Südamlik lugu: tsikliklubi B.A.C.A. kaitseb ahistatud lapsi

12. detsember 2013 kell 18:41



164961-bikers-against-child-abuseKui mõelda tsiklimeeste imago peale, siis tulevad esmajoones meelde karmid habetunud mehed nahktagides, kes tekitavad oma möirgavate motikatega tavakodanikes hirmu. Rahvusvahelise tsikligängi B.A.C.A.  liikmed võivad küll karused välja näha, aga nende eesmärgiks pole edevalt ringi kimada, vaid aidata lapsi, kes on pidanud kannatama vaimse, füüsilise või seksuaalse ahistamise all.

 

Bikers Against Child Abuse International (BACA) ehk rahvusvaheline mootorratturite organisatsioon laste ahistamise vastu tegeleb ahistatud ja kiustatud laste probleemidega, aidates neil oma hirmudest üle saada ning olles neile isiklikeks kaitsjateks, toetajateks ja sõpradeks.

Klubi asutas 1995. aastal indiaanlasest psühholoog, keda kutsuti tema tsiklimehest sõbrade ringis Pealikuks (Chief). Ta tuli mõttele asutada laste kaitseks tsikliklubi, kui tegeles psühholoogina ühe väikese ahistatud poisiga, kes oli kogenud väga julma kiusamist ega julgenud kodust väljuda. Pealik proovis poissi igal moel aidata, kuid laps tundis huvi vaid tema motika vastu. Siis kutsus ta sõbrad appi ja 20 tsiklimeest kogunes poisi maja juurde ning neil õnnestus poiss õue meelitada.

Pealiku idee seisnes selles, et laps, keda on ahistanud täiskasvanud inimene, saab psühholoogilist tuge, kui ta teab, et tema kõrval on ja teda kaitsevad kõva kuti väljanägemisega tüübid. “Kui me ütleme lapsele, et ta ei kardaks, siis nad usuvad meid,” ütleb Arizona tsiklimees Pipes, lisades, et lapsed usuvad, et nad suudavad neid ka tegelikult kaitsta.

 

Klubi teeb koostööd lastekaitsjatega

Kui lapsel on vaja abi, siis võetakse kõigepealt ühendust BACA-le määratud kontaktisikuga, kes võtab vastu kõnesid asjakohastelt agentuuridelt ja isikutelt. Spetsialist, kellega lapsel on kontakt, otsustab, kas laps ikka veel kardab oma keskkonda. Iga juhtumi puhul toimub põhjalik taustakontroll, mille käigus uuritakse juhtumi seadusega seotust ning seda, kas lastekaitseametnikega on ühendust võetud. Seejärel võetakse ühendust perega ning kohtutakse lapsega tema kodus või mõnes muus sobivas kohas.

Kogu BACA grupp sõidab sellele kohtumisele kohale ning lapsele antakse teksavest, mille seljale on õmmeldud BACA embleem ja tema n-ö isiklik mootorratturi nimi. Vesti kandmine või mittekandmine on lapse enda vaba valik. Pärast esmast kohtumist antakse lapsele nende kahe BACA liikme nimed ja numbrid, kes elavad talle kõige lähemal. Need kaks liiget saavad lapse esmasteks kontaktisikuteks ja laps võib neile helistada igal hetkel, kui ta tunneb hirmu või vajab oma uue BACA perekonna tuge – BACA on näiteks lapsi eskortinud, kodu lähistel regulaarselt valvanud, olnud lastele toeks kohtuistungitel, osalenud intervjuudel ning jäänud lastele seltsiks, kui nad tunnevad ennast üksikult või hirmunult. BACA liikmed ei lähe kunagi laste kodudesse üksinda ega ilma vanemate teadmata või loata.

 

Nutta ja vägivalda kasutada pole lubatud

Kõik BACA liikmed on vabatahtlikud ja ei saa oma kulutatud aja ega kütuse eest mingit kompensatsiooni. Kõik liikmed peavad olema tugevad nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et tulla toime laste kaitsmise ning enese vaoshoidmisega, kui lapsele liiga teinuga seistakse vastamisi. Neid treenitakse litsentseeritud vaimse tervise professionaali poolt ja juba enne, kui nad saavad grupiga liituda, peab iga liige andma oma sõrmejäljed ning läbima põhjaliku taustauuringu, mida nõutakse ka osariigi lastehoolekande töötajatelt ja politseiametnikelt.

Kui taustauuringust tuleb esile vahistamine või lühike vanglakaristus, ei tähenda see automaatselt, et isik ei sobi gruppi – oluline on, et sooritatud seaduserikkumine poleks seotud lastevastase või koduse vägivalla või muu sarnasega. Väga oluliseks peetakse ka suhtumist vägivalda üldisemalt: BACA liige ei tohi kiita heaks mitte mingisugust vägivalda ega asuda lapsele liiga teinud isikut füüsiliselt karistama, aga samas, kui keegi ründab kedagi BACA perekonnast (ka last), teevad nad kõik, et oma liiget kaitsta. Peale vägivallatu suhtumise on klubil veel vaid üks reegel: pisarad pole lubatud. “Ma ei taha näha teise silmis pisaraid, sest ka laps ei taha neid teise silmis näha,” ütleb Pipes oma klubi liikmetele, “ärge unustage, miks te siin olete: te peate lapsele jõudu andma. Kui te ei suuda oma pisaraid kontrollida, siis jätke prillid ette,” soovitab ta. “B.A.C.A.-s ei pillita!”

 

Vaata videot:

BACA koduleht

 

Allikad: Bacaworld, Adelaide Now, Huffington Post, Inside Colombia

Foto: adelaidenow.com.au

 

Toimetas Marlen Laanep