Uue riigisekretäri Keit Kasemetsa esimene “töövõit” on valitsuskoalitsiooni lammutamine. Fotokollaaž: Priit Mürk/ERR + Riigikantselei + somkku / Getty Images + Canva.com

Kõige õigem oleks, kui üheaegselt kohalike valimistega tuleksid nüüd erakorralised parlamendivalimised, aga Reformierakonna võib hävingust päästa üksnes juhivahetus, mistõttu seisab tõenäoliselt ees pikem agoonia, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

On üsna tavaline, et erakonna madal reiting paneb poliitikud valimiste lähenedes närviliselt tõmblema. Ja on iseenesest õige, et langustrendist välja murdmiseks on siis enamasti vaja mingit muutust. Reformierakondlaste vaatepunktist võib nende meeleheitlik katse päästa enda reitingut valitsuskriisi tekitamise abil näida isegi loogiline ja ainuvõimalik. Aga välja on see kukkunud nii läbinähtavalt ebasiiralt ja naeruväärselt, et vaevalt neile mingit edu toob.

Viimastel päevadel on Eesti poliitikud muutunud meediaga suheldes väga avameelseks. Oleme saanud teada, et stagnatsioonipartei esimees Kristen Michal ja tema n-ö poliitiline elukaaslane Keit Kasemets otsustasid juba veebruari keskel, et viskavad sotsid valitsusest välja, süüdistavad kõigis oma valitsuse senistes eksisammudes neid ja kuulutavad välja suure parempöörde. Nähtavasti nägi nende plaan ette kaasata sotside asemel valitsusse erakond Isamaa, et kujutada Michalit kohaliku paremtiiva vaieldamatu liidrina ning kärpida enne kohalikke valimisi sel moel ühtlasi isamaalaste kasvanud reitingut.

Michal ja Kasemets uskusid ilmselt, et Isamaa ei suuda panna vastu kiusatusele kiiresti võimule pääseda. Milline valearvestus! Isamaa juhi Urmas Reinsalu kommentaarid näitavad, et ta jagab suurema osa eestlaste seisukohta, mille kohaselt on kujunenud peamiseks tropiks Eesti arengu teel praegune peaminister ise. Suutmata leida enda taha sotside asemele toetajaid opositsioonist, muutus Michal ja kogu tema juhitud Reformierakond aga erakonna Eesti 200 pantvangiks.

Eesti 200 võib nõuda nüüd uue koalitsioonilepingu koostamisel ükskõik mida ja saab kõik oma nõudmised läbi suruda, sest kui Michal tahab jääda peaministriks, siis puudub neile Riigikogu praeguse koosseisu juures alternatiiv. Matemaatiliselt on need muidugi olemas, kuid mitte enam poliitiliselt, sest ükski teine jõud ei ole valmis toetama Michali jätkamist peaministrina. Valitsusvastutuse kandmine koos Reformierakonnaga muutub nende jaoks võimalikuks alles siis, kui on vahetunud selle erakonna juht.

On lausa hämmastav, kui kehva seisu suutsid Michal ja Kasemets nüüd Reformierakonna mängida. Nende manööver oli mõeldud erakonna positsioonide parandamiseks, aga välja kukkus nagu alati. See kinnitab taas, et mõlemad on küll äärmiselt kõrge enesehinnanguga, kuid sisuliselt oma ametisse sobimatud ebakompetentsed inimesed.

Sotsid ei ole seejuures muidugi süütud lambukesed. Nagu poliitikute kommentaaridest on selgunud, sondeeris nende juht Lauri Läänemets ise Michali juures pinda mõttega visata valitsusest välja erakond Eesti 200. Selle tagajärjel oleksid tugevnenud valitsuses sotside positsioonid. Michal ja Kasemets kalkuleerisid ilmselt, et see oleks neile kahjulikum, sest sotsid on olnud oma nõudmiste esitamisel üldiselt jõulisemad ja Michal võib jääda sellisel juhul Läänemetsa varju. Sellest vaatepunktist oli valik lihtne.