid Fehlleistungen – Freud 1960a), analüüsimiseks. Teine valdkond, kus tõlgendamist sageli rakendatakse, on interpersonaalne dünaamika, sealhulgas erinevate teadvustamatute tunnete ja hoiakute ülekandmine terapeudile.

Terapeudid teevad suuri jõupingutusi selle nimel, et püüda kindlaks teha, milline tõlgendus konkreetses olukorras kõige paremini sobib ja milline oleks selle tõlgenduse esitamiseks kõige parem ajastus. Isegi kui tõlgendus on sisu poolest „õige”, võib see osutuda kasutuks või patsiendile isegi kahju tuua, kui see esitatakse enne õiget aega, enne kui patsient valmis on. Sellisel psühhoteraapial on väga tõsine puudus, nimelt omistavad erinevad terapeudid – kes kuuluvad erinevatesse koolkondadesse – samadele psühholoogilistele ilmingutele või olukordadele väga erinevat väärtust ning pakuvad välja väga erisuguseid või koguni vastukäivaid tõlgendusi.

Seda aspekti aitab illustreerida humoorikas näide käesoleva raamatu ühe autori psühhoanalüütilise väljaõppe perioodist. Stan käis algaja psühhiaatrina treeninganalüüsis Tšehhoslovakkia psühhoanalüüsi isa ja Tšehhoslovakkia psühhoanalüütilise assotsiatsiooni presidendi dr Theodor Dosužkovi juures. Dr Dosužkov oli hilistes kuuekümnendates ning kõik tema juures psühhoanalüüsis käijad – kõik olid noored psühhiaatrid – teadsid, et juhendajal on kalduvus seansside ajal aeg-ajalt tukastada. Tudengid armastasid dr Dosužkovi tema harjumuse pärast pilada. Lisaks individuaalsetele psühhoanalüüsi treeningseanssidele viis dr Dosužkov läbi ka seminare, kus tudengid tegid raamatutest ja artiklitest ettekandeid, arutlesid kliiniliste juhtumite üle ning said esitada küsimusi psühhoanalüüsi teooria ja praktika kohta.

Ühes seminaris esitas üks üliõpilane „puhtalt teoreetilise” küsimuse: „Mis juhtub siis, kui psühhoanalüütik seansi ajal magama jääb? Kui klient jätkab vabade assotsiatsioonidega, siis kas teraapia jätkub? Või protsess katkeb? Kas klient peaks saama selle aja eest raha tagasi, sest raha maksmine mängib freudistliku analüüsi edu juures väga olulist rolli?” Dr Dosužkov ei saanud eitada, et selline olukord võib psühhoanalüütilistel seanssidel ette tulla. Ta teadis, et juhendatavad olid tema nõrkusest teadlikud ning ta pidi mingi hea vastuse leidma.

„See võib juhtuda,” lausus ta. „Mõnikord oled väsinud ja unine – ei maganud eelmisel ööl hästi, taastud gripist või oled füüsiliselt kurnatud. Aga kui sa oled selle valdkonnaga piisavalt kaua tegelenud, tekib sul teatav „kuues meel;” sa jääd magama ainult siis, kui esilekerkiv materjal ei puutu asjasse. Kui klient ütleb midagi tõeliselt olulist, ärkad kohe üles ja oled nagu üks suur kõrv!”

Dr Dosužkov imetles väga Nobeli preemia pälvinud Vene füsioloogi I. P. Pavlovit, kes hankis aju kohta uusi teadmisi katsetest koertega. Pavlov kirjutas põhjalikult une või hüpnoosi ajal toimuvast ajukoore inhibitsioonist; tema sõnul võis inhibeeritud ajukoores mõnikord olla „äratuspunkt”. Tema lemmiknäiteks oli ema, kes võib valjust kärast hoolimata magada, kuid kes ärkab oma lapse häälitsemise peale silmapilkselt üles. „Siin on tegu täpselt samasuguse olukorraga nagu ema näites, millest Pavlov kirjutas,” selgitas dr Dosužkov. „Piisavalt suure kogemusepagasiga õnnestub sul kliendiga side säilitada isegi juhul, kui vajud unne.”

Dr Dosužkovi selgituse juures oli ilmselgesti üks probleem. See, mida terapeut peab kliendi jutus oluliseks ja asjaomaseks, peegeldab tema enda väljaõpet ja eelistusi. Kui Stani juhendajaks oleks olnud Freudi koolkonna esindaja asemel Adleri, Ranki või Jungi rajatud koolkonna terapeut, oleksid nad kõik Stani seansi ajal eri aegadel üles ärganud – igaüks sel hetkel, kui tema hinnangul Stani jutus midagi „asjassepuutuvat” üles kerkis. Süvapsühholoogia erinevate koolkondade suurte kontseptuaalsete lahkhelide tõttu tõstatub tahes-tahtmata küsimus, milline neist mõistab tervet ja haiget inimpsüühikat paremini ja milline halvemini.

Kui vastaks tõele, et korrektsed ja õigesti ajastatud tõlgendused mängivad psühhoteraapias olulist rolli, siis oleks erinevate koolkondade teraapiate edukus väga erinev. Nende teraapia tulemused saaks kanda Gaussi kõverale: psüühikat kõige täpsemalt mõistva ja seega ka kõige sobivamaid tõlgendusi välja pakkuva koolkonna terapeudid saavutaksid kõige paremaid tulemusi ning need, kelle suuna kontseptuaalsed raamistikud on vähem täpsed, koonduksid kõvera madalamatesse osadesse.

Meie teada ei ole ükski teaduslik uuring näidanud, nagu oleks mõni psühhoteraapia koolkond teistest selgelt üle. Kui üldse, siis on erinevusi leitud koolkondade siseselt, mitte nende vahel. Igas koolkonnas leidub paremaid terapeute ja kehvemaid terapeute.

Väga tõenäoliselt on teraapia tulemused ainult väga vähesel määral seotud sellega, mida terapeudid arvavad, et nad teevad – tõlgenduste täpsus ja ajastus, ülekande korrektne analüüs ja teised spetsiifilised sekkumised mängivad ilmselt peaaegu tähtsusetut rolli. Teraapia edukus sõltub tõenäoliselt faktoritest, millel ei ole intellektuaalse andekusega kuigivõrd pistmist ning mida on teaduskeeles raske kirjeldada, nagu näiteks terapeudi ja kliendi „kohtumise inimlik kvaliteet” või kliendi tunne, et ta on teise inimese poolt tingimusteta aktsepteeritud (sageli esimest korda elus).

Üldaktsepteeritud psühhoteraapia teooria puudumine ning lahkhelid teraapiapraktikate osas tekitavad piinlikkust. Sellises olukorras võib emotsionaalse või psühhosomaatilise häirega klient koolkonna valimisel sisuliselt kulli ja kirja visata. Iga koolkond seletab probleemi, mille ta teraapiasse toob, erinevalt ning pakub selle lahendamiseks välja erineva tehnika. Sama kehtib ka terapeudi kohta – see, millise koolkonna algaja terapeut väljaõppe omandamiseks valib, peegeldab pigem tema isiksuseomadusi kui koolkonna väärtust.

Huvitav on näha, kuidas holotroopseid teadvusseisundeid ära kasutav teraapia aitab ülalmainitud dilemmasid vältida. See alternatiivne suund kinnitab tegelikult mõningaid ideid, mille pani teraapiaprotsessi kohta esimesena kirja C. G. Jung. Jungi arvates on psüühikat võimatu intellektuaalsel tasandil mõista ja tuletada sellest mõistmisest mingit tehnikat, mis oleks psühhoteraapias rakendatav.

Elu lõpuaastatel jõudis ta seisukohale, et inimese hing (psüühika) ei ole aju produkt ega paikne ajus, vaid on hoopis kosmose loov ja genereeriv printsiip (anima mundi). See läbistab kogu eksistentsi ja iga inimese individuaalne psüühika pärineb sellest põhjatust kosmilisest maatriksist. Intellekt on psüühika üks funktsioone, mis aitab meil igapäevastes olukordades orienteeruda. Intellekt ei ole aga „positsioon”, millelt psüühikat mõista ja sellega manipuleerida.

Victor Hugo „Hüljatutes” leidub suurepärane lõik: „On olemas ülevam vaatemäng kui meri – see on taevas; on olemas ülevam vaatemäng kui taevas – see on hing.” Jung oli teadlik faktist, et hing on põhjatu müsteerium ja lähenes sellele sügava lugupidamisega. Talle oli selge, et psüühika on lõputult loov ning et selle iseloomustamiseks ei saa koostada mingeid valemeid, mis võimaldaksid klientide psühholoogilisi protsesse korrigeerida. Ta pakkus teraapia jaoks välja alternatiivse strateegia, mis oli intellektuaalsetel konstruktsioonidel ja välistel sekkumistel põhinevast lähenemisest tähelepanuväärselt erinev.

Jungi meelest saab psühhoterapeut luua toetava keskkonna, milles saab toimuda psühholoogilis-vaimne transformatsioon; sellist keskkonda võib võrrelda hermeetilise anumaga, mis muudab alkeemilised protsessid võimalikuks. Järgmiseks sammuks on pakkuda välja meetod, mis vahendab kontakti teadvusliku ego ja kliendi kõrgema aspekti – Mina – vahel. Selleks otstarbeks kasutas Jung ühe vahendina aktiivset kujutlust (aktiivseid fantaasiaid), mis võimaldas nähtud unenägu analüütiku juures edasi arendada (Jung 1961, Franz 1997). Suhtlus ego ja Mina vahel toimub peamiselt sümbolistlikus keeles. Seda laadi teraapias ei ole tervenemine mitte terapeudi pakutud geniaalsete kaemuste ja tõlgenduste tulemus, vaid teraapiaprotsessi suunab kliendi sisemine Mina.

Jungi arusaama järgi on Mina kollektiivse teadvustamatuse keskne arhetüüp, mille funktsiooniks on juhtida indiviidi korra, organiseerituse ja tervikluse suunas. Jung nimetas liikumist kõrgema astme tervikluse poole individuatsiooniprotsessiks. Holotroopsete seisundite kasutamine teraapias ja eneseuuringutes kinnitab põhimõtteliselt Jungi seisukohta ning järgib sama strateegiat. Terapeudid loovad kaitsva ja toetava keskkonna ning aitavad klientidel holotroopsesse seisundisse siseneda. Kui see on toimunud, hakkab tervenemisprotsessi suunama kliendi enda sisemine tervendav intelligentsus ning terapeudi ülesandeks jääb toimuvat lihtsalt toetada.

Kirjeldatud protsess aktiveerib automaatselt tugeva emotsionaalse laenguga teadvustamatu materjali, mis muutub seansipäeval töödeldavaks. See säästab terapeute verbaalseid teraapiaid kummitavast hädast – lootusetust ülesandest teha kindlaks, mis on „asjaomane” ja mis mitte. Terapeut lihtsalt toetab kõike, mis spontaanselt iga hetk esile kerkib, ning usub, et protsessi suunab mingi intellektuaalsest mõistmisest kõrgem intelligentsus, mida ei ole võimalik üheski psühhoteraapia koolkonnas erialase väljaõppe ja treeninguga omandada.

 

Jätkub järgmisel pühapäeval.

 

Allikas: Stanislav ja Christina Grof  “Holotroopne hingamine. Uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale” (ESTRA, 2011)

Pildid: Pixabay, transpersonaalne.ee