Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises, II osa

9. veebruar 2014 kell 14:09



RowanSel ja järgmisel nädalavahetusel avaldame Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) loal järjejutuna lõike raamatust “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises”, mille kirjutas humanistliku ja hiljem transpersonaalse psühhoteraapia pioneer John Rowan – üks tuntumaid ja tunnustatumaid terapeute Euroopas. John Rowani näol on tegemist inimesega, kelle elu on tema mõtteviisi ja õpetuste kinnituseks. Ta esindab praegu, 80-aastaselt, aktiivselt ja väsimatult ikka veel psühhoteraapia meistriklassi ning propageerib selle vajadust distsipliinina areneda ja kasvada.

 

Oma raamatus annab Rowan ülevaate transpersonaalse teraapia hetkeseisust, selle eelloost, päritolust ja arenemisloost. Rowan käsitleb transpersonaalse psühholoogia teemasid arusaadaval viisil, ebavajalikku žargooni ja liigset keerukust vältides. Ta toob pidevalt praktilisi näiteid selle kohta, kuidas terapeut oma töös kliendiga transpersonaalseid vahendeid kasutada saab.

 

Mida transpersonaalsus ei ole 

Mõnikord on vajalik teatud mõistet piirata, et paremini aru saada, mida see ei tähenda. Siin on mõni neist piirangutest, mis, nagu ma loodan, peaks aitama transpersonaalsust defineerida.

 

Transpersonaalsus ei ole ekstrapersonaalsus

Alyce ja Elmer Green (1986) on eristanud ekstrapersonaalset ja transpersonaalset. See on väga sarnane Wilberi (1980) eristusega madalama ja kõrgema subtiilse tasandi vahel, mida on samuti kasutanud Grof (1988). See on sarnane ka Marc-Alain Descamps’i (Descamps et al.1990) eristusele horisontaalse ja vertikaalse transpersonaalsuse vahel, kuid see väljendusviis tundub mulle veidi segadusseajav. (Vaatleme neid termineid järgnevates peatükkides detailsemalt.) Olulisemad erinevused on välja toodud tabelis 1.

Greeni ja Greeni (1986) järgi on peamine erinevus selles, et transpersonaalsuses on midagi jumalikku, samal ajal kui ekstrapersonaalne on valdavalt mittejumalik. See on võib-olla veidi kummaline eristus, sest, rangelt võttes, kuidas saab miski olla mittejumalik? Kuid ma usun, et see väide osutab õiges suunas.

Varem ei ole ekstrapersonaalset ja transpersonaalset nii selgelt eristatud ja Jungi kollektiivse alateadvuse mõiste sisaldab mõlemat. Töös eelmise elu kogemustega (Woolger 1990) ollakse mõnikord lähemal ühele ja mõnikord teisele. Kuid Stan Grof (1988) peab seda eristust vajalikuks oma töös, mis, niipalju kui ma aru saan, on üsna sarnane minu omaga. Kõige täielikum kirjeldus sellest on Wilberi 1980. aastal välja antud raamatus ja me pöördume selle juurde tagasi järgnevates peatükkides. Praegu piisab sellest, kui öelda, et ekstrapersonaalne ja transpersonaalne ei ole üks ja seesama. See on lihtsalt üks osa üldisest, eelnevalt esitatud väitest üks-kaks-kolm-lõpmatus-definitsiooni ebapiisavusest vaimsuse määratlemisel.

 

Tabel 1. Ekstrapersonaalne ja transpersonaalne

Ekstrapersonaalne
Lusika väänamine
Levitatsioon
Meelteväline taju
Vitsaga veesoonte otsimine
Kristallidega töötamine
Selgeltnägemine
Telepaatia
Radioonika
Radiesteesia
Pimenägemine
Sütelkõnd
Veretu nahaläbistamine
Kehavälised kogemused
Paranähtused üldiselt
Fakiirid
Aine alistamine vaimule
Ülemeelelised võimed

Transpersonaalne
Kõrgem mina
Süvamina (Starhawk 1989)
Sisemine õpetaja
Transpersonaalne mina (Whitmore 2004)
Kõrgemad arhetüübid (Jung)
Hing (Hillman 1975)
Üliteadvus (Whitmore 2004)
Loovus (allutatud mina tüüp)
Mõni tipukogemus (Maslow 1970)
Intuitsioon (allutatud mina tüüp)
Mõni tervendamise vorm
Mõni surmalähedane kogemus
Ülemised tšakrad
Peenenergiasüsteemid
Juhendav mina (Whitmont 1969)
Mina
Muundatud mina (Heron 1988)

transpersonal-coach-training_400

 

Transpersonaalsus pole sama mis parem ajupoolkera

Viimasel ajal tuntakse elavat huvi kahe ajupoolkera vastu ja sageli öeldakse, et meie tsivilisatsioon on parema poolkera unarusse jätnud ja koormab liialt vasakut poolkera. Ilmub üha uusi raamatuid, milles paremale ajupoolkerale omistatakse järjest enam suurepäraseid omadusi, väites, et kui tahame olla terviklikud inimesed, peame rohkem kasutama paremat ajupoolkera.

Selles väites võib oma iva olla ja mul ei ole vähimatki soovi kogu seda ideed maha teha, kuid on oluline mõista, et transpersonaalsuse paigutamine paremasse ajupoolkerra on ekslik, sest see tähendaks transpersonaalse ja prepersonaalse ühte patta panemist.

Kõik, kes kirjutavad aju kahest poolkerast, näivad olevat ühel meelel selles, et vasak poolkera on seotud formaalse mõtlemise kategooriatega (sellega, mida me nimetame mentaalseks egoks ja aristotellikuks loogikaks). See tähendab, et kõik ülejäänu peab paiknema paremas poolkeras. Kuid nagu oleme näidanud, tähendab see, et tuleks kokku panna kaks väga erinevat asja – prepersonaalsus (mis pole veel jõudnud formaalse loogika positsioonini või mis eitab seda kui liiga keerulist) ja transpersonaalsus (mis väljub tavalistest mõtlemise kategooriatest ning peab neid oma tegevuses ebapiisavateks ja ebasobivateks). Nende kahe asja segiajamine tundub eksitava ja takistavana. Küsimus, kus täpselt transpersonaalne ajus paikneb, näib viitavat veel ühele eksiarvamusele – eksiarvamusele valesti lokaliseeritud konkreetsusest, mille puhul me üritame protsessi asjastada; sama hästi võiks küsida, kus paikneb ajus headus, ausus või usaldus.

 

Transpersonaalsus ei ole New Age

Tänapäeval on huvi New Age’i vastu küllaltki suur, oma reisidel olen näinud terveid raamatupoodide osakondi või koguni terveid raamatupoode, mis on sellele teemale pühendatud. New Age’i keskne idee tundub olevat eristuste puudumine ja isegi vastuseis ideele, et midagi on üldse võimalik eristada.

Kui vaatan raamatupoe New Age’ile pühendatud riiuleid, siis ainus asi, mis väljapandud raamatuid ühendab, on see, et nad kõik sobivad kergesti manipuleeritavatele inimestele. See on korralik kompott heast, halvast ja kurjast.

Kui neil veel midagi ühist on, siis soov iga hinna eest kõike jaatada. Tuleb uskuda mida iganes, nõustuda millega iganes, mitte kahelda milleski ega eitada midagi. On isegi üks raamat, mille pealkirjas öeldakse, et me ei tohi lubada endale ühtki negatiivset mõtet. See tähendab ühekülgsele positsioonile asumist, mida ei saa õigustada ja millel päris kindlasti pole midagi tegemist transpersonaalsuse ega vaimsusega tõelises mõttes.

 

Transpersonaalsus ei ole religioon

Sõna „religioon” oma kõige üldisemas tähenduses viitab mingile organisatsioonile. Me räägime kristlikust religioonist ja mõistame selle all kirikuid, mis annavad välja pühasid raamatuid ja kuulutavad pühasid doktriine. Me räägime islamist ja peame silmas kogu organisatsiooni, mis ulatub kõige lihtsustatumast fundamentalismist kõige subliimsema sufismini, mis väljendub taas raamatutes, kunstiteostes, rituaalides, palverännakutes jne. Räägime judaismist ja mõtleme selle all kõiki selle religiooni ühiskondlikke avaldusvorme, olgu need fundamentalistlikud, ortodokssed, liberaalsed, hassidistlikud või muud. Kuid transpersonaalsuse puhul on meil tegemist isikliku kogemusega, mis võib, aga ei pruugi väljenduda religioosses terminoloogias. Ja isegi kui see väljendub mõnes religioosses vormis, võib see sama hästi olla mõni vähem tuntud vorm, näiteks paganlus, animism, polüteism või panteism kui mõni enam tuntud ja paremini organiseerunud religioon. Teiste sõnadega, transpersonaalsus on isikliku uurimisretke sfäär, mitte miski, millega saab ühineda.

Seda aspekti selgitab hästi Joseph Fabry, kes on selle kohta öelnud järgmist:

Selleks, et tervist säilitada või taastada, peame arvesse võtma kõiki kolme dimensiooni. Vaim, nagu keha ja psüühikagi, on osa igast inimesest, mitte ainult religioossete kalduvustega inimesest. Vaimne dimensioon, mida Frankl nimetab noös, sisaldab selliseid inimesele ainuomaseid jooni nagu soov mõista tähendust, eesmärgile orienteeritus, loovus, kujutlusvõime, intuitsioon, usk, arusaam sellest, milleks me võime saada, võime armastada väljaspool psühhofüsioloogilist sfääri, võime kuulata oma südametunnistust väljaspool superego diktaati, huumorimeel. See sisaldab ka meie enesest eraldumise võimet, võimet astuda endast välja ja jälgida ennast väljastpoolt ning meie eneseületamise võimet, võimet jõuda inimesteni, keda armastame ja asjadeni, millesse usume. Vaimu sfääris pole me juhitavad, meie oleme need, kes juhivad, kes otsuseid teevad.

(Fabry 1980, lk 81)

See on väga hea sissejuhatus transpersonaalsuse kohta ja viib meid veidi lähemale selle mõistmisele.

 

Transpersonaalsus ei ole sama mis vaimsus

Mis veelgi olulisem, sõna „vaimne” kasutatakse nii ähmases ja üldises tähenduses, et peame kahtlema selle väärtuses. Mõnes märkuses selle raamatu algul on seda sõna kasutatud väga üldises tähenduses, kuid nüüd peame olema täpsemad. Asi on selles, et vaimsus võib olla nii prepersonaalne (hõlmates palju hirmu ja traditsioonilisi uskumusi), personaalne (kuuludes sageli mingisse traditsioonilisse religiooni) kui ka transpersonaalne (meid avades ja edasi viies). 1970. aastate algul kirjeldas Roberto Assagioli transpersonaalset kui „terminit, mille on kasutusele võtnud eelkõige Maslow ja tema koolkond ja mis tähistab seda, mida tavaliselt nimetatakse vaimseks. Teaduslikus mõttes on see parem termin; ta on täpsem ja teatud mõttes neutraalne, kuna viitab sellele, mis jääb tavalisest personaalsest sfäärist väljapoole või kõrgemale. Veel enam, ta aitab vältida segiajamist paljude asjadega, mida praegu vaimseteks nimetatakse, kuid mis esindavad tegelikult pseudo-vaimsust või parapsühholoogiat.” (Assagioli 1991, lk 16)

See toob meid tagasi ekstrapersonaalse sfääri juurde, kust me alustasime. Ma arvan, et see on väga oluline, kuna sõna „vaimne” hakatakse tänapäeval üha enam kasutama, paljuski teevad seda inimesed, kes soovivad ähmastada neid eristusi, mida oleme püüdnud siin teha. Kui tahame oma kõnes korrektsed olla, peame kasutama termineid, millel pole liiga palju võimalikke tähendusi.

 

Järgneb.

 

Allikas: John Rowan “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises” (ESTRA, 2013)

Pildid: ESTRA, skiddle.com

 

Toimetas Mariann Joonas