Merle Martinson: Mis on sinu lugu sõjahirmudega?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

21. veebruar 2024 kell 16:04



“Ma ei pane siia artikli juurde pilti sellel teemal, sest ma ei soovi, et meie kellegi visuaali need rohkem täidaks. Tahaks aga arutleda teemal, mis on võtnud suured tuurid väga õigustatult – pommitatud majapildid linnaruumis,” kirjutab Telegram.ee kolumnist Merle Martinson.

 

Kui olla aus, siis mina ilmselt ise ei paneks neid pilte väga tähelegi, sest sõja teema ei ole minu sees väga suurelt laetud. Ma vaataks, et järjekordne absurd, et kahjustada oma inimesi.

Ma olen igasugusele sõja propageerimisele ja sellega kaasnevatele poliitmängudele “ei” öelnud ja need läbi näinud. Ma ei eita sõja olemasolu, ärge saage valesti aru, vaid mõistan, et seal on taga manipulatsioonid. Seletasin teema hiljuti lahti ka oma loos “Loome uue maailma, kus on auasi, et me ei tapa“.

Minevikus toimus meie peres küll üks väga-väga inetu reetmise lugu seoses sõjaga, kus vanaema püüdis lasta küüditada oma miniat ning lapselapsi. Õnneks see küüditamise plaan ei õnnestunud, sest oli inimesi, kes hoidsid ja hoiatasid.

See lugu on väga paljudes olukordades elus takistusi teele veeretanud. Mina sellest kõigest isegi ei teadnud, sest perekonnas pole sellest loost keegi rääkinud. Aga selle loo lahendamine on aidanud paljusid asju minu elus paremaks teha. Sellised lood on olulised! Need on meie suguvõsades ning rakumäludes sees.

Kellel takistab see abielus õnne leidmast, kellel rahavoogusid, kellel tekitab kroonilisi haigusi vähini välja… Need on suguvõsa traumad ja igaüks peaks tänaseks olema aru saanud, et need asjad loevad ja tekitavad probleeme.

Meil on kõigil erinevad hirmud ja kõik see olenebki palju sellest, milline on minu isiklik lugu siin maailmas. Kui mina hakkaks rääkima oma hirmudest, mis mind elus kõigutavad, siis kindlasti on nii neid, kes kaasa jaatavad, kellel on midagi sarnast, kui ka neid, kes mulle empaatiliselt toetust avaldavad, aga ise samu hirme ei tunne.

 

Mis on sinu lugu sõjahirmudega?

Tulles tagasi nende linnaruumi riputatud pommitamise piltide juurde, ei tohiks ära unustada, et meie eludes on nn külgetõmbe seadus. Mida me oma meeltes kujutleme ja milliseid lugusid loome, seda me ka saame. See ei ole visuaal, mida oleks mõistlik kuhugi linnaruumi riputada, kui eesmärk peaks olema sõjast kaugemale kõndida.

Aga muidugi, kuna hirm on parim kontrollimise viis, siis seda kiputakse pidevalt esile kutsuma. Sõjad ja kriisid on poliitikute magusaim leib.

Hakkame looma nii, et enam ei oleks. Vaatame läbi nendest mängudest – tekitan kriisi ja siis pakun lahenduse, mida inimene muidu terve mõistuse juures vastu ei võtaks, ainult läbi hirmu.

 

Ära lase head kriisi raisku!

Tegelikult ei juhtu siin maailmas midagi täiesti niisama.

Eestlastel on tohutult palju sõjaga seotud hirme, ja põhjendatult, ning need pildid aitavad sul läbi näha enda isiklikest hirmudest. Aitavad neid tunnistada ja selle eest ei ole hea põgeneda. Kui jaanalind oma pea liiva alla peidab, tekitab ta vaid iseendale illusiooni, et oht on möödas.

Siin on parim ravim lahti võtta kõik tegelikult veritsevad haavad ja need asjad läbi töötada viisil, et hirm sind enam ei käivita. Et sa enam ei tunne, et pead põgenema oma kodumaalt, sest siin ei ole ohutu. See on suurim asi, mis sa täna saad teha selle jaoks, et sõda ei saaks enam kunagi Eestimaa pinnale tulla. Kui siin pole enam neid haavu, mis seda siia tõmbaks.

Iga inimene, kes läheb täna ja lahendab ära need suguvõsa räsivad hirmud, päästab väga suure tüki maailmast ja Eestimaast. Iga inimese elu, kes sellest punktist läbi läheb, muutub väga palju helgemaks ja kergemaks. Vaatame oma hirmudele otsa, ärme põgene nende eest – vaid nii lahenevad asjad lõplikult. Ja nii muudame me tuleviku kulgu positiivses suunas meie kõigi jaoks!

 

Merle Martinson



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt