Mis meid päästaks teetanusest ehk roostes naela müüt

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

21. juuni 2018 kell 10:30



Oleme ilmselt kõik kuulnud lugusid sellest, kuidas roostes naela jalga astumisel ähvardab meid koheselt suur teetanuse oht ning tundub mõeldamatu sellisel hetkel mitte lasta ennast või oma lähedasi teetanuse vastu vaktsineerida. Roostes nael olevat otsene retsept peatseks krambitamiseks ning arstide väljaõpe vaid kinnitab sedasama. Kui jutt on vaktsiinidest ja nende plussidest-miinustest, kerkib ühel hetkel harilikult lauale küsimus: “No teetanuse vaktsiini vastu sa ei saa ju olla? Kui sa ikka roostes naela otsa astud, laseksid ikka endale teetanusevaktsiini teha ju?”

 

Teetanuse bakter ei talu hapnikku

Heitkem hetkeks kõrvale esimese küsimuse ning keskendume teisele, sest see on neist kahest olulisem. Kujutage ette, et teie laps mängib paljajalu õues ning saab jalale haava näiteks vanast roostes naelast. Mis on teie esimene hirm? Et haav nakatub teetanuse bakteriga (Clostridium tetani) ning ajab lapse krambitama. See on mõistetav hirm, eriti võttes arvesse, et teetanust põhjustab mullas, sõnnikus ja loomade ning inimeste soolestikus elav bakter. Bakteri spoorid võivad kehasse sattuda isegi läbi nõelatorke suuruse haava. Üle maailma, eriti aga arengumaades, sureb tuhandeid inimesi teetanusse, nende seas hulgaliselt imikuid, kelle nabanöör lõigatakse läbi teetanuse spooridega nakatunud instrumentidega.2

Teetanuse peiteperiood ei ole kuigi pikk. Sümptomid võivad ilmneda 3 päeva ja 3 nädala vahel. Nende seas on näiteks lõua ja kaela lihaste kangus, peavalu, ärrituvus, palavik ning külmavärinad. Kui haigus progresseerub, muutub keha kangeks ning esinevad lihasspasmid, mille ajal pea viskub taha ning jalad sirutuvad välja. Lõuga ei saa avada ning neelata on raske.  USAs esineb endiselt teetanuse juhtumeid ning surmajuhtumeid, kuigi need on pigem haruldased. 2009. aastal oli USAS kokku 19 juhtumit, millest kaks lõppesid surmaga.2 4

See kõlab hirmsalt, kuid enne kui paanikanuppu vajutada, on vaja mõista ühte asja: teetanuse bakter, mis eritab toksiine ning mis on vastutavad spasmide ja sümptomite eest, ei jää ellu hapniku juuresolekul. 3  Sügavad mitteveritsevad haavad on teetanusebakteri jaoks ideaalne koht kehas eksisteerimiseks, sest seal kaitsevad teda koed ning nahk ja otsene hapniku ligipääs puudub. See on ideaalne keskkond bakteri levimiseks ning põletiku tekitamiseks. Veritsevad haavad on see-eest nende jaoks vastupidiselt ellujäämiseks täiesti talumatu keskkond. Haavad, mis veritsevad ja mida puhastatakse ja desinfitseeritakse õigesti, nakatuvad vähema tõenäosusega. Oluline on meeles pidada, et teetanuse bakter on anaeroobne, mis tähendab, et see saab elada ainult hapnikuvaeses keskkonnas ja selleks, et pidurdada bakterite elu, peaks haav olema võimalikult kaua olema õhu käes.

Võtmesõnaks on õige haavahooldus

2014. aastal rääkis dr. Suzanne Humphries oma loengus, et teetanus ei saa välja kujuneda kui haava korrektselt hooldada, puhastada ning lasta õhku sellele ligi. Oluline on see, et haav paraneks seest poolt välja poole ning haava peale ei tekiks koorikut enne kui haav on seest korralikult tervenenud. Kõik, mis on naha alla jäänud, läheb mädanema ja sellises keskkonnas ei ole piisavalt õhku