Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade plaanitavad muudatused käivitaksid ohtliku WHO juhitud ülemaailmse tervishoiubürokraatia

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. jaanuar 2024 kell 15:13



Fotomontaaž: Pixabay + Canva

Eesti Vabariigi parlamendiliige Varro Vooglaid avaldas eelmise aasta detsembri keskel Objektiiv.ee eetris olnud saates “Fookus“ arvamust, et opositsiooni saadikul ei ole rohkem mitte midagi võimalik  teha kui inimesel tänavalt selleks, et muuta Eesti poliitikat WHO suunal. „Et mida siis opositsiooni saadik peaks saama teha, saad sa mulle öelda?” küsis ta.

Vähim, mida rahvasaadik saab selles asjas teha, on viia WHO plaanitavate muudatustega kurssi parlamendisaadikuid, terviseministrit ja peaministrit.

Veel kord puust ja punaseks: mida pandeemialeping endast kujutab ja millised muudatused plaanitakse jõustada. 

 

Covidi eriolukord andis Maailma Terviseorganisatsioonile (WHO) ja selle partneritele “pehme“ jõu rahvatervise õiguse ja poliitika kujundamiseks kogu maailmas. Alates 2022. aastast on WHO kõvasti pingutanud, et konsolideerida ja laiendada oma võimu rahvatervise hädaolukordade väljakuulutamiseks ja haldamiseks ülemaailmsel tasandil.

 

WHO pandeemiakokkulepe: mida plaanitakse?

Selle konsolideerimise peamised vahendid on WHO pandeemiakokkulepe ja mitmed kaugeleulatuvad muudatused olemasolevates rahvusvahelistes tervise-eeskirjades. Nii rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatuste kui ka uue pandeemiakokkuleppe jõustamise tähtaeg on 2024. aasta mai.

Pandeemialeppe kavandatud teksti ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kavandatud muudatustega on plaanis luua õiguslik ja rahaline alus keeruka, rahvusvaheliselt koordineeritud bioseirerežiimi tekkeks ning tugevdada märkimisväärselt Maailma Terviseorganisatsiooni autoriteeti suunata ja koordineerida rahvusvahelist reageerimist ülemaailmsetele ja piirkondlikele rahvatervise ohtudele.

Siiani ei ole antud ammendavat selgitust, miks WHO otsustas pidada läbirääkimisi eraldi pandeemialepingu üle, mis kattub olulisel määral esitatud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatustega. Igal juhul sisaldub enamik kaugeleulatuvaid muudatusi ülemaailmsetes tervise-eeskirjades juba rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatusettepanekutes, nii et sellele me siin keskendumegi.

Isegi kui WHO-l ei õnnestu uut pandeemialepingut vastu võtta, oleksid rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kavandatud muudatused iseenesest piisavad, et anda WHO-le volitused operatsiooni suunamiseks tingimustes, mida WHO peab „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorraks“.

WHO soovib, et rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatused viidaks lõpule õigeaegselt järgmise aasta maailma terviseassambleeks, mis on kavandatud 27. maist 1. juunini 2024. Eeldades, et muudatused kiidetakse heaks delegaatide lihthäälteenamusega, loetakse need täielikult ratifitseerituks 12 kuud pärast seda, välja arvatud juhul, kui riigipead lükkavad need ametlikult tagasi määratud loobumistähtaja jooksul, mida on lühendatud 18 kuult 10 kuuni. Kui need muudatused ratifitseeritakse, jõustuvad need kaks aastat pärast nende teatavaks tegemist 2024. aasta mais toimuval maailma terviseassambleel (st umbes 2026. aasta juunis), nagu on sätestatud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatuste lisas (2005), milles lepiti väga kaheldavatel asjaoludel kokku 28. mail 2022.

Teisisõnu, rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatused tehakse vaikimisi, mitte riigipeade ametliku heakskiiduga. Riigipeade vaikimist tõlgendatakse nõusolekuna. See muudab läbivaadatud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade vastuvõtmise võimalikuks ilma nõuetekohase õigusliku kontrollita ja ilma avaliku aruteluta riikides, mille suhtes kohaldatakse uut õigusraamistikku.

Et saada aimu, kuidas need rahvusvahelise õiguse muudatused mõjutavad valitsuste poliitikat ja inimeste elu laiemalt, piisab, kui vaadata läbi valik esitatud muudatusettepanekutest. Kokkuvõttes tõukaksid need rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatused riiki ülemaailmse rahvatervise bureakraatia suunas, millel on piiratud demokraatlik vastutus, silmatorkavad huvide konfliktid ja märkimisväärne potentsiaal süstemaatiliseks kahjuks inimeste tervisele ja vabadustele.

Allpool käsitletud muudatused pärinevad WHO veebilehel asuvast 46-leheküljelisest dokumendist, mille kohaselt on esitatud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005) kavandatud muudatuste artiklite kogumik WHA75(9). Kuna nende muudatuste üle peetakse läbirääkimisi post facto väljaspool riikliku valimispoliitika raamistikku, on enamik rahvast neist sisu osas vaevu teadlik.

Kui need muudatused jõustuvad, on riigid rahvatervise hädaolukorras (nagu WHO on määratlenud) kohustatud järgima tervishoiupoliitika kava, mille on kindlaks määranud WHO ja selle “ekspertidest koosnev hädaolukorra komitee“.

Kui liikmesriigid nõustuvad ametlikult rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatustega, jääks nende suveräänsus õiguslikust seisukohast puutumatuks. Kuid niivõrd, kuivõrd nad seovad end alluma poliitiliste jõudude tahte järgi väljaspool riiklikku poliitikat, kaotaksid nad selgelt vabaduse selles valdkonnas omaenese poliitikat kehtestada ning tervishoiupoliitika “ülempreestrite klass“, selle asemel, et esindada oma inimesi, esindaksid ülemaailmset tervishoiurežiimi, mis ületab riikliku poliitika.

Ülemaailmselt koordineeritud rahvatervise režiimi kohaselt, mille aktiveeris WHO välja kuulutatud rahvusvaheline rahvatervise hädaolukord, oleksid kodanikud haavatavad Genfis või New Yorgis asuvate WHO nimetatud “ekspertide“ tehtud vigade või tahtliku kahju suhtes, mis võivad korduda ülemaailmses tervishoiusüsteemis, kus riikide valitsused avaldavad vähe vastupanu.

 

Avalikkusel on õigus teada! 8 ohtlikku muudatust

Avalikkusel on õigus teada, et muudetud määrused annaksid praegusel kujul võimu WHO juhitavale ülemaailmsele tervishoiurežiimile ning kaudselt finants- ja poliitilistele sidusrühmadele nagu Maailma Majandusfoorum, Maailmapank ning Bill ja Melinda Gatesi Sihtasutus, mis kõik on suuresti väljaspool riikide valijate ja seadusandjate käeulatust.

Tänase seisuga on esitatud kümneid muudatusettepanekuid 2005. aasta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade osas. Siinkohal toon välja kaheksa muudatust, mis mõjutavad otseselt riiklike tervishoiusüsteemide sõltumatust ja kodanikuõigusi.

 

1. Riigid kohustuvad järgima WHO nõuandeid “suunava ja koordineeriva asutusena“ rahvusvahelise rahvatervise hädaolukorra ajal

Üks rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatustest kõlab järgmiselt: „Osalisriigid tunnustavad WHO-d kui rahvusvahelise rahvatervise reageerimise suunavat ja koordineerivat asutust rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorras ning kohustuvad järgima WHO soovitusi oma rahvusvahelistes rahvatervise alastes meetmetes.“ Nagu paljud teised lepingulised kohustused, on ka teiste IHR-i osaliste vahendid selle “kohustuse“ jõustamiseks piiratud. Sellegipoolest oleksid uute määruste osalised õiguslikult kohustatud järgima WHO soovitusi ning võivad kannatada poliitiliselt, kui nad ei täida oma rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi. See võib mõnele tunduda “hambutu“, kuid just selline “pehme jõud“ on see, mis ajendab palju rahvusvahelist õigust järgima.

2. “Mittesiduva“ keele eemaldamine

Artikli 1 eelmises versioonis määratleti WHO “soovitused“ kui “mittesiduvad nõuanded“. Uues versioonis on need määratletud lihtsalt kui “nõuanded“. Selle muudatuse ainus mõistlik tõlgendus on see, et autor soovis kõrvaldada mulje, et riikidel on vabadus WHO soovitusi eirata. Kuivõrd allakirjutanud „kohustuvad järgima WHO soovitusi oma rahvusvahelistes rahvatervisealastes vastustes“, näib tõepoolest, et sellised “nõuanded“ muutuvad uute määruste kohaselt õiguslikult siduvaks, muutes riikide jaoks WHO soovitustest kõrvalekaldumise õiguslikult keeruliseks.

3. Viite “väärikus, inimõigused ja põhivabadused“ väljajätmine

Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatusettepanekute üks aspekte on olulise klausli eemaldamine, mis nõuab, et määruste rakendamisel „austataks täielikult isikute väärikust, inimõigusi ja põhivabadusi“. Selle asemel on uues klauslis öeldud, et määruste rakendamine peab põhinema „võrdsuse, kaasavuse ja sidususe põhimõtetel ning olema kooskõlas nende osalisriikide ühised, kuid diferentseeritud kohustused, võttes arvesse nende sotsiaalset ja majanduslikku arengut.“ On raske teada, kuidas iga mõistlik ja vastutustundlik inimene saaks õigustada „väärikuse, inimõiguste ja põhivabaduste“ eemaldamist rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest.

4. Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kohaldamisala laiendamine

Artikli 2 läbivaadatud versioonis hõlmab rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kohaldamisala mitte ainult rahvatervise riske, vaid „kõiki riske, mis võivad mõjutada rahvatervist“. Selle muudatuse kohaselt ei tegeleks rahvusvahelised tervise-eeskirjad ja nende peamine koordineeriv organ WHO mitte ainult rahvaterviseriskidega, vaid kõigi mõeldavate ühiskondlike riskidega, mis võivad rahvatervist “mõjutada“. Farmaatsiatoodete kättesaadavus? Madal SKP? WHO sekkumise ja suuniste aluseid võiks lõputult laiendada.

5. Ülemaailmse tervisealase bürokraatia konsolideerimine

Iga riik peaks nimetama „IHR-i riikliku teabekeskuse“ „tervishoiumeetmete rakendamiseks nende määruste alusel“. Need teabekeskused võivad kasutada WHO „suutlikkuse suurendamist“ ja „tehnilist abi“. IHR-i teabekeskused, mis on mehitatud valimata bürokraatide ja “ekspertidega“, oleksid sisuliselt sõlmed uues WHO juhitud ülemaailmses tervishoiu bureakraatias. Selle uue ülemaailmse tervisealase bürokraatia muud olulised aspektid oleksid WHO roll ülemaailmsete tervisetoodete (sealhulgas vaktsiinide) jaotuskavade väljatöötamisel, WHO roll laiendatud haiguste seire- ja uurimisüksuste teabekeskusena kogu maailmas ning WHO roll juhtiva osalejana rahvusvahelises osalejate võrgustikus, mis on pühendunud võitlusele “vale ja ebausaldusväärse teabe“ vastu rahvatervise sündmuste ja epideemiavastaste meetmete kohta.

6. WHO erakorraliste volituste laiendamine

Muudetud määruste kohaselt võib Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektor „tuginedes hädaolukorra komitee arvamusele/nõuandele“ määrata sündmuse, „millel on potentsiaal areneda rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorraks, (ja) edastada sellest ja soovitatud meetmetest osalisriikidele …“ “Võimaliku“ rahvatervise hädaolukorra mõiste kasutuselevõtt koos “vahepealse“ hädaolukorra ideega, mida võib leida ka esitatud muudatusettepanekute hulgas, annab WHO-le tegutsemisruumi hädaolukorra protokollide ja soovituste tõhusaks käivitamiseks, kuna pole täpselt juriidiliselt määratletud, mida tähendab “potentsiaalne“ või “vahepealne“ hädaolukord.

7. Rahvusvahelise bioseirerežiimi kinnistamine ja seadustamine

Vana artikkel 23 „Tervishoiumeetmed saabumisel ja lahkumisel“ lubab riikidel nõuda, et reisijad esitaksid enne reisi teatavad meditsiinilised tõendid, sealhulgas “mitteinvasiivse tervisekontrolli, mis on kõige vähem sekkuv läbivaatus, mis võiks saavutada rahvatervise eesmärgi“. Artikli 23 uues versioonis võidakse reisijatelt nõuda „dokumente, mis sisaldavad teavet … nakkusetekitaja laboratoorse testi ja/või haiguse vastu vaktsineerimist käsitleva teabe kohta“. Need dokumendid võivad sisaldada WHO poolt valideeritud digitaalseid tervisetõendeid. Sisuliselt saab WHO kehtestada vaktsiinipassi režiimi, mis kehtestas aastatel 2021–23 üle jõu käivad testimiskulud ning mille tulemusel muudeti miljonid inimesed katsejänesteks mitte tervislikel kaalutlustel.

8. Ülemaailmsed algatused vale ja ebausaldusväärse teabe vastu võitlemiseks

Nii WHO kui ka rahvusvaheliste tervise-eeskirjadega seotud riigid peavad rahvusvaheliste tervise-eeskirjade läbivaadatud eelnõu kohaselt „tegema koostööd“, et „võidelda vale ja ebausaldusväärse teabe levitamise vastu rahvatervisega seotud sündmuste, ennetavate ja epideemiavastaste meetmete ja tegevuste kohta meedias, sotsiaalvõrgustikes ja muudes sellise teabe levitamise viisides“. Seega valeinformatsiooni- ja desinformatsiooni muudatused aitavad tõhusalt tagada propaganda- ja tsensuurirežiimi. Ei ole muud usutavat viisi, kuidas tõlgendada „vale ja ebausaldusväärse teabe levitamise vastu võitlemist“ ja just nii on desinformatsioonivastaseid meetmeid tõlgendatud alates 2020. aasta algusest, kui käivitati täiemahuline geopoliitilisi eesmärke silmas pidav operatsioon.

**

Nende ja teiste rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kavandatud muudatuste ühine mõju oleks WHO ja selle peadirektori meelitamine WHO patroonide erihuvidele tugineva keeruka ülemaailmse tervishoiualase bürokraatia etteotsa, bürokraatia, mida juhitaks koostöös riigiteenistujatega ja WHO välja antud “nõuandeid“ ja “soovitusi“ rakendavate asutustega, mida osalisriigid on õiguslikult kohustunud järgima.

Kuigi on tõsi, et rahvusvahelisi lepinguid ei saa sunniviisiliselt jõustada, ei tähenda see, et rahvusvaheline õigus oleks ebaoluline. Äsja muudetud määruste kohaselt toetaksid ülimalt tsentraliseeritud rahvatervise bürokraatiat rikkalikud rahastamismehhanismid ja seda kaitstaks rahvusvahelise õigusega. Selline bürokraatia kinnistuks paratamatult ja põimuks riikide bürokraatiaga ning muutuks pandeemiate kavandamise ja sellele reageerimise poliitikakujundamise struktuuri orgaaniliseks osaks.

Kuigi riigid võiksid teoreetiliselt sellest bürokraatiast mööda hiilida ja taganeda oma rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kohastest juriidilistest kohustustest, valides teistsuguse tee kui WHO soovitatud, oleks see üsna kummaline.

Seistes silmitsi ühe või mitme allakirjutanud riigi vastuseisuga, võivad WHO ja tema partnerid avaldada sellisele riigile survet oma ediktide täitmiseks, häbistades teda oma juriidiliste kohustuste täitmisel või vastasel juhul võivad teised riigid noomida riike “renegaadi“ rahvusvahelise tervise ohtu seadmise eest ning avaldada poliitilist, rahalist ja diplomaatilist survet, et tagada nõuete täitmine. Seega, kuigi IHR tegutseks riigiametnike suhtes leebemalt kui riiklikud määrused, ei oleks see kindlasti jõuetu ega poliitiliselt ebaoluline.

Uue ülemaailmse tervishoiualase bürokraatia mõju inimeste elule võib olla üsna dramaatiline: see püstitaks rahvusvahelise õigusega legitiimse ülemaailmse tsensuurirežiimi, muutes ametlikult sanktsioneeritud teabe vaidlustamise raskemaks kui kunagi varem; ja see muudaks rahvusvahelised rahvatervise vastused veelgi orjalikumalt sõltuvaks WHO direktiividest kui varem, heidutades sõltumatuid, eriarvamusi tekitavaid vastuseid.

 

Otsused suletud uste taga

Viimane, kuid mitte vähem tähtis tõik on see, et uus tervishoiualane bürokraatia seaks kodanike saatuse riikliku ja rahvusvahelise liikuvuse, inimõiguse teadlikule nõusolekule ravimitega, kehalise puutumatuse ja lõpuks ka tervise ametnike kätte, kes tegutsevad WHO “soovitustega“ suletud uste taga.

Lisaks asjaolule, et poliitika mitmekesistamine ja eksperimenteerimine on tugeva tervishoiusüsteemi jaoks hädavajalik ning seda lõhub äärmiselt tsentraliseeritud reageerimine tervisealastele hädaolukordadele, on WHO organisatsioonina täis sisemisi huvide konflikte ja tehakse katastroofilisi otsuseid, jättes need ainulaadselt kvalifitseerimata, et tuvastada ülemaailmne tervisealane hädaolukord või koordineerida sellele reageerimist.

Kõigepealt, juba WHO sissetulekuvoog sõltub sellistest isikutest, kellel on farmaatsiatööstuses märkimisväärne rahaline osalus. Kuidas me saame eeldada, et WHO annab erapooletuid soovitusi näiteks vaktsiinide ohutuse ja tõhususe kohta, kui tema enda rahastajad on rahaliselt investeerinud konkreetsete farmaatsiatoodete, sealhulgas vaktsiinide edusse?

Teiseks, lubada WHO-l välja kuulutada rahvusvaheline rahvatervise hädaolukord tähendab luua ilmne väärastunud stiimul: arvestades, et suur osa WHO juhitud ülemaailmse tervisealase bürokraatia raison d’être’ist on rahvatervise hädaolukordade ennetamine, jälgimine ja neile reageerimine ning WHO erakorraliste volituste aktiveerimine sõltub tegeliku või võimaliku „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra“ olemasolust, WHO peadirektoril on ilmne ametialane ja institutsiooniline huvi kuulutada välja võimalikud või tegelikud rahvatervise hädaolukorrad.

Kolmandaks, WHO ei raisanud aega Hiina jõhkrate ja kahjulike sulgemiste kriitikale, toetab jätkuvalt tsensuuri, soovitas korduvalt kogukonna maskeerimist, kui puuduvad kõvad tõendid tõhususe ja ohutuse kohta, ei hoiatanud avalikkust õigeaegselt mRNA süstide tõsiste riskide eest ning on sõlminud partnerluse Euroopa Liiduga, et laiendada diskrimineerivat ja sunniviisilist Covidi vaktsiinitõendite süsteemi kogu maailmas.

 

 Allikas: substack.com

 

Tõlkis ja toimetas Revo Jaansoo



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt