Antibeebipillidest, keskkonnareostusest ja uurivast ajakirjandusest “Laseri” näite varal

8. oktoober 2019 kell 12:54



“Pean alustuseks kohe ausalt üles tunnistama, et ma ei kuulu eelnimetatud saate fännide hulka. Seda põhjusel, et ma ei naudi vaatepilti, kus ajakirjanik Kerberose kombel lõrisedes intervjueeritavatele kallale viskub,” kirjutab integratiivne terviseterapeut ja toitumisnõustaja Liis Orav oma blogis Toitumistarkus.

 

Kummalisel kombel juhtus aga siiski nii, et nägin eelmise nädala “Laserit”. Saatejuht tutvustas muuhulgas Eesti üldsusele ka viljakusmonitor Daysyt ja selle eest võib kindlasti tänulik olla. Loodetavasti sai nüüd veelgi rohkem inimesi teada, et on olemas selline tore väike high-tech seade, mis fertiilses eas naisi, ilma neid endid ja keskkonda kahjustamata, vajadusel aidata saab. Mujal maailmas onDaysy ja selle analoogid (Lady Comp ja co) populaarsed olnud juba eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest alates.

Teema ilmestamiseks näidati saates ka aastatetaguseid kaadreid toote esitlusel aset leidnud ettekandest, mis oli pühendatud antibeebipillide vähemteada mõjudele. On üllatav, et ca tunnisest ettekandest presenteeriti saates vaid seda slaidi, kus on juttu tehishormoonide laastavast mõjust maailma akvaatilisele ökosüsteemile. Kuna see kurb fakt  on n-ö mainstream-teave, siis oleksin oodanud, et palju kõrgema uudisväärtusega on uuriva ajakirjaniku jaoks just need slaidid, milles on juttu antibeebipillide kõrvalmõjudest naise organismile.

Mingil kummastaval põhjusel ei äratanud saatejuhis aga mingit huvi ettekandes väljatoodud uuringud, mis viitavad sellele, et antibeebipillide kasutamine suurendab meeleoluhäirete, ärevuse ja depressiooni riski. Talle ei pakkunud huvi ka see, et pillid mõjuvad kahjulikult naise limaskestadele ja sooletrakti mikrofloorale ning  suurendavad sellega seoses põletikulistesse soolehaigustesse haigestumise riski. Laiadele massidele ei tutvustatud ka fakti, et populaarsed kolmanda generatsiooni antibeebipillid tõstavad dramaatiliselt kopsuemboolia, trombi- ja insuldiriski; või siis neid teadusuuringuid, mis näitavad, et pillide pikaajaline tarvitamine tekitab organismis oluliste toitainete defitsiiti.

 

Niisiis paelus ajakirjanikku hoopis kopuleeruvate konn-vennakeste pilt.

Arvestades, et sama saatejuht on oma varasemates saadetes  vaatajatele vapustatult tutvustanud kosmeetikas peituva mikroplastikuga seotud ohtusid, valutanud  südant palmiõli tootmisega seotud keskkondlike mõjude pärast ning tundnud kaasa palmide langetamise tõttu prostituutideks sattunud orangutanidele, oleksin oodanud, et  östrogeenitiikides sugu muutma sunnitud konnad ja interseks kalad saavad samasuguse kaastunde osaliseks. Aga ei, ei midagi sellist. Saatejuhi näole ilmus vaeseid konni vaadates vaid lõbus-põlglik huultekõverdus.

Kurb!

Uskumatul kombel juhtusin saatele järgnenud päeval Facebookis peale blogiartiklile, kus staarblogija Mallukas Daysyt propageeriva Palja Porgandi (samut staarblogija!) kaitseks sõna võttis. Muu seas on staarblogija Mallukas ilmestanud oma kirjatükki järgneva avaldusega: “Ja teate, ka mina ei taha neid hormoone endale sisse süüa, tõsimeeli ei taha. Kuigi ma ei arva, et suurim probleem oleks see, et pärast meil tiigitäis pedekonni on (nagu Daysy maaletooja saates mingis tutvustusvideos rääkis, veits saiko jutt, aga tavai).“

Oot, eee… mida??? Saiko jutt? Et siis nagu… mis mõttes?

Vaikselt ja libamisi hakkab mulle hinge pugema kahtlus, et ei Laseri saatejuht ega staarblogija pole kumbki kursis viimase paarikümne aasta jooksul avaldatud teadusuuringutega, mis kirjeldavad östrogeense saastega seotud õõvastavaid muutuseid maailma veekogudes ning elusorganismides.

Ja kui nemad ei tea, siis ehk ei tea ka uuriva ajakirjaniku ja Malluka andunud fännid ja ehk ei tea ka arstid ja õed, kes neid mugavusravimeid naistele soovitavad. Ja mis seal ikka imestada, mõni aasta tagasi avaldatud Lundi Ülikooli teadustöös tuligi ju välja, et antibeebipille soovitavatel arstidel-õdedel-ämmaemandatel pole ravimite keskkondlikust mõjust õrna aimugi. Ehk võib selle põhjal tõesti eeldada, et sama seis valitseb ka Eestis.

Aga nagu ütlevad klassikud: ega see, kui me millestki ei tea, ei tee seda asja ennast veel selletõttu olematuks…

Niisiis on järgnev info kõigile neile,  kes end veeökosüsteemide tervist puudutava teabe osas täiendada tahavad:

Enamus tänapäevaseid kombineeritud antibeebipille sisaldavad 17-alfa-etinüül-östradiooli  (EE2). Kahjuks ei tähenda see fakt sugugi seda, et me ei peaks muretsema teiste kehavõõraste kemikaalide pärast. Lisaks  EE2-le on kasutusel veel kümneid  sünteetilisi hormoone (17-beeta-östradiool (E2), östroon (E1) jms) ning tootmises sadu ksenoöstrogeense toimega kemikaale, mille keskkonda jõudmisega kaasnevad ohtlikud tagajärjed.

Aga tagasi EE2 juurde. Märkimisväärne kogus etinüülestradioolist ekskreteeritakse antibeebipille tarvitanud naise uriini ja väljutatakse kehast. Siit saab alguse antud sünteetilise östrogeeni teine eluring. Kaasaegsed veepuhastusjaamad ei ole suutelised neid ega mitmeid teisigi ravimijääke veest välja filtreerima, mistõttu need jõuavad jõgedesse jt veekogudesse.

Vees elavad organismid puutuvad  oma elukeskkonnas ravimijääkidega kokku. Kuna antud ravimid on disainitud toimetama väga efektiivselt ka väikestes doosides, siis  piisab ka ülivähesest kogustest (EE2 kontsentratsioonist alla 1 nanogrammi liitri kohta), et akvaatilist ökosüsteemi äärmuslikult mõjutada. Tänapäevased EE2 kogused veekogudes  pole aga kaugeltki väikesed, sest maailmas tarvitavad antibeebipille  sajad miljonid naised.

Suur probleem seisneb selles, et vee-elanikud (k.a. kalad ja amfiibid) on EE2-le väga tundlikud. Meesisendite puhul toimetab antud östrogeen demaskuliniseerivalt, tekitades nn  intersex isendeid. Sageli hakkavad sellise isendi testised tootma ka munarakke. Östrogeenne reostus mõjutab liikide käitumist, geeniekspressiooni, soo jätkamise võimekust ja elujõudu, järglaste viljakust ja soolist orientatsiooni. 

Ohtlikku etinüülestradiooli jt hormonaalselt laetud kemikaale leidub nüüdseks enamikes veekogudes. Uuringud näitavad, et  tänapäeval sisaldab jõekalade liha sellises koguses östrogeenseid kemikaale, mis on piisav, et inimese rinnavähirakud vohama panna.

Kas pole uskumatu, et ajal, mil kogu maailmas korraldatakse kliimastreike, valutatakse südant vihmametsade hävitamise, liikide kadumise ja ookeanides  laiuvate plastiksaarte  pärast,  käib väikese Eesti “konnatiigis” (NB! Pun intended!) nõiajaht neile (antud juhul siis viljakusmonitor Daysy propageerijatele), kes kutsuvad inimesi üles igapäevaselt keskkonna- ja kehasõbralikke otsuseid tegema?

 

konna testised

Rääkides elurikkusest ning  elusorganismide õigusest kannatustevabale elule, siis huvitav millisele astmele paigutub  nn elusloodusele-tekitatud-kannatuste-hierarhias mugavusravimite tarvitamisega kaasnev kalade ja konnade seksuaalse orientatsiooni muutmine? Maailmas  laialt tuntust kogunud teadlane ja konnade uurija Tyrone Hayes arvab igal juhul, et munasarjade ja munandite läbisegi paiknemine konnade kõhuõõnes tekitab kahepaiksetele ränki piinu.

NB! Vt. ka ülal äratoodud hermafrodiit-konna testiste ja munasarjade pilti. Lisaks soovitan vaadata Tyrone Hayesi meeleolukat avalikku esinemist aastast 2012 siit.

Võib ju tunduda, et kogu see õudus juhtub kellegi teisega (mõne mõttetu konna või kalaga) ja kuskil kaugel (mis meil sellest!), aga päris nii see siiski ei ole. Antibeebipillide jt ksenoöstrogeensete kemikaalide jäägid jõuavad teadlaste sõnul ka meie joogivette ning selle kaudu meie kõigi organismi. Seda võib võtta ka kui omalaadset, keskkonnapoolset kättemaksu. Kõik on kõigega seotud – mida annad, seda saad!

Sünteetiliste östrogeenide pealetungiga seostatakse tütarlaste varasemat suguküpsust, meeste sperma viletsat kvaliteeti ning vähenenud viljakust (mis on momendiseisuga teatavasti kõikide aegade suurimas madalseisus), östrogeensõltuvate kasvajate (rinna-, munasarja-, endomeetriumi, emaka-, eesnäärme-, aga ka kopsu- ja kolorektaalvähi) hüppelist sagenemist. On leitud, et meeste haigestumine eesnäärme vähki on suurim piirkondades, kus on rohkem antibeebipillide kasutajaid.

Euroopa Liit on aastaid mudinud ettepanekuid ja regulatsioone, mis võimaldaksid monitoorida veekogudes  sisalduvate ravimijääkide (muu hulgas ka eelmainitud 17-alfa-etinüül-östradiooli ehk EE2) kogust. Ainult monitoorimisest muidugi ei piisa, hädasti oleks vaja vesi sellest saastest ka puhastada, kuid selleks praegu enamikus riikides raha ei jätku. Niisiis vaieldakse seniks selle üle, mida üldse monitoorida, samal ajal ujuvad konnad ja kalad endiselt östrogeenitiikides ning reostus jõuab igaüheni meist.

NB! Väike idee “Laserile” järgmiseks saateks: Pakistanis olid mõni aeg tagasi vaat et täieliku väljasuremise äärel valgeselg kotkad. Lindude ränkade terviseprobleemide ja kiire arvulise vähenemise põhjuseks oli diklofenakiga reostunud kariloomakorjuste söömine.  Mainin selle ära juhuks, kui mõni järgmine saade peaks keskenduma valuvaigistite promomisele. Seesama diklofenak loksub muide ka meie veekogudes, kenasti kõrvuti EE2-ga.

Head horisontide laiendamise indu nii uurivale ajakirjanikule, staarblogijaile kui meile kõigile!

 

Liis Orav

 

Allikas: Toitumistarkus

Lisalugemist: