Foto: Nele Kalda + Canva.com

“13. oktoobri Telegrami Facebooki live’is tõi Hando välja küsimuse, mis ka mind kummitab: kui palju on inimestel veel vaja hõbekandikul ette kanda tõestusi selle kohta, et poliitikud ja süsteemi niiditõmbajad mängivad mingeid manipulatsioonimänge, kus tõde moonutatakse vastupidiseks,” küsib oma arvamusloos kolumnist Marle Martinson.

Täna ei räägi me enam osalistest valedest, vaid domineerivad lausvaled ja nende ilmsikstulekud. Arvestada võib, et vahele jäädakse ainult üliväikese osaga. See, mis pinna all tegelikult toimub, on katastroofiline.

Aga kelle eludega neid mänge mängitakse? Rahva eludega. Sinu eluga. Sinu pereliikmete eluga. Sinu laste eluga. Kui me muidu end liigutada ei suuda, siis oma laste pärast ju ikka võiks? Passiivne rahvas on manipulaatorite suurim võit.

Kas sinu lapsed on väärt seda, et nende kanda antakse riigivõlg, mille tõttu maksud muudkui tõusevad? Või seda, et Eestimaa vara müüakse maha kopikate eest grupile, kes hakkab siis rahva arvelt kasumeid tootma – ikka väikese ringi taskusse?

Rahvas on irdunud reaalsusest. Ka sellest, et kogu seda tsirkust tehakse inimese enda raha eest.

Luuakse muidugi hirmufoon – kui küsid oma raha kasutamise kohta, oled Putinist. Ja no vaesed ukrainlased!

Jah, Ukraina sõda on väga hull teema. Selliseid asju ei tohiks maailmas juhtuda. Aga kui selle varjus röövitakse nii seda vaest Ukraina rahvast kui ka meie enda inimesi, siis võiks tähelepanelik olla.

Niipea, kui hakatakse küsimusi esitama, üritatakse vaigistamiseks tuua mängu igasugu silte. On selge, et tegelikult üritatakse teemat maha vaikida, sest selleks on vajadus.

Kui salastatakse avaliku huvi teemasid 75 aastaks, siis peaks väga palju küsimusi tekkima. Kui ei suudeta esitada dokumente selle kohta, kuhu on läinud miljardid, siis ei tohiks seda rahulikult pealt vaadata ega lasta sel jätkuvalt juhtuda. Aastast aastasse.

Riigikontroll teeb head tööd, aga sellest pole kasu, kui rahvas oma osa tegemata jätab. Rahvas aga loodab täiesti naiivselt, et paar head ja õilsat inimest lahendab ära kogu riigi probleemid.

Ja mis siis rahvas teeb? Suur osa laseb end uinutada täiesti absurdsetel põhjustel. Teine osa kardab sõda ja usub kõike, millele Ukraina silt juurde kleebitakse. Kellele sõjahirm ei mõju, sellelt röövime raha rohepesuskeemide kaudu. Peaasi, et usutaks mingit narratiivi ega pandaks kätt ette raha riigist väljavoolamisele.

Kõik viitab sellele, et riigikassat tühjendatakse selle kõige varjus häbenematult, aga neid uudiseid ignoreeritakse. Tõde on muutunud rahva jaoks ignoreeritavaks taustamüraks.

Mis on täpselt meie rahva probleem, et enda õiguste eest välja ei astuta?

Soomlased oskavad küll protestida ja meeleavaldusi korraldada nii, et kogu riik saab aru, et streik toimub. Ei tehta midagi ainult natukene. Rahvas julgeb oma võimu kasutada. Seda tähendabki põhiseaduses lause, et võim kuulub rahvale. Aga kui rahvas istub vaid Facebookis ja elab end seal välja, siis võimuorganiteni need nurinad ju ei jõua. Nad ei loe neid tekste. Sind blokeeritakse.

Mujal maailmas ei tuleks kõne allagi, et sellise raha laristamise korral tõstetakse makse, mis veel enam laristamist hoogustavad, ilma et rahvas reageeriks.

Prantsusmaal on kooliõpilased nii julged, et koolimajad põletatakse maha, sest need on muutunud hullemaks kui vanglad. Kuigi ma vägivalda heaks ei kiida, siis ausalt öeldes oskan seda julgust küll hinnata. Kaks asja saavad ühel ajal tõesed olla. Meil ei suuda inimene enda raha kaitseks rahumeelset protesti korraldada nii, et tänavad oleksid rahvast täis. Korraldajad peavad vaeva nägema, et keegi kohale ilmuks. No siis rahvas väärib oma saatust. Kui pole valmisolekut enda eest seista ja loodetakse laisalt, et keegi teine teeb seda, siis on nii, nagu on.

Kas rahvas ikka saab aru, et pole olemas mingit riigiraha, vaid see on sinu enda taskust võetud, sulle kuuluv raha? Meil on vist kogu see mõtlemine juba koolis nii kinni keeratud. Tundub, et keegi ei saa millestki aru. Ja nii on kerge rahvast lollitada. Kas suurel hulgal inimestel puudub oskus näha asjade omavahelisi seoseid? Või saan ma millestki valesti aru?

Palun vaielge mulle vastu, näidake, et rahva hulgas on neid, kes saavad aru poliitiliste otsuste, maksutõusude ja hinnatõusude seostest. Süüdi ei ole Putin, vaid rahva passiivsus. Endaga lubatakse põrandat pühkida.

Ausalt, maksutõusudest on siiber. Midagi selle eest ei saa. Ainult jorulaulu, et raha pole.

Makse oskab iga mats tõsta. Aeg on vaadata poliitikutele otsa ja otsida neid, kellel on mingit arusaamist sellest, kuidas riigis sissetulekuid suurendada ja majandus kriisist päriselt välja tuua. Ka neid, kes julgevad riigisektoris kraanid kinni keerata seal, kus rahva raha enam rahvast päriselt ei teeni.

Meil on varsti pool riiki mingisuguse toetuse peal elamas. Aga kust tulevad toetusteks vajalikud rahad, kui pole ettevõtteid, mis riigis raha juurde teenivad? Avalik sektor paisub nagu pärmi peal. See terroriseerib aina suureneva bürokraatiaga igasugust ettevõtlust. Kui me ei kaitse oma ettevõtteid, siis pole varsti kuskilt raha võtta, et ka neid lõputuid toetusi maksta. Miks lasta asjadel nii hulluks minna? Kui kehv on eestlastele pakutav majandusõpe, et nii lihtsatest asjadest aru ei saada ega reageerita?

Meil on pigem selline suhtumine, et ettevõtja on paha, rikas on õudne ning talt peabki kõik ära võtma. No palju õnne! Raha ei tule kuskilt seinast.

Jumal tänatud, et meil on veel ettevõtjaid, kes selle jama keskel viitsivad end katki rapsida, et inimestel oleks sissetulek. Kui aga kõik on nende kallal nagu puugid verd imemas, saab ka kõige tugevamal inimesel jaks otsa. Kui need tegusad inimesed riigist lahkuvad, siis oleme me kõik omadega läbi. Võib-olla peaks ka nn reatööline seda olukorda veidi tõsisemalt võtma. Kui sina lased hävitada enda palga maksja, siis kust sinu raha edaspidi tuleb? Toetustest, mida ei saa maksta, sest pole riigikassa tegelikke täitjaid? Ametnikud peaksid ka rohkem mõistma, kes nende palga tegelikult maksab ja kust riigi tulud tulevad.

Probleeme süvendab muidugi ka inimeste vähene teadlikkus sellest, kuidas AI toimib, ning tema antud esialgse info kummardamine lõpliku tõena.

Mina näen iga päev seda lauset: “Vabandust, ma eksisin, jah, sul on õigus.” Ehk kui hakkan mingeid andmeid uurima, antakse mulle ainult poliitiliselt heaks kiidetud ja ette söödetud narratiiv. Sellest peab oskama ka mööda minna. Aga meid ei õpetata koolis küsimusi esitama, vaid valmis kootud infot mõtlemata vastu võtma.

Nii ei saagi inimesed tegelikult päris infole ligi, kuigi elame infoajastul.

Õnneks leidub iga sellise riikliku käki korral nn ärkajaid ja inimesi, kes hakkavad vaikselt neid skeeme läbi nägema. Ja usu, kui ühes kohas skeemitamine läbi närida, siis teistes teemades kasutatakse täpselt samu manipulatsioone. Need on tegelikult üli-lihtlabased.

Loodame, et kriitiline mass, milleks peetakse 3,5%, tuleb kunagi ka tänavatele, et valelikelt poliitikutelt, ametnikelt ja muudelt süsteemidelt oma võim tagasi võtta. Muidugi, mida kaugemale me laseme asjadel auku kukkuda, seda keerulisem on pärast olukorda parandada.

Õnneks on meil selliseid väsimatuid asjadest rääkijaid nagu Hando ja Mariann.

Iga kord, kui öeldakse, et nende asjade jaoks, mille eest sina makse maksad, raha ei ole, tuleks küsida: kuhu see raha kadus?

Sina oled ju omalt poolt raha andnud! Kui ei vastata otse ega näidata dokumente, siis on õigustatud ka vihaseks saada. Viha on hea käivitav jõud. Ja et keegi valesti aru ei saaks – ma ei kutsu üles kedagi laamendama. Eluterve viha ei sisalda endas vägivalda.

Riigis kisuvad asjad aina tõsisemaks. Ega see kurss ei muutu, kui keegi päriselt kurssi muutma ei hakka. Üksikisikud selleks ei piisa. Sellist jama saavad lahendada ainult massid koostöös üksteisega. Äkki ei laseks massimeedial enam rahvast kogu aeg riidu ajada, vaid saaksime aru, et makse maksame me kõik ühtemoodi, olenemata oma maailmavaatest või töökohast.

Meil kõigil on tohutult palju ühiseid eesmärke ja sarnasusi, kuigi massimeedia üritab näidata asju teisiti. Koondugem ja hoidkem üksteist – nii saame ka poliitilised mängud lõpetatud.

Merle Martinson