Foto: ekraanikuva + Canva.com

Gary Stevenson (39) on populaarne briti youtuber, miljonär ja endine Citibanki kaupleja, kes on võtnud oma missiooniks viia üle maailma massidesse teadmine, et majanduskasvu ei ole võimalik tekitada ilma rikkaid maksustamata. Ta arvab, et multimiljonäridele ja miljardäridele tuleks rakendada vara-ja pärandimaks, muidu sureb keskklass välja kõikjal maailmas.

Järgnev artikkel põhineb Gary Stevensoni videol “Miks kinnisidee rahast sind vaesena hoiab”.

Te ei saa enam loodusesse minna, puid maha raiuda ja oma maja ehitada. Sest kõik on juba kellegi omanduses. Majandust ei saa kasvatada ilma ressursse saamata neilt, kellele ressursid kuuluvad. Inimesed, kellele suuremad ressursid kuuluvad, on kuradi rikkad. Te kas maksustate rikkaid või ei saavuta majanduskasvu.

Kui inimesed mõtlevad majandusele, kipuvad nad seda sageli raha kontekstis mõtlema. Ja see takistab neil tegelikult mõistmast, kuidas majandus päriselt toimib ja mõistmast, et majandus seisneb tegelikult päris asjades, päris ressurssides, päris inimestes, kes teevad päris tööd.

Ma nimetan seda rahakinnisideeks või rahakesksuseks. Seda näeb kõikjal. Ja see ei kehti ainult tavainimeste kohta. Seda näeb ka majandusteadlaste seas. Hea näide sellest on 2008. aasta finantskriis, mis viis rikkuse tohutu ümberjaotamiseni ülespoole. Ja kuidas me sellega toime tulime? Intressimäärad langetati nullini, rakendati kvantitatiivset lõdvendamist, teisisõnu – raha trükiti juurde. See aga viib elutaseme languseni. Täpselt sama kordus koroona-ajal.

Mis on quantitative easing (QE) ehk rahapoliitiline lõdvendamine või kvantitatiivne lõdvendamine?

See tähendab, et keskpank (nt Euroopa Keskpank või USA Föderaalreserv) hakkab suurtes kogustes ostma võlakirju ja muid väärtpabereid, et:

• suurendada majanduses ringlevat raha hulka,
• langetada intressimäärasid,
• soodustada laenamist ja investeeringuid,
• elavdada majandust aegadel, kui tavapärane intressimäärade alandamine enam ei tööta.

Sisuliselt “trükitakse” uut raha (elektrooniliselt), et hoida majandust käigus. Täpselt sama kordus koroona-ajal. Tohutu majanduskriis. Tohutu võimalus. Rikkuse ümberjaotamine. Intressimäärade langetamine nullini. Kvantitatiivne leevendamine. Meeletu raha trükkimine.

Ja need on majandusteadlased, kes juhivad meie riike. Nad juhivad meie majandust isegi kriiside ajal, mis hõlmavad reaalsete ressursside massilist ümberjaotamist. Nad keskenduvad rahakesksetele lahendustele ja ignoreerivad täielikult seda, mis on juhtunud reaalsete ressurssidega. Ja me näeme nüüd ilmselgelt, et viis, kuidas neid kahte kriisi ohjati, on viinud elatustaseme languseni.

Minu jaoks on ilmselge, et majanduslangust tekitab tohutu rikkuse ülespoole ümberjaotamine. Valitsused ja keskklass kaotavad rikkust. Mina olen sellest juba pikka aega teadlik olnud ja olen seda pikka aega kritiseerinud. Ja ma olen inimestega selle üle pikka aega vaielnud. Aga kui ma inimestega selle üle vaidlen, siis olenemata sellest, kas nad on paremal või vasakul või poliitilise majandusspektri keskel, kipuvad nad ütlema, et ei, probleem ei ole reaalsetes ressurssides, vaid probleem on rahas.

Viimased 17 aastat oleksid pidanud meile näitama, et majandusteadlased on raha ja eriti rahapoliitika võimu üle hinnanud.

Meil on selline majanduslik kontekst, kus iga probleemiga tegeletakse raha juurde trükkides. Ja see ilmselgelt ei toimi.

2008. aasta finantskrahhi ajal peeti intressimäärade langetamist nullini ülimalt ebatavaliseks äärmuslikuks hädaolukorraks ja kõik arvasid, et sellel on tõeliselt võimas majandusliku tagasilöögi efekt.

Täpselt sama lugu oli Covidiga. Kõik arvasid, et need massilised rahavoogude liikumised toovad kaasa tohutu positiivse mõju, aga seda ilmselgelt ei juhtunud.

Meil on nüüd vähemalt alates 2008. aastast ehk juba 17 aastat tõestust, et akadeemilised majandusteadlased lahendavad põhimõtteliselt iga probleemi raha juurde trükkides. Viimased 17 aastat oleksid pidanud meile näitama, et majandusteadlased on raha ja eriti rahapoliitika võimu üle hinnanud. See peaks olema ilmne.

Ja ometi ei seisne selles kontekstis poliitika peamine kriitika mitte selles, et rahapoliitikale keskenduti liiga palju, vaid et üks arvab, et intressimäärasid oleks pidanud veelgi langetama ja teine arvab, et intressimäärasid ei oleks tohtinud langetada.

Nii nagu hävingus süsteem on rahakeskne, on rahakeskne ka poliitilise spektri mõlema poole kriitikud. Nagu oleks tegemist lihtsalt täieliku suutmatusega näha tegelikke ressursse. Ja kogu selle aja, kui see toimub, on nii vasak- kui ka parempoolsed kõik keskendunud rahale. Nad ei märka, et rikkuse jaotumine lihtsalt väljub kontrolli alt. Raha, raha, raha, raha, raha, raha, raha, raha, raha, raha. Keegi ei vaata tegelikke ressursse. Ja samal ajal elatustase kogu aeg langeb.