Dorothe Trassl: Emotsioon on miski, mis on seotud meie minevikuga

16. oktoober 2018 kell 19:19



Terapeut Dorothe Trassl teab, kuidas kehaga uuesti ühendus luua, saada teadlikuks ning avaneda emotsionaalselt ja füüsiliselt, õppida kuulama intuitsiooni, õppida uuesti usaldama ennast, enda emotsioone ja kehatarkust. Oma teadmisi jagab ta juba üsna pea ka Eestis, 2.-4. novembril Tallinnas BlissTray konverentsikeskuses sündmusel “E-motion“, allpool mõned Dorothe mõtted emotsioonide teemal.

 

Mis üldse on emotsioon?

Väga hea küsimus. Paljud meist arvavad, et emotsioon on miski, mis juhtus just praegusel hetkel, aga mina ütleksin, et kõik see, mis juhtub praegu, on hoopis tunded.

Emotsioon on miski, mis on seotud meie minevikuga. Midagi, mida me ise seostame oma minevikus juhtunuga. Oletame, et ärkad hommikul paha tujuga ja ringi vaadates ei saa täpselt aru, mis on selle tunde põhjuseks. Sul puudub lugu, millega seda tunnet seostada.

Emotsioonid omavad meie elus tohutut tähtsust, sest need viitavad kohtadele, kus on meie kehas peal blokeeringud. Iga kord, kui tunnen kurbust, on aeg otsida selle taga lugu. See on pisut laiendatud versioon emotsioonide seletamiseks.

 

Kõigil on emotsioonid ja tunded. Mida need meile siis õpetada tahavad ja kuidas nendest aru saada?

Taaskord peame kõigepealt sõnadest õigesti aru saama. Mina usun kindlalt, et emotsioonid aitavad meil ennast paremini tundma õppida. Aga täpsema info hetkest annab tunne, mida me sellel hetkel tunneme.

Emotsioonid, mida me minevikus kogesime, annavad meile täpse näidustuse, mis meiega minevikus juhtus ja mida me kardame ja üritame vältida või milles kardame ebaõnnestuda.

Kui jääme emotsioonidesse kinni, takerdume kogu aeg oma vanasse loosse ja tänu sellele hakkame tundma hirmu tuleviku ees. See ei ole eluterve. Tuleb leida see, millele peame keskenduma ja seda tervendama.

 

Ütlesite mitu korda, et tegu on minevikus juhtunuga. Pidasite silmas lapsepõlve või lähiminevikku?

Ei pea olema tingimata lapsepõlvemälestus. See võib olla midagi, mis on juhtunud pool tundi tagasi. Oletame, et midagi sinu minevikus juhtunust on sind väga kurvastanud, kogu su süsteem on löödud. Ütleme, et sul on laps ja midagi juhtus temaga minevikus. Kui koolist helistatakse ja öeldakse, et midagi on sinu lapsega juhtunud, siis sinu minevikus kogetud hirm aktiveerub momentaalselt. Või oletame, et sul pole olnud halbu kogemusi, mis on muidugi võimatu, aga teoreetiliselt. Kui sulle siis helistatakse koolist ja öeldakse, et sinu lapsega on midagi juhtunud, jääd sa rahulikuks. Aga miski sinu sees juhatab sind õigete tegudeni.

Kui see on midagi lähiminevikust, on sellele kerge tähelepanu pöörata ja sellega tegeleda. Kui aga tegu on lapsepõlvemälestusega, ajast, mil meil ei olnud verbaalset mälu, on tegu tunnetega, millele on palju keerulisem juurde pääseda. Näiteks kui sa tunned hirmu iga kord, kui näed koera, aga sa ei mäleta, miks, siis suure tõenäosusega koer, kes sind hammustas, kui olid kolmeaastane, on ikka veel sinu teadvuses ja su keha hakkab sellel reageerima.

 

Kui rääkida edasi koera näitel, siis kas on võimalik see “koer“ oma alateadvusest üles leida?

Muidugi, kogu probleem peitubki selles. Tuleb pääseda ligi millelegi, mis on meid ja meie keha piiranud. Iga kord, kui sa lähened koerale või, mis veel hullem, koer läheneb sinule, hakkad sa kartma. Koerad tunnetavad seda ja käituvad vastavalt. See, mida me teeme “E-motionsi“ seminaril, ongi nende väändmälestuste üles otsimine. Nende leidmiseks kasutame oma keha. Meie keha mäletab.

See ei käi nii, et istud rahulikult diivanil, mõtled, et millised on minu hirmud ja nagu tellitult astub koer nurga tagant välja ja näitab sulle neid. See on palju keerulisem. Sa hakkad tundma hirmu alles siis, kui näed koera. Tavaline psühhoteraapia teebki seda, et tullakse oma peast alla ja võetakse kaan pealt. Sellel on täiesti teised tulemused. See pole seotud hetkega. See on miski, mis toimub sinu psüühikas, hinges ja kehas.

 

Küsitles Monika Kuzmina / GoodNews

 

Uuri lisaks: E-motion seminar

Fotod: erakogu