Foto: Inga Raitari Facebook

“Eilse seisuga oli elektrita üle 10 000 majapidamise (nüüd juba üle 14 000). Ometi ei ole see riigi silmis eriti intensiivset kaasa elamist tekitav uudis. Hoopis rohkem leitakse uudistes aega mainimaks, et üle Eesti on taas 6000 inimest koroonahaigeks jäänud – oi kui kole lugu, tulge kiiresti kõik süstima või muidu… 14 000 majapidamist on reaalselt ohus olevad elud, ühes majapidamises elab rohkem kui üks inimene. Kus on riiklik panustamine selle kriisi ennetamisse?” küsib kirjanik ja kirjastaja Inga Raitar Facebookis.

Miks ei osteta miljonite eest varustust ega eraldata kriisiabiga tegelevatele inimestele lisaraha? Sama heldelt, kui aasta tagasi süstiuputust finantseeriti? Kas 14 000 inimese elu maapiirkonnas ei olegi väärtuslik?

Lõuna-Eestis ütles Rõuge vallavanem, et ta isegi ei tea, kui palju inimesi elektrita ja lumevangis on, sest kui ei ole elektrit, pole ka sidet ju. Ja et rikkebrigaadid töötavad ööpäevaringselt, mehed on kokku kukkumas. Kuid uusi brigaade ei ole kuskilt võtta. Riik pole välja koolitanud “postimehi” ega neid isegi läinud aasta elektrilevi megakasumite eest sellele tööle motiveerinud. Päästjaid ja nende palku vähendatakse – kes peaks siis päästma näiteks imikuga noort peret või üksikut vanamemme metsatalus praegu kui pole elektrit ja lumi muutub aina raskemaks…

Eesti Energia teenis mullu 128 MILJONIT kasumit. Kus on selle kasumi eest palgatud sajad uued elektrikud? Kus on maapiirkonna inimeste abistamise programmid kriisiajaks? Või loodetakse, et maalt inimesed selliste tingimuste tõttu kolivadki ära (või surevad välja) ja saab tühjaks jäänud küladesse tuuleparke ja polügoone rajada?

Igaüks meist saab midagi teha ometi nende kõige pisemate abistamiseks, kes ise selles sures lumes terakestki ei leia, eks.

Inga Raitar

kirjanik ja kirjastaja

Allikas: Facebook