Eesti naise palverännak Jaapani 88 templisse: Ma surin selleks, et uuesti sündida

19. juuni 2019 kell 20:16



Merike Villard tutvustab oma värsket raamatut “Värav hingede maailma” nii: “Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel … Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu … ichi-go ichi-e … 

Ma surin selleks, et uuesti sündida. Kuus kuud pärast Shikoku o-henro’t lahkusin ma kontoritöölt, et aidata inimestel kiires elutempos leida parem kontakt oma keha ja hingega. Töötan Confido Erameditsiinikeskuses Jaapani shindō ja shiki terapeut-massöörina ning shindō venitustundide juhendajana.” Avaldame raamatust lugemiseks mõned katkendid.

 

Reede, 8. märts 2019
„Millal sa jälle Jaapanisse tuled?“ „Kas oktoober on ilus Shikokul?“ küsin šamaanilt, mõeldes oma sünnikuule. „Jah, Merike,
oktoober on väga ilus Shikokul,“ saan vastuseks.

 

Hispaania, 3. juuli 2015
Santiago de Compostela

David tõuseb kohvikulauast püsti, vaatab mulle hetkeks vastu päikest silmi kissitades kavalalt otsa, libistab seejärel päikeseprillid oma leekivatest Iiri lokkidest ninajuurele ja enne lahkumist küsib justkui muuseas: „Nonii, Merike, kas järgmine kord kohtume Shikoku o-henro’l?“ Mina ajan hämmeldusest silmad suureks ja küsin vastu: „Mis asi see Shikoku o-henro on?“ David hakkab naerma, küünitab end üle laua mulle pisut lähemale ja vastab läbi kohvikusumina: „Mitte asi, vaid saar Jaapani saarestikus. Shikoku o-henro on Jaapani budistlik palverännak, 88 templit ja 1200 kilomeetrit iseendaga.“ Mina vastan kiiresti vuristades vastuseks: „Ei, ei! Jääb ära. Liiga pikk, liiga kaua võtab aega ja pealegi, ma ei saa nii pikalt töö juurest ära olla.“

 

Jaapan, 1. aprill 2018
Fukuyama

Ärkan Richmondi hotellitoas enne äratuskella helinat kell 5.13 hommikul. Libistan end läbihigistatud linade vahelt voodist välja, olen maganud napilt 3 tundi. Kas tõesti hakkab tasapisi kohale jõudma teadmine, et nüüd on minek? Lasen peopesaga aeglaselt üle valgete hotellilinade. Ma ju mäletan neid camino (hisp k – tee) öid magamiskotis, mil nädalate viisi võis vaid unistada valgete linade vahel mõnulemisest. Mõned palverändurid, kes kiusatusele vastu ei suutnud panna, astusid üheks ööks palveränduri kasinast askeetlikust elust valgete hotellilinade vahele ning hommikul oli nende näost kohe näha see miski, mis andis märku justkui paradiisiväravatest välja astunud palverändurist, kui hotelliuksed selja taga olid sulgunud. Sellistel hetkedel saad aru, kui vähe on vaja, et hingele pai teha ja maailma vastu üheks suureks naeratuseks muutuda.

Lasen külmal dušil oma keha siluda. Tunnen, kuidas iga jaheda piisaga vastu mu nahka meeled elavnevad ja unelev vereringe kiiremaid tuure tegema hakkab. Olen ärganud ja kohal, kohal iseendas ja arusaamises, et täna on minu jaoks eriliselt oluline päev. Päev, millesse mu hing on mind nii järjekindlalt suunanud. Minu järgneva elu esimene päev…

 

Allikas: Merike Villard “Värav hingede maailma” (Pilgrim, 2019)

Fotod: pilgrim.ee, trip101.com, japantimes.co.jp