Fotokollaaž: erakogu + PetrCZ, pixabay + Canva.com

Meil loobitakse igasuguseid sõnu, neisse süvenemata. Kõik, kes mõtlevad või teevad teisiti, tuleb raevukalt hävitada. Üks huvitav sõna on libaarst. Mida see tähendab? Ilmselgelt erinevatele inimestele erinevaid asju. Mina mõtestan seda nii, et isik, kellel ei ole meditsiinikooli diplomit, esitleb end arstina. Seejuures teeb ta meditsiinikoolis õpetatavaid protseduure, mis vajavad eriväljaõpet, kirjutab või soovitab apteegis müüdavaid keemilisi ravimeid, omamata selleks oskusi. Sisuliselt tähendab liba esineda kellegina – ametiesindajana, kes tegelikult seda ei ole.

Mis meil aga libameditsiini arsti või libameditsiini alla kantakse? Kõik, kes teevad teisiti, kui meditsiinikool ette näeb, kirjutab homöopaat Merle Martinson.

Libameditsiini ei ole olemas. On meditsiin – ja see sisaldab diagnoosimist, ravimeid jms, millega arst tegutseb.

Huvitaval kombel kantakse libameditsiini alla näiteks erinevad loodusravi erialad. Ma ei tea ühtegi loodusravi esindajat, kes end arstina esitleks, kui tal selle eriala diplomit taskus päriselt ei ole. Kui mõni klient mind vahel hellitavalt perearstiks nimetab, parandan neid alati. Ma ei kanna silte, mille väljaõpet mul ei ole.
Libameditsiini arsti või libameditsiini mõistet kasutatakse mõnitavalt, alandavalt ja täiesti ebaõiglaselt isikute suhtes, kes ise ei ole midagi valesti teinud ega end arstiks nimetatuna esitanud.

Kahjuks nimetatakse libameditsiini arstideks sageli ka neid meedikuid, kes on pärast meditsiinikooli lõppu end edasi koolitanud ja kursis tänapäevaste teadmistega meditsiini valdkonnas, kaasates oma töövõtetesse ka mittekeemilisi ravimeid. Arste, kes süvenevad toitainete puudusest tulenevatesse terviseprobleemidesse ning aitavad inimestel neid lahendada. Praegune rea-arst kirjutab sageli välja ravimeid, mis ilmselgelt ei saa haigust seljatada, sest ravim ei täida toitainete puudusi, vaid lülitab lihtsalt keha hädasignaali välja.

Arste ei õpetata kahjuks meditsiinikoolis selliseid asju üldse käsitlema. Samas tulevad arstid välja egoismiga, väites, et nad teavad tervisest kõike – vägagi ohtlik suhtumine. Mis veel ohtlikum – üritatakse kehtestada tervisediktatuuri. Õnneks on süsteemis alles jäänud ka kainet mõistust ja õpihimu. Aina rohkem meedikuid saab aru oma eriala koolituse piiratusest ja õpib tervise teemasid juurde. Paljud neist lähevad muidugi erameditsiini, kus neile nõidade põletamist ei korraldata – väga suur kaotus tavameditsiini kvaliteedile.

Minu jaoks on juba tohutult piinlik, kui suured käärid on arstide teadmiste vahel tervisest ja tänapäevasest teadusest. Ning et meditsiinikooli lõpetanu ise ei adu, kui vähe ta sellest teab. Sisuliselt on koolitus suunatud mitte tervise taastamisele, vaid ravimite manustamisele. See on väga suur erinevus.

Selle tõttu on minu jaoks tavameditsiin esmaabi-meditsiin. Õigel ajal ja õiges kohas väga hädavajalik – nagu ka kõik erinevad loodusravi ja meditsiini alad siin maailmas. Igaühel on oma tugev ja võrdne koht. Igaühte peab teadma, millal täpselt kasutada, mida ta suudab ja mida ta sinu jaoks ei suuda teha.

Tavameditsiini kasutan alati viimasena, sest seal peab väga kaaluma, kas kahjud ületavad kasu. Kahjud on sageli suured ja neid ei tohi pisendada. Ükski ravim ei ole ohutu. See on vastutustundlik ja tasakaalukas suhtumine nende kasutusse. Tavameditsiin loodigi just esmaabiks – seal on vahendid jõhkrad, kuid sellises olukorras hädavajalikud.

Probleem on aga ühiskonnas: me kasutame seda igas olukorras. See peab lõppema – siis taastub ka arusaam tervisest.

Kas tablett likvideerib haiguse või lülitab välja sümptomi?

Paljud ravimite väljakirjutamised on asjatud keha kurnamised — vererõhu-, kolesterooli-, maokaitse jms asjad on lausa pikas perspektiivis ohtlikud. Tasub lugeda infolehti ja mõelda, mida teeb tablett kehas: kas ta likvideerib olukorra või lülitab välja sümptomi? Aga miks keha neid näitajaid üles kerib? Mida ta teha püüab? Arst läheb sageli endast välja, kui hakata selliseid küsimusi esitama — kas pole veider? Kas pole olulised küsimused?

Lugesin läbi arstidele kinnitatud ravijuhised kõrgvererõhu jaoks, millest sisuliselt kõrvale kalduda ei ole lubatud. See on piinlik, päriselt piinlik. Sisuliselt on kaks soovitust, mis on mingil määral pädevad — vaikne kõnd ja hoiduda tava­soolast. Sooladel muidugi selle juures ei osata vahet teha. Riina Raudsik, kes on õppinud sügavuti kehakeemiat, visati nn kambast välja, sest ta teab, et inimkehas ei ole magevett ning kvaliteetne sool ja sooda on elu aluseks. Paljud saavad oma vererõhud korda õiget vett juues. Imekombel liiga hästi inimesi aidata oskavad arstid klubisse ei sobi. Veider.
Vererõhu ravijuhistes ei ole sõnagi vedelikest või neerude toetamisest rääkimata toidu mõjust. Ülejäänud on juhised lehekülgede kaupa erinevaid tablette manustada. See näitab, et ei ole mitte mingit arusaamist tegeliku tervise taastamisest ja sellest, mis kehas toimub kõrgvererõhu tõustes.

Ma näeksin variandina neid tablette tarbida ainult juhul, kui reaalselt on asjad nii hullud, et inimene vajab kiirabi. Ja tarbida neid tablette seni, kuni taustal on päris tervis taastatud teiste vahenditega, ning esimesel võimalusel nendelt tablettidelt ettevaatlikult maha tulla. Ehk minu reegel — õigel ajal, õiges kohas ja ainult siis, kui riskid ei ületa kasu ning ajutiselt. Inimestele aga müüakse igapäevast elulõpuni tablettide tarbimist nagu tervist — mulle tundub see ausalt öeldes pigem petuskeemina.

Kui sa ei lahenda põhjust, miks vererõhk kõrge on, hakkab keha immuunsüsteem aina rohkem kahjustuma. Erinevad organid lakkavad korralikult töötamast. Tablett ise tekitab toksikoosi, muudab kehakeemiat ja kuna haigus ise ei ole lahendatud, rikub see süsteemide tööd. Ehk pikaajalisel tarbimisel on topeltkoormus ja null abi kehale. Ja siis juhtub see, mis tavaliselt juhtub — inimestel on mitu kroonilist haigust, hunnik tablette ja kehv elukvaliteet. Keha ei jaksa, energiatase langeb ja rikutud süsteemid ei suuda kehakeemias ka rõõmu luua. Nii ei elata, vaid aeglaselt hääbitakse.

Aga seda kõike arst ei räägi — miks? Sest ta isegi ei tea. Minu jaoks on eriti piinlik, et arst ei tea sisuliselt enda välja kirjutatud ravimite süsteeme: mida ta täpselt teeb ja kuidas see ülejäänud keha mõjutab. Just see viimane, täispildi nägemine, on enamikul väga puudulik. Ükski arst, kes aru saab, kuidas päriselt seedimine toimub, ei kirjutaks välja maokaitsetablette, vaid reguleeriks inimese seedimist toidusoovitustega. Madaldades maomahla — mis kehas tegelikult juhtub? Kas keegi üldse mõtleb? Korraks näiline hea tunne ühe sümptomi kaotamisel, aga kogu keha töö sisuliselt halvamine — ei ole riski väärt, kui me oskaks süsteemide seoseid mõista ja omavahel kokku viia.

Ja siis me mõtleme, miks meil näiteks vähki nii palju tõusvas joones on. Just selle tõttu, et me ühiskonnana kardame küll vähki, aga ei karda kõike seda tarbida, mis seda riski pidevalt suurendab — olgu see toit või ravimid. Me ei suhtu tõsiselt.

Arstid on saavutanud ühiskonnas positsiooni, mis paneb enamusi kuulama nende seisukohti. See uinutab meie endi mõtlemist, sest me eeldame, et arst õpib tervise kohta kõike — teadmata, et täitsa nii see ei ole. Tänapäeval enam mitte. Täna teadlikud inimesed teavad, et peavad ise päriselt süvenema kõigesse, mida maailm pakub, nagu iga teise teema puhul. Kõik on meile loodud ja ühtegi loodusravi ala ei kasutaks miljonid inimesed, kui need ei toimiks.

Kuna arst ise ei saa aru, et tema ei ole välja õpetatud tervist taastama, vaid ainult pinnapealselt tablette välja kirjutama, tekib talki infos endal sisemine konflikt. Seda konflikti ei lahendata rohkem uurides ja end koolitades ning avatult infot vastu võttes, vaid kõike hävitades, mis annab teistsugust infot. Siis visatakse sildid: uhuu, libateadus, libaarst, libameditsiin. See on koht, kus inimene tegelikult tunnistab oma olematuid teadmisi.

Patsiente tavameditsiini (taas)usaldama panna saavad ainult arstid ise

Ma saan aru, et ajab juhtme kokku küll, kui õpingutel on sisestatud näiteks, et diabeet on eluaegne haigus, mida saab ainult tablettide või süstidega kontrolli all hoida. Inimesed, kes teadusesse süvenevad ja erinevaid vahendeid kasutusele võtavad, saavad aga paljudest meditsiinisüsteemi jaoks nn ravimatutest haigustest vabaks — paljud lihtsalt menüüd muutes. Kui hea toit on asi, millest arst aru ei saa ja mida ta ei austa, on asjad totaalselt katastroofi äärel. Moodsa aja meditsiini seisukohalt, mis keskendub ainult tablettidele, mitte tervisele, ongi see tõde, et tervist ei saa taastada, sest krooniliste haiguste tabletid ei ole sageli selleks üldse välja töötatud. See on vaid meediku väljaõppe tõde, mitte absoluutne tõde. Maailm on ilmselgelt palju laiem.

Ego ja väljaõpe ei luba seda näha. Minu jaoks ei ole see inimene sisemuselt arst — inimene, kes ei taha, et inimesed terveks saaksid ja kes ei tunne selle vastu huvi. Olen oma klientidelt lugematu arv kordi kuulnud, et kui minnakse arsti juurde analüüse andma ja need on korras — ravimatu asi on lahendatud — siis arst küll ütleb: „tore, jätka samas vaimus“, aga ma ei taha teada, mida sa teed. Miks? Sest süsteem on teda kammitsenud ja ta kardab saada libaarsti silti, kui ta annab selliseid soovitusi, mis tablette ei hõlma. Samas jätab ta kasutamata võimaluse õppida, kuidas haigust aidata ära ravida — mis peaks olema arsti kohustus ja eesmärk. Aga näe — ei ole.
Minu jaoks võiks arst olla tervise looja; täna on ta ikkagi päriselt tablettide pakkuja. Tasub lugeda erinevaid ravijuhiseid, siis saab selge ülevaate. Päris hull — süsteem keelab arstidel inimestele päris tervist soovitada.

Loodus aga tühja kohta ei salli. Kui arst enam tervist ei taasta, tõusevad esile need, kes annavad infot, kuidas taastada — ja see on ju ainult hea. Inimesed üle maailma teevad tavameditsiini mõistes imesid. Me peaks seda ainult soodustama ja toetama: tervis peaks olema see, millele truu olla, mitte ravimifirmad või arstid, kellel pole lubatud tervist taastada.

Tegelikult ei ole midagi katki ega valesti. Süsteem ongi pidanud täienema. Inimlikult ei ole võimalik, et arst oskaks kõiki loodusravi suundi ise — selleks peavadki olema igal erialal väljaõppinud spetsialistid. Minu õpingud on kestnud 12 aastat ja jätkuvad; kuna ma tahan olla oma erialal hea, siis ma ei lõpeta kunagi õppimist. Alati on midagi, mida ma veel ei tea. Mina tean, et maailm on väga lai.

Me oleme oma valikutes inimestena päris jamas kohas: haigused on elu normaalseks osaks ja ei ole ühte imevahendit, et neist vabaneda. Sageli peab mitut asja paralleelselt kasutama, et sellest august taas välja saada. Ka tablettide välja kirjutamisel on oma oluline koht, samuti analüüside tegemisel. Arst ei kaota seda väärtust — lihtsalt kõrvale tõusevad võrdselt tähtsalt ka muud erialad. Ei pea seda kartma. Eluterve inimene tervitaks seda, sest see loob päris tervist.

Praegu oleks oluline, et arst teeks oma tööd võimalikult hästi. Täna on meditsiinisüsteem ise kohati hullumaja: hoolimatult suheldakse inimestega, ei kuulata kaebusi, antakse vale diagnoose selle tõttu ja ohtlikke tablette kirjutatakse kergekäeliselt. See on koht, kus tuleb olla eriti hoolikas. Paljud inimesed, kes peavad arsti juurde pöörduma, ei julge seda teha. See on arstide enda loodud probleem — ja seda saavad arstid ainult ise lahendada.

Truu mingile süsteemine vs truu iseendale

Õnneks on inimestel sellest kõigest üsna kõrini, ja selle tõttu tõusevad esile erinevad teadusharud: toitumismeditsiin, vitamiinimeditsiin, loodusmeditsiini erinevad harud — sest seal väsimatult kaevutakse inimese toimimisse tervikuna ning püütakse leida erinevaid võimalusi, kuidas päriselt asju lahendada. Teadus õitseb, inimesed soovivad ise teada. Inimesed jagavad kasutajakogemusi, mis on oluline muutus maailmas — infoajastu. Nii saab infot üle kogu maailma enda jaoks toimima panna. Kõigil juhtub siin elus kõike; asjadele peavad olema lahendused — päris lahendused.

Inimesed on kahte leeri löödud — viha tõmmatakse ülesse mõlemalt poolt. Ühtepidi lähevad arusaadavalt närvi need, keda meditsiinisüsteem on trikitanud uskuma, et tabletid annavad tervise, kuigi tegelikult ei ole nii. Eriti valus on see juhul, kui on valetatud. Kui miski ei toimi, tuleb see hüljata.
Teiselt poolt ässitatakse üles need, kes alternatiivseid lahendusi pakuvad. Kumbki käitumine inimesele endale kasu ei too.

Pettuda võib ükskõik millises süsteemis, kui sellesse ei süveneta ja seda vales kohas valesti kasutatakse. Meil on ühiskonnas puudu analüüsivõimest ja oskusest terviksüsteemi üle mõelda.

Mis meil vohab, on idealismile toetuv lahmimine. Sellel pole tõe ja teadusega palju pistmist. Kahjuks on see jõudnud poliitilisse sfääri. Truudust nõutakse ühele süsteemile: tablette peab kummardama ja muud tuleb hävitada. Kooliraamatud täidetakse selle ideoloogiaga ja seda surutakse läbi erinevate seadustega. Kaasatakse kõik jõud ja muudkui uhuutatakse. Viimati olid sellised võtted kasutusel nõukogude ajal — ka siis arvasid läbisurujad, et nii on õige ja õilis. Inimeste meel on aga nii katki, et nad ise ei saa aru, et neil ei ole õigust kellegi eest valida, kedagi käskida ega piirata. Piirajad on alati ajaloos olnud koletised — ja on ilmselt ka edaspidi.

Mina olen truu ainult endale ja muidugi oma abikaasale.
Olles truu mingile süsteemile, valid sa pimesi vaid selle pakutavat — seda teevad ka enamik usulahke.
Olles truu iseendale, valid sa targalt seda, mis antud ajahetkel sulle endale täpselt kasulik on. Nii saad alati parimad tulemused.

Kõik süsteemid, kus on avatud suhtlemine ja ausus, annavad ka häid tulemusi. Ma loodan, et ühel päeval saab pöörduda arsti juurde nii, nagu see olema peaks: teha analüüsid ja ise vabalt valida sobiv raviviis.

Kui arst ei oska alternatiive tablettidele soovitada, siis see on okei. Peaasi, et tablette soovitades ei looda illusiooni, nagu see oleks ainuke või ainuõige valik. Samuti peaksid arstid tablette soovitades ausalt rääkima, mida need kehas teha võivad ja mida mitte — mis on kõik kõrvalnähud. Praegu öeldakse sageli vaid mugavaid asju, varjatakse ja pisendatakse tõsiseid teemasid — see on otsene valetamine. Inimene peab teadma, mida jälgida ja millega ta riskib ning kas selle tarbimisele järgneb päris tervis või näiline. Ma ei kujutaks ettegi, et ma kliendile sellisel viisil valetaksin — minu eneseväärikus ei luba seda. Aga huvitaval kombel peavad kamp inimesed, kes suruvad meile tableti­hullust ja ainutõde peale, sellist valetamist täiesti normaalseks. Nad ei saa isegi aru, et see on valetamine ja valeillusioonide loomine.

Ühiskonnal endal on aeg sellistele valedele „ei“ öelda — ja seda ka tehakse. Arst töötab inimese, mitte inimese arsti jaoks.

Jube kahju on kuulda, et inimesed ei saa arsti usaldada, sest arst peab valetama selle kohta, mida päriselt tervise jaoks kasutatakse. Ei saa olla avatud partnerlussuhet, kus arst aitab teha analüüse ja jälgida valitud ravi tulemuslikkust — olenemata sellest, kas inimene valib toitumise muutuse, vitamiinid, homöopaatia, osteopaatiat, kiropraktikat, konstellatsiooni, hiinameditsiini, psühholoogiat, ayurvedat, tabletiravi, ravimtaimi, eeterlikke õlisid, bioresonantsi jms või kombineerib neid kõike. Kui mul on midagi tõsisemat, ei toetu ma kunagi vaid ühele asjale — see oleks üsna rumal. Keha toetamine igast vaatenurgast annab palju paremad tulemused.

Inimesed peaksid erinevaid süsteeme algtasemel tundma ja neisse süvenema. See info peaks olema soositud ja kättesaadav, et inimene saaks teha vaba valiku. Oluline on teada, mis on iga ala võimekus.

Praegu, olles truu süsteemile mitte iseendale, välistatakse igasugune muu ravi ja jäetakse end tegelikust tervisest ilma — isegi ei kuulata. Mängitakse tablette eluaeg süües tervist, päris tervisest teadmata. Eks see ka on vaba valik. Aga teiste valikusse — kuulata ja proovida — ei tohi sekkuda. Me elame vabariigis, mitte Põhja-Koreas. Ärge tooge sellist mõtlemist siia! Kui inimene ei saa aru, mida tähendab vaba valik, siis ei ole tal asja võimu juurde.

Merle Martinson