Merle Martinson: homöopaatia rong rünnakutest hoolimata seisma ei jää, sest see aitab inimesi!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

14. detsember 2023 kell 7:45



Foto: Wikimedia Commons (Nayem01536) + erakogu + Canva

“Ajakirjandus on saanud taas homöopaatia kondi hammste vahele järada. Ühe pere õnnetut juhtumit käsitletakse suhtumisega, nagu homöopaatia kasutaja oleks külm ja südametu nõid. Samuti püütakse rõõmuga mustata homöopaatia olemust. Huvitav, miks ajakirjandus ei võta vaevaks kirjutada lugusid homöopaatiast, kus kasutajad räägivad, kui kiirelt üks või teine olukord on lahenenud? Nendest juhtumitest, kui homöopaatia kasutus on kenasti ja õigesti õnnestunud? Või enamgi veel: kui on lahenenud seisundid, mida moodsa aja meditsiin ravimatuks peab? Kus need artiklid on? Homöopaatia grupid on neid lugusid täis, aga välja valitakse üksnes need lood, kus midagi on nässu läinud,” on loodusravi spetsialist ja kahe lapse ema Merle Martinson häiritud lahmivast suhtumisest ja loodusravi kasutavate inimeste vastu suunatud ülekohtusest hukkamõistust.

 

Kui me võtaks ette meditsiinisüsteemis nässu läinud lood, siis ainuüksi ühe nädala põhjal võiks sellest pakse raamatuid kirjutada. Mis me nüüd siis teeme? Keelame ravimise üldse ära? Või püüame lihtsalt homme paremini?

 

Lapse kõrvapõletiku juhtum, mis kisa tekitas

Lugu ise on siis sellest, et 3-aastase lapse ema oli hädas lapse kõrvapõletiku loodusraviga, kasutas ka homöopaatiat, aga aine valik ei õnnestunud hästi ning lapse haigus ei hakanud nii kiirelt taanduma, kui loodeti. Laps oli hädas viis tundi. Talle manustati ka paratsetamooli küünal, mis võttis valu ära 1,5 tunniks. Küsides nõu, nagu normaalne inimene peakski tegema, sai ta aga kaela üleriigilise solgiämbri. Millest aga ei räägita: see laps oli hommikuks tänu homöopaatiale kenasti terve.

Ma saan aru, et lapse nutt on keeruline teema. Kahjuks kõrvapõletikuga kaasneb ka valu. Me ei saa sinna mitte midagi parata. Lihtsalt looduses asi toimib nii. Samas oli põhjus teada ehk tegemist ei olnud teadmata põhjustel nutuga, mis vajaks kiirabi abi. Ema kasutas ka paratsetamooli küünalt. Kahjuks see aitas vaid 1,5 tunniks. Nüüd kindlasti tekib paljudel, kes infolehti ei loe, küsimus, miks ta rohkem ei kasutanud. Põhjus on lihtne: ei tohi.

Me teame kõik, et sellised valuvaigistavad preparaadid on vägagi ohtlikud maksale. Noh, kes muidugi viitsib süveneda ka sellesse, mis saab peale seda haigust ja kas organism suudab normaalselt toimida ka hiljem. Kahjustada saanud maks on väga suur probleem, mis tekitab kroonilisi seisundeid ehk ravimite kasutus peaks olema ikka reeglitepärane. Infoleht ütleb selgelt, et kahe manustamise vahe peab olema 6 tundi. Samuti ütleb infoleht, et suuremad annused ei anna suuremat valuvaigistavat tulemust ja selle preparaadi üleannustamine võib viia maksakoomani. Ja see on eluohtlik seisund! Valuvaigisti ise kõrvapõletikku ei ravi, vaid võtab ära signaali, mis keha ajusse viib valu kohta ehk maskeerib olukorda.

Väga paljudel lastel on tänapäeval erinevaid ravimite kahjustusi. Keegi ei näe neid, sest keegi ei süvene. Ajakirjandus kallab rumalust lihtsalt juurde.

 

Ühiskonnas võiks algatada kampaania “Arst, loe infolehti!”

Iga arsti tänapäevane missioon peaks olema vähendada põhjendamatut ravimite kasutust. Antibiootikumid ja valuvaigistid on selle nimekirja eesotsas koos antidepressantide ja rahustitega. Arstid peaks teadma, et enamik kõrvapõletikest on viiruslikud – siis ei tohiks kindlasti antibiootikume kasutada. Kui arst ei kuula loodusravi eksperti, siis kuulaku terviseametit, kes sellekohase kampaania ka just läbi viis. Meil käib aga keemiliste, ohtlike ainete manustamise läbu ning meditsiinipersonal on nagu ära unustanud, et maailmas on igasuguseid muid võimalusi enne, kui keemiliste ravimite kallale peab üldse minema.

Ravimite kasutusel on hoiatused põhjusega, mitte moepärast. Ühiskonnas võiks algatada kampaania “Arst, loe infolehti!”. Sest mulle tundub vägagi kalk teadmine, et arstidel on kõrvalnähtudest täiesti savi. Kuigi sageli ületavad kõrvalnähud haiguse kannatusi. Arstieetika on tänapäeval väga kaduv nähtus. Õnneks on meedikute endi seas inimesi, kes hakkavad sellele vaikselt tähelepanu tõmbama. Ravimite liigkasutus on aina süvenev probleem. Mis on irooniline, sest ma kuulsin hoiatusi antibiootikumide resistentsusest juba üle 20 aasta tagasi noorukina, aga nende kasutus ei ole ajaga vähenenud, vaid tõusnud. Jutt on üks, aga teod on teised. Neid tegusid siis peavadki tegema pereemad ise, kes õpivad kenasti loodusravi ja soovi korral ka homöopaatiat, et ise hakata vähendama kasutatud ravimite hulka. Mis tundubki mulle iseenesest väga loogiline. Raskustesse satume me enim siis, kui oskused puuduvad. Ja see 10–20% juhtumitest, kus me päriselt vajame moodsa aja meditsiini vahendeid, tundub ka vägagi mõistlik ootus.

 

Abi küsida on igati õige ja vajalik

Ma olen oma eelnevates artiklites välja toonud erinevaid uuringuid selle kohta, et homöopaatiaga väheneb antibiootikumide kasutus lastel 90%. Euroopa riikides nagu Šveits on homöopaatia haigekassa rahastusega ning lastearstid on homöopaatiat õppinud just selle tõttu, et see lahendab tervisemuresid kiirelt ning ilma kõrvalnähtudeta. Mida paremini osata, seda suurem on õnnestumise protsent. Kui inimene hoolib päriselt tervisest, siis ta peaks ju selliseid võimalusi igati toetama.

Kui mul oleks võimalik sellele emale midagi öelda, siis seda, et elu ei ole täiuslik. Väga hea, et ta hädas olles abi küsis. Ideaalis oleks ta võinud abi küsida juba varem. Kahju, et ajakirjandus ja hüsteerikud abi küsimisest tabu teevad. Nii võib teinekord keegi abita jäädagi ning võibki päriselt olukord väga hulluks minna. Inimesel peab olema võimalik avalikult öelda: ma ei saa hakkama hetkel, palun kellegi teise tarkust veidi abiks.

Teine, õppinud pereema, kes ei ole selles stressiolukorras, saab palju kainema pilguga asja kaaluda ning suunata olukorda lahenduste poole. Otsused teeme me nii ehk naa ja nende eest vastutame alati ise. Teised saavad vaid ettepanekuid teha, ideid anda, ei muud. Ka minul, kes ma olen 11 aastat loodusravi põhjalikult õppinud, on oma sõbrad, kelle poole ma pöördun ja kes meelde tuletavad, et kas sa seda või teist oled juba proovinud… See on uskumatu, kuidas ka lihtsamad asjad meelest lähevad hetkel, kui ise hädas oled. Meil peab olema õigus abi küsida, ilma et sellest paanikat tekitatakse. Kui ma tahan homöopaatia kohta nõu küsida, siis ma pöördun vastavasse gruppi, sest keegi teine mulle sellealast nõu ju anda ei oska. Loogiline, eks. Ja see ei ole kellegi asi kritiseerida.

 

Looja ja põhiseaduse ees oleme me kõik võrdsed

Ka seekord, nagu ka eelmiste hüsteeriliseks tõmmatud lugude juures – see laps ei olnud kuskilt otsast eluohtlikus olukorras ning selline reageering on absurdne. Inimlikust seisukohast saan aru, et me tahaks, et ükski laps ei nutaks kunagi, aga reaalne elu kahjuks nii ei toimi ning meedikud võiks kindlasti sellest aru saada. Mõne seisundi juurde kuulub valu, oluline on, et see ei oleks eluohtliku seisundi indikaator. See on väga, väga suur vahe. Me ei istu kiirabi ukse taga koolikutevalus beebiga, kuigi ka tema nutab tunde hüsteeriliselt. PS! Homöopaatia suudab seda olukorda lahendada ja ei pea ootama, et beebi sellest välja kasvaks.

Me võime olla väga hästi teooriat õppinud, aga sellel hetkel, kui tekib praktika osa, on ema stress kõrgel ja siis ei pruugi asjad ideaalselt välja tulla. Oluline on, et olukord ei muutuks eluohtlikuks. Nagu suvise hüsteerialoo puhul, polnud ka seekord tegelikult pereema midagi valesti teinud.

Suvel väljendas oma seisukohta selgelt Kuressaare haigla ravijuht. Samamoodi üritati hüsteeriliselt luua pilti, nagu tegemist oleks olnud hoolimatu emaga, seda eriti veel tema ravivõtete osas. Samas öeldi väga selgelt välja, et tegemist on väga hoolitseva emaga, kes tegi kõik õigesti ja pöördus kriisiolukorras kiirabi poole, mida peakski iga inimene tegema, kui olukord päriselt ohtlik on.

Tookord oli tegu kõhulahtisusega ja seal võibki lapsel tekkida ootamatult vedelikupuudus, mis võib vajada kiirabi sekkumist. Ei midagi hüsteerilist. Tavaline elu. Juhtub sellega, kes kasutab loodusravi, ja ka sellega, kes ei kasuta. Kusjuures, üldjuhul juhtub rohkem selle isikuga, kes ei oska midagi muud keha abistamiseks ette võtta. See on ju loogiline. Tuletame meelde, et olukorrad, mis alluvad kodusele ravile, ei pea koormama kiirabi tööd.

Kahju, et inimesed, kes nii andunult otsivad vaid neid halbu juhtumeid, ignoreerivad kõike head ja sellega üritavad ka inimeste valikuvabadust piirata. Üsna häbiväärne. Palju võtavad sõna nendel teemadel inimesed, kellel pole mitte mingit soovi tegelikult midagi lugeda ega süveneda. Sees on mingi isiklik vimm ja sellest kaugemale ei nähta. Samas, kui loodusravi ei toimiks, ei oleks sellel üle maailma miljoneid kasutajaid ja seejuures suur osa arste. Koolis, mille mina lõpetasin, on suurem osa õppijaid just meedikud.

Igas süsteemis on alati midagi, mida saab teha paremini, nii ka homöopaatias. Ja sellekohast infot kogun ma isegi ning püüan anda inimestele edasi veel detailsemalt neid teadmisi. Panna sügavalt mõtlema ühe või teise asja üle, mis on veel sinna juurde olulised. Pole maailmas mitte ühegi eriala esindajat, kellel kõik alati 100% õnnestuks. See lihtsalt ei ole inimlikult võimalik. See ei tähenda, et me peaks hakkama asju keelama. Sellisel juhul peame me haiglad jms ka kinni panema. Elus kehtib ikka võrdse kohtlemise seadus. Looja ja põhiseaduse ees oleme me kõik võrdsed.

 

Lihtsamate haiguste puhul on mõistlik alustada loodusravist

Eestis on homöopaatia veel lapsekingades. Ja oskused kohati kesised. Aga kõik saab kasvada ainult läbi õppimise ja praktika. Nagu igal teisel elualal. Pereemad ei ole keegi sündinud emaks, vaid emaks kasvatakse läbi erinevate juhtumiste. Olgu selleks siis laste kukkumised, haigused, käitumisprobleemid või muu. Me ei saa otseselt end selleks ette valmistuda, me saame vaid eeldada, millist infot me vajada võiksime, aga töö käigus alles selgub, mis veel vajalik on. Jälle tavaline elu. Eluterve mõistusega saab ju igaüks sellest aru.

Irooniline on minu jaoks asjaolu, et arstid ise katsetavad laste peal ravimeid teadmata, kas need tegelikult ka hästi mõjuvad või ei, samas riskides kõrvalnähtudega. Seal silm ka ei pilgu. Aga kui inimene teeb seda, mis ta peakski tegema ehk alustama kodus loodusravist ja pöörduma arsti juurde siis, kui olukord sellele ei allu ning just ongi õige hetk hakata vaatama keemiliste ravimite poole, siis peetakse teda läbikukkunud emaks ja kurjategijaks?

See pole läbikukkumine, vaid siis, kui olukord ei allu loodusravile, siis alles pöördutakse keemiliste ravimite poole. Nii need asjad peavadki käima. Enamik kodustest haigustest nagu nohud, köhad, kõrvapõletikud jms lahenevad loodusraviga väga edukalt. See ei tähenda, et kõik – jällegi, elus lihtsalt ei ole kunagi tulemus 100%!

 

Homöopaatia ABC: mõned olulised juhised

Selleks, et homöopaatia kasutus oleks tõhus ja ohutu, tuletan meelde mõned olulised juhised. Need on asjad, mille osas ma näen kõige enam möödapanekuid. Selline väike ABC.

* Aine valitakse mitte diagnoosi nime, vaid sümptomaatika järgi. Jah, on mingeid aineid, mis esinevad teatud olukordades tihedamalt nagu pulsatilla kõrvapõletiku puhul, aga see ei tähenda, et iga kõrvapõletiku aineks on pulsatilla. Kui ainekirjeldus ei klapi, siis vali teine aine.

* Akuutses olukorras mõjub õige aine väga kiirelt. Näiteks kõrvavalu kaob 5–10 minutiga. Inimesel on tunduvalt parem olla. Kui muutust ei toimu, anna igaks juhuks ka teinegi doos ja kui sealt muutust ei teki 10–15 minuti jooksul, oli aine vale. Vali uus aine.

* Normaalse immuunsüsteemi ja õige ainevalikuga võib tõesti kõhulahtisus või kõrvapõletik taanduda 25–20 minuti jooksul, aga seda vaid juhul, kui kõik on täppi läinud. Ära jää kinni vaid homöopaatiasse. Kui ainepilt pole selge, keeruline on leida seda õiget ainet, kasuta loodusravi muid võtteid. Samas võid homöopaatiat taustal edasi proovida, sest see ei lähe konflikti ühegi teise raviviisiga. Lähtu esialgsetest sümptomitest. Tööle hakkab silmanähtavalt see aine, mis on õige.

* Algajana ära unusta, et meil on ka mõned heelid apteekides saada ehk ainete segud nagu gripi heel ja stodal köha jaoks.

* Ära unusta ära, et kiirabi on meie sõber. Kui on näha, et seekord loodusraviga ei õnnestu ja kui kahtled, siis on õige aeg see telefonikõne ära teha. Kõik on siin maailmas meie hüvanguks. Ära jää abita. Keegi ei ole üliinimene siin maailmas.

* Hiljem analüüsi ilma süüdistusteta olukorda. Mida saaks järgmine kord paremini teha, kas on vaja midagi juurde õppida jne. Õppimise juurde käivad eksimused ja see on elu loomulik osa. Elu ei ole kunagi ideaalne.

 

Üks meie pere lugu, lihtsalt infoks

Suurem osa ühiskonnast ei õpi sellest loost suurt midagi. Kahjuks enamik inimestest ei tea, kui ühekülgselt seda teemat kajastatakse. Mina ka vanasti ei teadnud, aga täna tean, et massimeediast sa tõde ei leia. Ja neid inimesi tuleb aina juurde, kes sellest aru saavad. Iga sellise looga. See on täitsa äge tegelikult.

Lõpetuseks nende jaoks, kes tahavad teada, kui kiirelt võib homöopaatia asju lahendada, jagan meie pere ühe loo.

See oli juba aastaid tagasi. Meie esiklaps oli umbes 4- või 5-aastane, kui tal esimene kõrvapõletik oli. Ka see tuli suurema ja teravama valuga. Laps kisas vihaselt minu suunas: “Emme, vali mulle õige tera! Kuna ta ei olnud nõus mitte ühtegi teist asja tegema, siis mis mul muud üle jäi, kui seda õiget tera otsida.

Lahti olid nii kodukasutaja raamatud kui ka minu paksud tööraamatud. Esimeste ainetega läks asi mööda. Laps vaatas kulm krimpsus mulle otsa ja teatas, et ta andis ülesande õige tera leida, mitte lihtsalt midagi pakkuda. Valu ei olnud lõppenud.

Kui su laps on tige kui tikker su peale, siis kuigi ma olin juba mitu kooli lõpetanud, ikka on see stress suur. Lõpuks tuli see oodatud õige tera. Selleks läks kokku umbes 30 minutit. Meil ei vedele kodus ka valuvaigistid, mida lastele anda ehk ka sellega ei saanud probleemi ära maskeerida.

Ja laps rahunes paari minutiga. Jah, sa loed õigesti: õige tera mõjus paari minutiga. Laps keeras end kenasti diivanile kerra, vaatasime koos multikaid ning toibusime äsja olnud hullusest. Tegin analüüsi, mis järgmine kord saaks paremini, et kiiremini õige aine juurde jõuda. Muidugi on lapse valutav kõrv igale lapsevanemale keeruline, aga kui see käib selle haiguse juurde, siis nii on. Keset ööd poeg kurtis, et valu hakkab veidi tagasi tulema. Kordasime veel korra ainet ja magasime hommikuni.

Hommikuks laps oli terve. Ei mingeid antibiootikume ega maksa kahjustavaid valuvaigisteid. See oli vähemalt viis aastat tagasi ja kõrvapõletikud ei ole kordunud. Mis sageli juhtub antibiootikumiravi järel. See oli imeilus tervenemine. Mis ei olnud ka ideaalne, sest selles stressis ei saanud ka mina kohe esimese aine valikuga pihta. Aga proovimine viis sihile. Ja õige aine näitas homöopaatia kasulikku palet: haigus kaob ülikiirelt.

Seda päeva ilmselgelt ei tule, kus õhtuleht või muu massimeedia väljaanne kirjutaks nendest lugudest, mis on väga hästi aidanud. Ma ei ootagi seda. Lihtsalt püüan märgata, kui on taas üle reageeritud ja loon neile, kes tahavad teada, seda pilti, mis on päriselt selle alaga tegeleva inimese igapäevane elu. Hoian silma peal ka sellel, mida saaks homöopaatias paremini teha, et kõigil oleks rohkem edulugusid.

Homöopaatia polegi võib olla massidele. Mitte veel täna. Aga ma oskan unistada sellest homsest, kus on. Ühel hetkel, kui antibiootikumide resistensus ja teiste ravimite kasutuse tagajärjed on väga hulluks läinud ning neid enam ei saa ignoreerida, ei pruugi meil olla inimkonnana valikut. Hea on teada, et siis on ees inimesed, kes oskavad aidata oma teadmistega. Homöopaatia rong läheb edasi, sest ta aitab inimesi. Nii lihtne see ongi.

 

Merle Martinson



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt