Foto: fizkes / Getty Images + Canva.com

“Maailm on infoajastu tõttu väga ägedalt mitmekesiseks läinud. Nagu looduses on mitmekesisus väga oluline, et kõik asjad õlitatult sujuks, on see vajalik ka erineva info osas, et inimene saaks igas eluvaldkonnas vabalt valida, mis talle parasjagu parim tundub. Nii on see ka enda tervendamise osas,” kirjutab loodusravi terapeut Merle Martinson.

PS. Merle esineb 11. novembril ka Telegrami konverentsil “Tuleviku Foorum“!

Meil on üliägedaid teraapiaid ning neid tuleb igal sammul juurde. Me oleme inimestena, eriti lääne ühiskonnas väga katki nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt – mis on muidugi veidi irooniline, eriti kuna lääne ühiskond peab ennast veidi ülemaks loodusrahvastega võrreldes, aga kahjuks ei oska me hoida ei oma keha ega ka vaimu ehk seda osa organismist, kus asub meie kõige olulisem – mõtete kodu.

Nii palju, kui on inimesi, on ka lugusid

Traumad, mis selle katki olemise on põhjustanud, on igaühel erinevad. Küll sellest, et lapsevanemad pole olnud küpsed ega oska täiskasvanu moel käituda. Aga ka kasvatusmeetoditest. Või sõjahaavadest, mida ei ole parandatud ning mis üle põlvkondade probleeme tekitavad. Leinadest, mille eest me põgeneme. Mürkidest, mis me oma toidule valame või millest toitu valmistame. Tablettidest, millega me püüame alla suruda haiguse tegelikke põhjuseid. Nii palju, kui on inimesi, on ka lugusid. Kuna looduses pole kunagi ühte asja, mis kõige vastu aitab, ei saa seda olla ka inimeste elus, selle tõttu on ülioluline, et valikuvõimalus oleks lai, et igaüks leiaks oma tee, kust liikuda aina paremasse kohta.

Väga palju on muidugi tühistamist erinevate võimaluste osas, sest kahjuks tahab inimene teise üle domineerida. Mis mulle ka ei tundu eriti terve meele kvaliteet olevat. Seal taga on sisemised hirmud. Ise ei julge, aga teisi ka ei luba, on üsna tavaline kadeduse mudel. Vastutust isiklike tunnete eest pole meid õpetatud aga võtma.

Tants terapeudi ametinimetuse ümber

Tühistamisega käib kaasas alandamine ja mõnitamine, sest tehakse midagi teistmoodi. Millal inimene hakkab mõistma enda unikaalsust, sealjuures aru saades ka teise inimese unikaalsusest? Elu ei saa elada kellegi käskude ja keeldude järgi. Siis kannatavad kõik.

Väga palju kasutatakse väljendit “isehakanud terapeut”? Inimesi süüdistatakse klientide eksitamises. Kohati püütakse isegi teha sellest skandaali, et inimene julgeb end terapeudiks nimetada. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud? Minu arvates ei ole.

Teraapia on eesti keeles üldine nimetus sisuliselt kõigele, mis tegeleb inimese tervise parandamisega. Kui võtta lahti interneti-põhine ÕS ehk “Eesti õigekeelsussõnaraamat” (https://www.eki.ee/dict/qs/qs.html), siis see toob samuti välja, et sõna “teraapia” kasutatakse täpsustava liitsõnana. Näitena on toodud selline nimekiri: “aero|teraapia, aroom|teraapia, elektro|teraapia, farmako|teraapia, foto|teraapia, füsio|teraapia, galvano|teraapia, helio|teraapia, hemo|teraapia, hüdro|teraapia, hüpno|teraapia, kemo|teraapia, klimato|teraapia, manuaal|teraapia, mehhano|teraapia, muusika|teraapia, organo|teraapia, proteino|teraapia, psühho|teraapia, radio|teraapia, reflekso|teraapia, röntgen|teraapia, sero|teraapia, šoki|teraapia, termoteraapia; pereteraapia.”

Teraapia tegija kohta toob ÕS samuti välja täpsustused liitsõnana. Kummalgi juhul ei ole ÕS-is kirjas, et teraapia tähendab vaid psühholoogia eriala lõpetanud isikut. Terapeudi alla käib nii sisehaiguste arst kui ka mistahes teine mingit muud teraapia vormi õppinud isik. Oluline on täpsustus sinna juurde. Kui inimesel on oluline, et temaga tegeleks isik, kes on omandanud diplomi psühholoogia erialal, siis otsibki ta just seda ametinimetust isiku kodulehelt ametikirjeldusest.

Kui me vajame abi enda jalgade tervises, siis me ka ju täpsustame mis on selle isiku ametinimetus – ortopeed – ning paneme tema juurde aja kirja. Me ei lähe lihtsalt suvalise isiku juurde selle tõttu, et tema ametinimetus on arst. Ikka ju täpsustame, mis arst.

Teiste teraapiatega ei ole olukord kuigivõrd erinev. Alati on saadaval täpsustav nimekiri, milliseid teraapiaid spetsialist pakub, kui paljudel on neid lähenemisi üsna mitu, sest inimeste võimekus õppida on väga võimas ja oskused läheneda kliendile mitme nurga alt on alati teretulnud. Olen märganud, et üldise nimetusega terapeudiks nimetavad end isikud, kelle omandatud oskuste pagas erinevate teraapiate näol on laiem, siis on keerulisem ka ühte nimetust teisele eelistada ning inimene saab ameti täpsustavast nimekirjast alati välja lugeda, mis on need teraapiad, millega ta saab proovida inimest aidata.

Amet valib inimesi, mitte inimene ei vali ametit.

Ükski ametinimetus ei ole teisest “õigem”

Inimesed, kes on minuga sarnased, kes teevad oma tööd armastusest ja soovist inimkonda aidata, on olukorras, kus amet valib nad ise. Tõesti ei osanud ma kümneaastaselt unistada sellest, et minust saab homöopaat. Samas, mille järgi üldse keegi oma ameti valib? Õnnelikud on need, kes on seda teinud sisemise kutse peale, mitte kellegi teise soovidele vastates või arvutades, et mõni amet on tasuvam kui teine.

Mina unistasin alati sellest, et minust saab inimeste tervise taastaja. Elu tõi minu ameti läbi minu isiklike kannatuste minuni. Ma oleks võinud ju ükskõik mida tookord enda ellu valida, aga elu suunas mind just homöopaatiasse. Me tundsime üksteist ära. See on hea tunne.

Minul on lihtne. Minu ametinimes ei ole sõna “teraapia” üldse esindatud. Talle on lihtsalt elu sellise nime pannud. Olen õppinud homöopaatiat ja olen homöopaat. Aroomiteraapia on hea näide, kus seda õppinud isiku ametinimetus ongi inglise keeles aromatheraphist. Kuidagi ei aja segi psühholoogi või psühhiaatriga.

Ma olen jälginud, miks selline vaidlus üldse päevakorda tuleb? Need on üldjuhul egomängud, kus tahetakse keegi paika panna ja end tähtsamaks tõsta. Üldjuhul rõhutatakse, et “mul on diplom”. Tegelikult on enamikul praegu terapeutidena töötavatel inimestel diplom või muus vormis tema pädevust tõendav dokument oma eriala oskuste läbimisest.

Ükski ametinimetus ei ole teisest tähtsam või vähem tähtsam. Õigem või valem. Miks me üldse liigitame ühiskonnas asju tähtsateks ja vähemtähtsateks? Erialad on erinevad, see, mida üks või teine teraapia pakub, on erinev ja koolid, kus neid erialasid õpetatakse, on erinevad. Ei pea võrdlema – krokodill ja elevant on väga erinevad, aga ühtemoodi loodusele vajalikud.

Meil on loodud illusioon, et teatud asjad on olulisemad, sellega, et riiklik tervisekassa süsteem neid rahastab. Need on nagu välja valitud. Miks just moodsa aja meditsiinisüsteem on selleks osutunud – esmaabi tõttu. Moodsa aja meditsiin ongi sündinud seetõttu, et seal on arenenud kiire ning tõhus esmaabi ning analüüside tegemise võimekus. Ta oli vajalik, see oli puudu, aga ta tuli kõike muud täiustama, mitte asendama. Kui inimene on oma elus väga halba kohta jõudnud, siis on tal vaja esmaselt esmaabi, aga sealt juba sügavamalt arusaamist ning lahendusi, mis kiirendavad tervenemist vaimses ja füüsilises plaanis. Seda osa moodsa aja meditsiin ei paku ega peagi pakkuma.

Inimesel on õigus valida

Inimesed, kes oskavad märgata oma muresid enne, kui need tuumakatastroofiks on muutunud, ei vaja esmaabi, vaid saavad kohe hakata asja tuumaga tegelema. Siit tuleb ka erinevate situatsioonide puhul mängu oskus valida just tõhusaim edasi liikumise viis. See oleneb inimeseti, mis ta sel hetkel on valmis vastu võtma. Mida vähem erinevaid valikuid inimene endale lubab, seda pikemaks venib tervenemise protsess.

Piirates end näiteks ainult moodsa aja meditsiiniga, on enamik haigusi ravimatud. See süsteem ei ole lihtsalt selleks mõeldud, seega pole mõtet seda sealt ka otsida. See on inimese isiklik valik, kas ta soovib elus olla oma kannatustes lõputult, võtab igapäevaselt immuunsüsteemi lammutavaid tablette, laseb endale rääkida, et miski pole võimalik, või valib enda teadmisi avardada laiemaks ning liikuda lahenduste teel. Samas, vastupidi, kui inimene satub vältimatusse esmaabi vajavasse olukorda, aga ei oska austada moodsa aja meditsiini olulisust, siis ta viib end surmasuhu, kuigi elu on kinkinud võimaluse seda vältida. Need on ka juhtumid, kus ravimite kõrvalnähtude osa ei kaalu üles saadavat kasu.

Võin iga eriala puhul näidata inimesi, kes on saanud abi, ja neid, kes on pettunud. Elus ei olegi ühte asja, mis kõiki ühtemoodi aitab. Igaüks leiab lõpuks just proovimise teel selle, mis teda päriselt raskest olukorrast välja toob. Ja täiskasvanud inimene ei trambi jalgu, kui see ei ole just tema eriala esindaja, kelle juurde pöördutakse. Anatoli Nekrassov on oma raamatus “Kolm korda sündinud” toonud suurepäraselt välja täiskasvanud inimese ellusuhtumiste kvaliteedi nimekirja. Kõige esimene punkt on “Tõeliselt täiskasvanud ja küps inimene austab teiste inimeste õigusi ega piira nende vabadust”.

Igal erialal on osavamaid isikuid ja vähem osavamaid isikuid. Probleem oleks vaid siis, kui inimene esitleb end teise eriala esindajana – näiteks kui inimene on õppinud psühholoogiks ja pakub psühholoogi teenust, aga väidab, et on hüpnoterapeut. Siis on tegemist rikkumise ja eksitamisega. Ma pole aga küll näinud, et keegi terapeutidest nii teeks. Ükskõik, missugust teraapiat pakkuva isiku kodulehe ma avan, kõik on kenasti nimetanud, mida nad pakuvad, milles on nad end täiendanud ja kontrollides just neid teenuseid ka pakutakse. Tuuakse ka välja, milles seisneb nende eriala tugevus ning tõhusus. Ei oleks mingit segadust, kui me inimestena ise neid ei tekitaks. Meile on antud lugemise oskus – kasutagem siis seda. Hakata süüdistama enda tööd hästi ja südamega tegevaid inimesi selles, et kodanik ei viitsi pealkirjadest edasi lugeda ega saa selle tõttu paljudest asjadest aru, on absurd. Taastuma peab süvenemise ja õppimise oskus.

Endas kindel inimene ei häbista teisi

Miks inimene tunneb vajadust teist häbistada selleks, et ennast tõsta? See on sügav vaade iseenda pimedatesse nurkadesse. Meile on seda õpetatud ja sisendatud lapsepõlvest saadik. Koolis võrreldakse üht last teisega. Eelistatakse neid, kes järgivad ette antud raame ja painutavad end teiste tahte alla, kaotades iseenda. Samas, elus löövad läbi ja loovad inimkonda kõige enam aitavaid süsteeme tavaliselt just need, kes raamides ei püsi. Huvitav! Miks me neid raame siis ülistame ja nendega nii palju püüame teisi piirata?

Sinu juurde tuli sinu eriala – keskendu sellele. Ole oma erialas kõige parem, mis sa olla oskad. Sinu juurde tulevad need inimesed, kes saavad abi just sellest erialast ja just sinult, sest iga inimene toob enda erialasse just seda midagi unikaalset sisse. Eriala ise oma juhistega on vaid luustik, ülejäänu lisab terapeut ise, et moodustuks just tema tervik. Näe, et sina oled äge ja vajalik, samuti on imeline iga inimene, kes siia maailma on tulnud. Igaühel on enda mõte ja ülesanne siin elus. Sa ei pea sellest aru saama, sa pead enda elust aru saama. Keskendu sellele.

Ära taha, et sinu juurde sunniga või läbi manipulatsioonide tuleks isikud, kes tegelikult sinult maksimaalset abi ei saa. Püüdes läbi ajakirjanduse kedagi häbistada, on see puhas manipulatsioon. Inimene, kes on enda tegemistes kindel ning ajab oma asja, ei tunne kunagi vajadust kedagi teist häbistada. Me oleme tulnud siia maailma looma rohkem hoitust ja armastust, mitte sõda ja piinu. See, kuidas me käitume teistega, on oluline. Milline sa tahad, et maailm oleks? Mida sina maailma juurde lood? Armastust, vabadust või …