Foto: alexsl, Getty Images Signature + Canva.com

Globaalne võlasüsteem on mõranemas. Valitsused on uppumas võlgadesse ja intressimaksetesse, mida nad enam teenindada ei suuda ja see lööb praeguse rahasüsteemi alustalad peagi kõikuma, kirjutab Tavidi majandusanalüütik Mait Kraun.

NB! Mait Kraun esineb ettekandega “Suur lähtestamine majanduses – kuhu oleme liikumas ja kuidas ennast kaitsta?” 27. septembril veebis toimuval Majanduskonverentsil Tuleviku Foorum. Tule kuulama ja küsimusi esitama!

See saab olema polariseeriv protsess: need, kes hoiavad oma vara valuutaga seotud paberinstrumentides, kaotavad suure osa varadest. Reaalvarasid omavad inimesed võivad sellest aga suurte võitjatena välja tulla.

Peagi on saabumas ülemaailmne, sünkroniseeritud võlakriis, mis mõjutab kõiki inimesi ja ettevõtteid. Seekord ei saa rahatrükk ja päästepaketid olema ajutised abinõud, vaid ainus viis süsteemi töös hoidmiseks. Selgitan selle protsessi siin analüüsis lahti.

Rahasüsteemi toimimine ja võlakirjade olulisus

Selleks, et kogu protsessi kulgu veidi detailsemalt kirjeldada, tuleb aru saada rahasüsteemi toimise põhimõtetest ning võlakirjadest kui finantsvarast.

Võlakirjad on finantsvara, millest arusaamine võib olla keeruline. Miks on riigivõlakirjade turul toimuvad hinnaliikumised on üldse olulised? Sest kogu rahasüsteem põhineb võlal – ehk valuuta laenatakse keskpanga ning kommertspankade kaudu ringlusesse (raha luuakse võlana) ning riigivõlakirjade turg on kõige olulisem turg, mis selles süsteemis toimuvat peegeldab. See on kõige suurem võlaturg.

Kuna valuuta luuakse ringlusesse võlana, siis valuuta = võlg. Ehk enamus riikides kehtivas rahasüsteemis on võlg ja valuuta sama mündi kaks külge. Oluline on mõista, et võlgadele on juurde arvestatud ka intress. Aga kust see intress tuleb? Ka see tuleb ringlusesse laenata. See tähendab, et võlga on majanduses alati rohkem kui valuutat, millega seda tagasi maksta.

See tähendab, et võlgade tase peab järjepidevalt kasvama. Seda võib võrrelda haiga, kes peab pidevalt ujuma – kui ta peatub, siis ta upub. Sama kehtib rahasüsteemi kohta – kui võlgade mahtu ei suurendata, hakkab süsteem mõranema. Samas ei saa võlgasid selles süsteemis liiga palju suurendada, sest siis ei pruugita olla võimelised enam seda võlga teenindama (ehk intressi maksma).

Miks on seni suudetud süsteemi töös hoida?

Kui võla pealt makstavad intressimäärad langevad, saab uusi võlgasid võtta madalama intressiga, mida saab omakorda kasutada varasemate võlgade tagasimaksmiseks. Kui võlga kahekordistada, aga intress (protsent, mida võla pealt intressina makstakse) langeb näiteks poole võrra, siis on võlatase manageeritav. Eriliselt suuri probleeme sellisel juhul ei teki.

Just see intressimäärade langus toimuski lääneriikides aastatel 1980-2020. Allpool oleval graafikul on seda näha USA näitel, aga sama kehtib ka sisuliselt kõigi teiste lääneriikide kohta. Intressimäärad olid pikaajalises languses ning suuresti aitasid sellele kaasa keskpangad, kes intresse kunstlikult madalamale surusid. 2020. aastal jõudsid intressimäärad absoluutse nullini. 2020. aasta oli pöördepunkt, kus süsteemis viidi pinge maksimumini. Järgnes inflatsioonilaine, mis tähendas, et keskpangad ei saanud enam intressimäärasid madalal hoida.

1980-2020 aastatel toimunud intressimäärade languse ajal jõudsid enamus riike viia oma võlataseme kõrgeima tasemeni alates II maailmasõjast. Ja see on kogu selle teema juures äärmiselt oluline faktor.

Järgnevalt seletan lahti, miks keskpangad ei saa süsteemi enam tavapäraselt töös hoida ning ainuke võimalus selle lagunemist vältida on monetaarne inflatsioon – ehk raha tuleb võlgade reaalväärtuse kahandamiseks massiivselt ning järjepidevalt trükkima hakata, mis toob kaasa valuutade väärtuse kiire languse.

Kaotavad kõik need, kes hoiavad vara valuutas

Kaotajateks osutuvad selle protsessi käigus kõik need, kes hoiavad oma raha valuutaga seotud paberinstrumentides. Peamisteks valuutaga seotud paberinstrumentideks on riigivõlakirjad, mida hoiavad miljardite eurode eest muuhulgas ka Eesti pensionifondid ja Eesti Pank. Reaalväärtust kaotavad aga ka hoiused ning niinimetatud rahaturu fondides hoitav raha.

Kapital hakkab selle protsessi käigus liikuma massiliselt reaalvaradesse, mida juurde ei saa luua. See on minu hinnangul peamine põhjus, miks kulla hind on nõnda kiiresti tõusnud (ja põhjus, miks see hinnatõus jätkub). Paljud keskpangad on sellest protsessist teadlikud ning soetavad massiliselt kulda – see on ka põhjus, miks keskpankade kullaostud on olnud aastatel 2022-2025 viimase sajandi suurimad. Riigivõlakirjad on senises rahasüsteemis olnud peamine reservvara. See on nüüd muutumas ning kuld on oma ajaloolist positsiooni tagasi võtmas.

Miks valuutade väärtus langeb?

Nagu eelnevalt mainisin, on riikide võlatasemed tõusnud intresside pikaajalise languse ajal (1980-2020) kõrgeima tasemeni alates II maailmasõjast. Allpool olevalt graafikult näeme, kuidas Itaalia, USA, Prantsusmaa, Kanada ja Ühendkuningriigi võlatasemed on tõusnud enam kui 100 protsendini sisemajanduse koguproduktist. Mitmetes riikides on võlatasemed isegi kõrgemad kui vahetult pärast II maailmasõja lõppu (1945). Praeguseks on väga suureks paisunud ka Hiina ja India võlakoormad.

Intresside pikaajaline langus võimaldas riigivõlgade taset järjest suurendada, sest intressimaksed suurt ei kasvanud. Kuna intresside pikaajaline langustrend on nüüd läbi saanud ja need liiguvad kiiresti üles, on olukord muutunud.

Uut võlga tuleb võtta aina kõrgema intressiga, mis on juba praegu pannud riikide eelarved tohutu koorma alla. Olukorda süvendab asjaolu, et rahvastik vananeb ning paljudes riikides on ülalpeetavaid aina rohkem, mis paneb eelarved täiendava surve alla. Rohepöörde kulud ning kaitsekulutuste kasv lisavad õli tulle.

Ponzi-skeemi töötamiseks on vaja edasi laenata

Ponzi-skeemi töös hoidmiseks oleks vaja veel rohkem laenata, aga nende laenude pealt tuleb maksta aina kõrgemat intressi, mis on toonud kaasa intressimaksete kasvu. Vaadakem kas või USA intressimaksete graafikut – need ulatuvad juba enam kui 1,1 triljoni dollarini, moodustades valitsuse maksutuludest juba 22 protsenti (!).

Ehk kui USA valitsus enam laenu ei võtaks, tuleks olemasoleva võlakoorma teenindamiseks maksta rohkem kui viiendik valitsuse maksutuludest intressideks. Ja sinna ei ole arvestatud isegi laenu põhisumma tagasimakset. Kuna laenude tagasimaksmine on totaalse majanduskrahhita praeguses rahasüsteemis praktiliselt võimatu, tuleb edasi laenata. Selle tõttu pole ka liialdus nimetada seda Ponzi-skeemiks.

Selleks, et olukorda paremini mõista, lähme üksikisiku tasandile. Allpool oleval graafikul on kujutatud, milline näeks välja USA varaline seis, kui tegemist oleks indiviidiga. Pole just finantsiliselt kõige jätkusuutlikum positsioon, kus olla? Eriti, kui krediitkaardi võla pealt makstavad intressid plahvatuslikult kasvavad?

Sarnane olukord on ka mitmes teistes eelpool nimetatud riikides. Eelarved on sügavas miinuses ning majanduskasv on riigipoolsest kulutamisest sõltuma pandud. Ehk eelarvete tasakaalu viimine (et kulud ei ületaks tulusid) on totaalse majanduskrahhita sisuliselt võimatu. Süsteem on viidud viimase piirini.

Võlaspiraal ehk võlal põhineva rahasüsteemi lõppmäng

Aina rohkem investoreid on hakanud olukorra tõsidusest aru saama ning suruvad nüüd intresse üles, millega riik laenu peab võtma. Ühendkuningriigi 30aastaste valitsusvõlakirjade intress tõusis see nädal 30 aasta kõrgeima tasemeni. Prantsusmaa 30aastaste intress tõusis 16 aasta tippu. Jaapani 30aastaste intress jõudis 26 aasta tippu.

Me oleme lähenemas võlaspiraalile ehk olukorrale, kus intresside tõus muudab eelarvete olukorra ja riigivõla tasumise riikide jaoks äärmiselt raskeks. Mis asi on võlaspiraal? Esiteks on võlaspiraali jaoks vaja kõrget riigivõlga, sügavas puudujäägis eelarveid ning intressimaksete kasvu. Mõlemad eeldused on paljude riikide puhul selgelt täidetud.

Kõrge riigivõla, sügavas puudujäägis eelarvete ning intressimaksete kasvu tõttu suureneb ka risk, et riigid hakkavad võlgade tasumiseks raha trükkima või jätavad need sootuks maksmata. Kui see risk kasvab, siis nõuavad investorid riikidele laenamiseks aina kõrgemaid intresse. Kui intressid tõusevad, muutub riigivõla tagasimaksmine veelgi keerulisemaks. Seejärel nõuavad investorid veelgi kõrgemat intressi. Ja tsükkel kordub. See protsess võib viia kogu rahasüsteemi kokkuvarisemiseni.

Ajalugu näitab: lahenduseks on rahatrükk

Ajalugu näitab, et riikide valitsused ja keskpangad lahendavad taolisi võlakriise monetaarse inflatsiooni ehk rahatrüki kaudu. Seekordne võlakriis saab olema nõnda massiivne, et ükski IMFi abipakett pole selle leevendamiseks piisav. Kes päästab korraga välja Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja USA? Hiina? Saksamaa? Keskpangad? Millised riigid tagavad nendele antavaid abipakette, nii nagu tehti eurotsooni võlakriisi ajal Kreekaga?

Selleks, et vältida süsteemi järsku kollapsit, tehakse seda tõenäoliselt järk-järguliselt finantsilise repressiooni kaudu. Mida see tähendab? See tähendab, et valuutat luuakse ringlusesse veidi rohkem, kui on riigivõla pealt makstavad intressid. Ehk inflatsioon peab olema kõrgem kui riigivõla pealt makstavad intressid. Täna tähendaks see vähemalt 5-10protsendilist aastast inflatsiooni. Arvatavasti saab finantsilise repressiooni ajastu inflatsiooni tipp olema lõpuks tunduvalt kõrgem kui 10 protsenti.

Rahatrükk ja inflatsioon pakuvad leevendust, sest varem võetud võlg on dollarites, eurodes või naelades fikseeritud ning kui süsteemis ringleb varasemast rohkem valuutat, on seda võlga ka lihtsam teenindada või tagasi maksta.

Nii valitsuste kui keskpankade jaoks on see poliitika äärmiselt õhukesel jääl kõndimine. Kui investorid selle läbi närivad, võivad turud intressimäärasid veelgi järsemalt üles suruda, mis sunnib veelgi rohkem rahatrüki kaudu inflatsiooni tekitama. Selle protsessi algusfaasi oleme tänavu näinud, sest riigid on sunnitud maksma laenamisel aina kõrgemaid intresse (nagu eelpool välja tõin).

Õhukesel jääl kõndimine on see ka põhjusel, et rahasüsteem ning valuutade väärtus põhineb usaldusel vastava riigi keskpankade ja valitsuse suhtes. Kui see usaldus taoliste poliitikate kaudu täielikult ära lõhutakse, võime kogeda läänemaailmas kogu rahasüsteemi kollapsit või potentsiaalselt väga kõrget inflatsiooni (10, 20 või rohkem protsenti aastas).

Võimalik, et taolise keskkonna tekkimisel tutvustatakse laialdasemalt keskpanga digirahasid (CBDC), mis on juba arendamisel ja praktiliselt valmis. Nende kasutusele võtmist pakutakse suure tõenäosusega lahendusena probleemile. Keskpanga digirahadega seotud teemat kirjeldan mõnes tulevikus ilmuvas analüüsis.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Kõik see tähendab, et investorid ja inimesed hakkavad massiliselt väljuma valuutaga seotud varadest, mis süvendab valuutade väärtuse langust veelgi. Tekib pudelikael, kus valuutad ja sellega seotud varad muutuvad kuumaks kartuliks, mida keegi omada ei taha.

Praktiliselt kõiki suurriike on tabanud võlatõbi ning kogu võlakriis saab olema ülemaailmselt sünkroniseeritud. See tähendab, et oma tööga kogutud varasid ja jõukust tuleb kaitsta. See saab olema äärmiselt polariseeriv protsess – ühel pool need, kes suure osa oma varadest kaotavad, teisel pool need, kes need säilitavad (või isegi kasvatavad). Minu hinnangul on lahendus küllaltki lihtne – omada reaalvarasid, mida pole võimalik juurde luua. Riskide maandamiseks tuleks kaaluda osa oma varadest finantssüsteemist täielikult välja viia.

Mait Kraun

majandusanalüütik

Allikas: Tavid.ee