Katkend Swami Darshi raamatust: Kuidas huvi sufismi vastu viis islamile pühendumiseni

24. aprill 2018 kell 21:44



“Viibisin täielikus vaimses paranoias ja käisin nagu hull ringi sildiga „I am in silence“ („Olen vaikuses“), ees mustad prillid, üleni tätoveeritud, mustas rüüs, sõnaaher ja erinev, ligipääsmatu. Sellise sildiga inimesele, nagu minul oli, ei olnud kellelgi õigust isegi mitte läheneda ega kõnetada. See oli üks kõige rangemaid reegleid aašramis. Lisaks kõigele veel jäine pilk, mis mu prillide alt paistis (kuna ma justnagu maadlesin emotsioonidega). Nii hakatigi mind kutsuma Russian mafia, Vene maffiaks. Nad lihtsalt ei teadnud, mida minust arvata,” meenutab episoodi Osho aašramis Indias Swami Darshi, kes sukeldus 90ndate Venemaal vaimsesse maailma ja ahmis endasse kõike põnevat ja järgnes oma õpetajatele kasvõi teise maailma otsa. Darshi, kes on muuhulgas ka Venemaa selgeltnägijate tuleproovi 17. hooaja võitja, on oma vaimsete otsingute ja õpingute teekonnast 10 aastat pannud kirja raamatusse “Ümbersündimine”, mis on täis erakordseid lugusid rännakutelt, imepäraseid kohtumisi, kentsakaid juhtumusi, mõnusat huumorit ja filosoofilise sisuga mõtisklusi. Swami Darshi enda sõnul on see tõe otsija autobiograafiline raamat. Avaldame raamatust hoogsa peatüki sellest, kuidas Darshist sai sufi meister.

 

Peatükk 10

Kamal Khan

Mõni aasta enne Indiasse minemist, Deeva korteripidude ajal Peterburis, hakkasin ma sufismi vastu nii-öelda puhtal kujul huvi tundma. Kord juba pöörlemist proovinuna – alguses Deeva koolitustel, seejärel ka Zahira seminaridel – kiindusin sellesse tehnikasse ja joovastavasse energiasse kohe kogu südamest ja sain aru, et see on „minu“.

Aeg-ajalt meeldis mulle sõita suure linna melust Jaroslavli hubasesse provintsivaikusesse. Mäletan, kuidas ma seisin tamburis, rongis, mis pidi kohe Peterburist välja sõitma, ja mõtlesin: „Jälle ma sõidan kuhugi …“. Ja ise enam ei mõtlegi, kuhu ma sõidan, aga samas mõistan, et kuhu iganes ma ka ei läheks, siis otsustab ikkagi universum, kuhu ma pärale jõuan.

Jaroslavlis üürisin ma korteri, elasin vaikselt ja üksluiselt, võib öelda, et „sõitsin ära endasse“. Seal oli staadion nimega Šinnik. Võib-olla on praegugi, ei tea. Staadioni taga oli spetsiaalselt tuletõrjujate tarbeks sisse seatud väljak väga mõnusa kummist kattega. Mulle sai kombeks iga päev oma Panasonicu, kõlarite ja sufi muusika plaatidega väljakule minna ja seal tundide kaupa pöörelda. Ühel hetkel astusid minu juurde kohalikud huligaanid õllega ja küsisid: „Iluuisutamine või? Kas sa lähed olümpiamängudele?“ Nii ma siis pöörlesin, pöörlesin ja sõna otseses mõttes pöörlesin endale Õpetaja sõnad külge. Sain, mida tahtsin.

Kõik toimus nii. Ühel ilusal päeval minu Jaroslavlis olemise ajal helistab üks mu sannyas`i sõbratar Rosalia (tema sanajaasi-nimi oli Bodhi), kes oli paralleelselt sügavalt huvitatud ka sufismist, ja teatab vaimustusega: „Sa ei kujuta ette, milline uskumatu vedamine: Moskvasse tuleb sufi meister Kamal Khan Naqshbandi ordust, rääkisin talle sinust ja ta tahab sind näha!“. Hakkasin lausa värisema. Tundsin hetkeks sidet inimesega, keda polnud kunagi elus näinud. See oli väga kummaline – otsekui oleks ta mind õlale patsutanud. Tundsin tema kohalolekut ammu enne seda, kui me päriselt kohtusime. Võin öelda, et Kamal Khan kõigutas tugevalt minu arusaamist
„praegusest“ ja tegelikkusest üldiselt.

Olles saanud sellise ühemõttelise „kutse“, ei mõelnud ma pikalt ja sõitsin Moskvasse, seda enam, et see pole kaugel – kolm-neli tundi sõitu, mitte rohkem.

Kujutage nüüd ette Moskvat üheksakümnendate alguses. Putkad, putkad, putkad, mida millegipärast oli siin hakatud kutsuma „telkideks“. Inimesed, inimesed, inimesed. Kõik kiirustavad, kõigil on suured pambud ja pakid. Kõik näeb välja nagu üks suur kontrollimatu turg. Ja meie koos Rosaliaga. Tema kannab hijab`it. Mina värisen erutusest: peagi kohtun Õpetajaga! Kõik silmitsevad meid imestunult. Vaatame Kamal Khani otsides ringi. Rahvasumm. Kõik lähevad kuskile. Näod, näod, näod. Ja äkitselt, otsekui kinos, ma vannun: tihedas rahvamassis ilmub ootamatult nähtavale tühi „allee“, otsekui lastaks kedagi läbi, otsekui rivistuksid kõik paraadiks, ilma sellele mõtlemata, sõnatuks tervituseks. Ja ma näen: ta tuleb. Mööda seda elavat, kuhugi kiirustavate inimeste koridori tuleb Tema. Sain kohe aru, et see on Kamal Khan, polnud kahtlustki. Suur, tugev, habemega, valge turbaniga, kaftanis, saabastega. Kamal Khan tuleb ja vaatab minu poole, nagu ka tema tunneks mind ära. Ta tuleb mulle lähemale. Tormasin talle vastu, ta võttis mul käest, vaatas mulle otse silma ja ütles: „Ma olen sind juba ammu otsinud“. Ja siis läks lahti: oleme kellegi juures külas, mingis korteris, laua taga, ümberringi moslemid, minu jaoks on see kõik nii harjumatu ja samal ajal kohutavalt huvitav. Kõiki kostitatakse, toidetakse „surnuks“, aga mina loobun. „Mulle palun kaks rohukõrt, leheke ja õieke“, ütlen. „Olen taimetoitlane ja üldse söön väga vähe.“ Nii kui Kamal Khan seda kuulis, hakkas ta kõva häälega naerma: „Kui sa vähe sööd, siis mis sufi sa selline oled?!“ Seejärel vaatab mu käsi ja lisab: „Tegelikult on ka sõrmustega sufi väga naljakas.“ Minul oli tollal tõesti „juveelikiiks“. Nendel aastatel oli Saša veel elus, geniaalne plaatinast käte ja peene maitsega juveliir, kellest olen varem kirjutanud. Tellisin temalt sageli üht-teist. Selle tulemusena aga ajasin Kamal Khani ainult naerma.

Kamal Khan rääkis, et ta on pärit Kaasanist, jutustas oma Nõukogude minevikust professionaalse muusikuna, ta oli nimelt flöödimängija. Mina omakorda rääkisin Kamal Khanile mitu tundi järjest oma elust. Ma ei suutnud pidama jääda – iga minut meistri läheduses tundus väärtuslikuna. Andsin talle kuulata oma plaate sufi muusikaga, tema aga kinkis mulle hüvastijätuks tübeteika, mida
ma siiani alles hoian. Otsustasin tookord seda põhimõtteliselt mitte peast ära võtta. Nii ma sõitsingi rongijaama, tübeteika peas.

Istusin rongi, et sõita Jaroslavli. Aga tegemist oli Moskva-Vorkuta rongiga. Noil aegadel oli see puhtakujuline põrgu. Selline jommis mürgeldajate rong. Jõudsin veel mõelda: „Noh, praegu tuuakse mind küll kiiresti patuse maa peale tagasi“. Ent mingil imelisel kombel läks kogu see hullumaja minust mööda: õnneliku juhuse läbi sain pileti ainsasse tühja kupeesse. Ma olin nii rõõmus, etsõidan üksi, panin end kohe luku taha, võtsin kõrvaklapid, lülitasin pleieri tööle ning tübeteikat peast võtmata sulgesin silmad ja hakkasin muusikat nautima. Rattad kolksuvad, rong õõtsub ühtlaselt, jälle ma sõidan kuhugi, olen hirmsasti põnevil. Ja äkki sunnib miski mind silmi avama. Vaatan – minu vastas istub Kamal Khan. Võpatasin üllatusest, ja ta kadus. Kuid ta oli seal!

Just siis ma taipasin, et kõik sufid on astraalsed. Ise istuvad kodus, aga nende astraalkeha läheb sinna, kuhu tahab. Mugav, kasulik, efektiivne. Aga see, mida te nimetate teleportatsiooniks, ei ole midagi muud kui nende vana, koidest puretud, ent ustav lendav vaip. See on kõige iidsem kehast lahkumise kunst.

Naqshbandi tariqa ehk Naqshbandi ordu on sufi müstikute vennaskond, mis eksisteerib selle nime all alates neljateistkümnendast sajandist, ent traditsioon ise on pärit igivanade hallide aegade sügavusest. Orduliikmete põhiliseks eripäraks on niinimetatud vaikne dhikr – eriline palve, sisse- ja väljahingamise ning hinge kinnihoidmise kindel rütm. Täpses tõlkes tähendab dhikr „mälestus Jumalast“. Igal vennaskonna liikmel on oma unikaalne dhikr, mis antakse talle pühitsemise käigus. Dhikr`i annab õpilasele Meister ja see on tema poolt pühitsetud. See on sinu dhikr ja peab su südames tuksuma kakskümmend neli tundi ööpäevas.

Harjutamise jaoks rõhutatakse juhendaja ja õpilase vaimse kontakti tähtsust, seepärast kutsusin peagi Kamal Khani enda juurde Piiterisse. Kuna elasin siis ühetoalises korteris ja ei kujutanud üldse ette, kuidas sinna veel kedagi mahutada, panin Kamal Khani elama hotelli Euroopa (praegune Grand Hotel Europe) ja sõitsin iga päev tema juurde, et õppida.

Kamal Khan õpetas mind, näitas mulle sufi hingamistehnikaid, haruldasi harjutusi, mille kohta ei saa lugeda ühestki raamatust. Mul õnnestus temalt saada otsest õpetust. Töötasime temaga kaks kuud.

Kui ma Kamal Khani jaama saatsin, sain äkitselt aru, mis on teenimine. Tegelikult on see midagi väga lihtsat ja maist, kuid just see annab sulle protsessi ülevuse tunde.

Ma lihtsalt kandsin Kamal Khani kohvrit ja kotti, lihtsalt panin ta rongi istuma, andsin vagunisaatjale tee jaoks raha ning võtsin temalt lubaduse olla oma reisija ja tolle kõigi soovide suhtes äärmiselt tähelepanelik. Nii teenisin ma Kamal Khani, oma mentorit, nagu tänulikkusest tulvil õpilane. Kuid sellel hetkel teenisin ma Jumalat. Ja kõik ümberringi oli valgustatud toimuva sügava mõtestatusega, iga kogetud hetke tähtsusega. See teenimine andis oskuse olla siin ja praegu, ja see ei ole ju sugugi lihtne.

Järgmine kord kohtusime Kamal Khaniga juba Samarkandis. Ühel päeval ta helistas mulle ja ütles: „Sul oleks aeg siia tulla.“ Liigseid küsimusi esitamata panin end kiirelt valmis, haarasin oma Panasonicu magnetofoni (siis veel olid kassetid!) ja kihutasin läbi Moskva Samarkandi.

Samarkandi lennuk oli pungil täis põdravasikanahast mütside-läkiläkidega mehi ja kogu lennuk mälus naswar`i (huuletubakas) – tubaka, lubja ja veel millegi segu, mida hoitakse erilistes nahkkotikestes nagu ammustel aegadel mahorkatki. Naswar`il on küllaltki tugevalt joovastav narkootiline toime. Kokkuvõttes istusid kõik terve tee – ja me lendasime kaua – järgemööda minu kõrvale ja rääkisid midagi enda kohta, kostitasid millegagi, nii et omaette olla mul ei õnnestunud. Üks reisijatest hakkas mind hirmutama: tead, „mendid on Samarkandis metsikud“ ja seepärast õmbles ta raha mütsi sisse. Ma ei pidanud tema sõnu eriti tähtsaks, kuid kohale jõudes veendusin järjekordselt, et lihtsalt niisama ei toimu midagi.

Enne tollikontrolli täitsin ma mingil põhjusel deklaratsiooni. Mul oli kaasas dollareid, küll mitte väga palju, aga siiski. Ma ei orienteerunud pidevalt muutuvates valuutaveo eeskirjades üldse mitte ja deklareerisin oma dollarid igaks juhuks, torgates õhukese poolläbipaistva paberi oma rahakoti vahele. Lähen väljapääsu juurde. Korravalvur peatab mind. Ulatan talle oma välispassi, millega lendasin, tema aga küsib minult sissekirjutust. No kas olete välispassis sissekirjutust näinud? Mul polnud millegagi vastu vaielda, üle jäi vaid tüütu miilitsa kannul jaoskonda komberdada. „Siin on taiga ja karu on prokurör.“

Otsisin silmadega Kamal Khani, kes pidi mulle vastu tulema, kuid ei näinud teda kusagil. Ringi vaadates lootsin, et torkan oma makkide-pakkide ja valgete kiharatega silma ja et keegi ütleb Kamal Khanile, et mind vahistati. Miilitsajaoskonnas küsisin kohe luba tualetti minna. Näis, et süütu jutuajamine lennukis mütsi sisse õmmeldud raha kohta äratas minus leidliku ettevaatuse. Mütsi sisse õmmelda olnuks juba hilja, sellepärast peitsin kogu kaasas olnud sularaha kiiresti ühte prakku vana kahhelkiviga kaetud seinas. Nüüd olin valmis igasuguseks osadeks lahutamiseks.

Tulen tualetist välja ja juba asutatakse mind terve jaoskonnaga deporteerima. Ise keerutavad deklaratsiooni käes: ja kus on raha? Mina räägin: mingit raha pole, see on vana deklaratsioon, pole jõudnud ära visata. Ja kui nad siis taipasid, et raha pole, algas juba päris korralik möll. Kisa, sõim, täielik pettumine inimestes … keset kogu seda „lõbutsemist“ avaneb uks, sõna otseses mõttes lüüakse jalaga lahti, kõik vakatavad ja sisse astub kolmemeetrine hiiglane, kelle silmad pilluvad õiglase viha sädemeid. Tige ja väga võimas džinn „Tuhandest ja ühest ööst“. Siis ma veel ei teadnud, et „täieliku käivitumise“ hetkel helendab Kamal Khani bioväli sedavõrd, et tema keha näib visuaalselt suuremana. See on küllaltki sage nähtus, kui näed kirgastunut tegutsemas. Tegelikult sa näed teda nendel hetkedel hiigelsuurena, sest ta ka on selline. Ent harjumused on tugevamad kui tõde ja enamasti me näeme seda, mida ootame ja millega oleme harjunud. Meie meel, meie fantaasia osalevad samasuguses protsessis nagu meie silmadki. Üksnes jumal teab, kuivõrd me ise seda maailma iga sekundiga välja mõtleme.

Kamal Khan sundis kõik silmapilkselt taltuma ja hakkas kohe korraldama: „Kas sa oled moslem? Namaasi loed? Mitu korda päevas? Ära valeta mulle! Mille eest te meie venna Mohammedi vahistasite?! Ta on minu külaline! Minu õpilane! Mida te siin teete? Mida te õige endale lubate?!“ Ta tekitas kaose ja haaras mu kaasa, vaevu jõudsin peidetud valuuta tualetist kaasa võtta.

Tulime jaoskonnast välja, seal seisab Žiguli 06, sees istub Samarkandi lihakombinaadi direktor ja õpib namaasi sõnu, higistab. Alles hiljem, kui olin juba Samarkandis kohanenud, sain aru, et Kamal Khanil oli õnnestunud peaaegu kogu kohaliku nomenklatuuri ladvik oma „usku“ meelitada. Erinevalt teistest suurtest õpetajatest ei läinud see inimene sel kombel vastuollu teatud „poliit-ökonoomilise“ suunitlusega. Ja tuleb märkida, et tema mõju oli tollel ajahetkel ülisuur. Ta oli väga austatud inimene „maises“ maailmas, rääkimata siis veel vaimsest ja energeetilisest.

Kamal Khan pani mind elama oma sõprade juurde. Ja nii algas minu islami kasvatus. Tunnistan, et see oli sitaks karm. Minu sisemine mina vajus kokku, minu harjumused juuriti välja, kõik see püha, millesse mu süda oli aastate jooksul nii kiindunud, veeres alla auku: mugavus, eraldumine, vaikus, ja mis peamine – minu armas veganlus ja minu kullakallis ajurveda dieet! Vot see oli löök, ma ütlen teile. Vähe sellest, et „mitte ohkida, mitte plahvatada“, vähe sellest, et sa ei ole mitte kunagi üksi, vähe sellest, et mina, kes ma olin harjunud alasti magama, sain valju noomituse iga kord, kui üritasin riideid seljast võtta. Lisaks püüti mind veenda pilaffi sööma. Olgu, jumal temaga, selle isikliku ruumiga, selle võib välja kannatada, see ei tapa. Ja isegi see pole super õudne, et kohalikud magavad kõik nagu üks mees selles, millega ringi käivad ehk riietes ja saabastes, võttes ööseks vaid kalossid jalast. Aga pilaff, olgu kui tahes maitsev – see oli juba too much. Organism protesteeris kolm päeva, ent ärgem laskugem seedimise üksikasjadesse. Ja pärast pilaffi antakse tavaliselt veel kanget teed suhkru ja meest nõretavate maiustustega. Üsna võimatu on mitte süüa. Täiesti võimatu. Traditsioonid on sellised, et parem sured peolaua ääres, kuid söömata ei jäta. See on kõige kohutavam ilmalik patt: „Sõi lauas kehvasti. Karistatakse pea maharaiumisega“. Ja veel hullem eksimus on külla mitte minna. Keeldumist võetakse kui hinge sülitamist. See tähendab, et gastronoomilistest seiklustest taganemisteid lihtsalt ei olnud.

Lõpuks hakkasin Kamal Khani anuma: „Palun, öelge ometi, et mul on maohaavand!“

Piinarikas oli minu jaoks ka araabiakeelsete pühade tekstide ja palvete meeldejätmine. Piinarikas oli seista tund aega viis korda päevas haigetel põlvedel ja lugeda namaasi. Ja kuues kord öösel. Oi kui raske see oli! Kui valus see oli.

Harjumuspärasest eluviisist tuli mõneks ajaks loobuda. Mitte midagi ei saanud teha: ei tavalisi hingamisharjutusi ega mediteerimist. Ainult sufi tegevused, ainult islam. Konservatiivsus läks mõnikord absurdini: sellel ajal pidin loobuma isegi oma hommikusest jooksukrossist. Kui ma kasvõi poole sõnaga mainisin, et tahaksin hommikul jooksma minna, siis Kamal Khan keelas mind kohe: „Hommikul lähevad kõik mošeesse. Näevad, kuidas sa jooksed. Aga kõik ju teavad, et sa elad meie juures. Siin niimoodi ei saa“. Pidin hommikuti tõusma veel enne esimest namaasi ja jooksma õues ühe koha peal. Et siis selline lihtne kompromiss.

Kusagil kolme nädala pärast hakkasin hädaldama. Palusin Kamal Khanil mind ära kuulata ja soigusin: „No kuidas siis nii? Tulin teie juurde kogu hingega, usun teisse täiesti, te olete minu Mentor ja Õpetaja … Kuidas siis nii? Miks te minuga nii range olete? Mul on nii halb! Miks te mind mõnitate?“ Kamal Khan aga vaatas mulle silma ja ütles: „Sina oled minuga ühendatud, mina Hazratiga, Hazrat Allahiga. Sellepärast ongi kõik – Allah. Kui sa seda ei mõista, siis ei tule meil sinuga midagi välja.“ Sellel hetkel vaatasin ennast kõrvalt. Ja mõistsin kõike. Pisarad tulid silma. Vaatasin Kamal Khani poole. Temaga toimus sama – ta pühkis pisaraid.

Viisime läbi namaasi, mille käigus sain ilmutuse, aga sellest ma rohkem ei räägi. Ilmutuse, millest mentor keelas mul rääkida. Sellest teame ainult meie koos temaga ja ei ükski teine elusolend. Sellest sai pöördeline moment minu Samarkandis viibimise ajal. Äkitselt hakkasin leidma mõtet kõiges oma „viletsuses“ ja „ebamugavuses“, hakkasin neist aru saama, tunnetama nende olemust. Ma lõpetasin vastupanu ja allusin voolule, mis ei vii mind lihtsalt kuhugi, vaid palverännakule prohvetite pühade haudade juurde.

Kujutlege: tavaline linn, tavaline kõrvaltänav, kõnnid ning äkki avaneb tasakesi vaevumärgatav külgvärav ja keegi viipab kutsuvalt käega. Tunned ennast nagu mafiooso, kellele on avatud kõik salajased sisse- ja väljapääsud. Veel paar sammu – ja leiad end iidvanast hauakambrist! Näiteks püha prohveti Taanieli matmispaigast. Ja mis kõige üllatavam – on tunne, et isegi naabruses elavad inimesed ei kahtlusta, mis nende külje all toimub.

Legendi järgi oli Taaniel kuusteist meetrit pikk. Tema hauakamber kujutab endast tohutu suurt „toru“, mis „õlgadest“ laieneb. Sellises kohas namaasi läbi viia on midagi erilist, see on kogemus, mis muutis mind igaveseks. Läksin hauakambrisse namaasi jaoks tunniks ajaks, ent ühendasin ennast palvuse ajal ilmselt terveks ööpäevaks lahti. Terve päeva ja öö lamasin seal.

Võimsa mulje jättis mulle ka Bibi Khanumi mošee. See on Timuri epohhi loov ja suurejooneline pühakoda, mis ehitati neljateistkümnendal sajandil pärast väepealiku sõjaretke Indiasse. Mošeed ümbritses palju legende. Üks räägib sellest, et mošee ehitamise ajal armus noor arhitekt Timuri naisesse. Selleks, et armastatust mitte lahku minna, venitas ta ehitust nii palju, kui suutis. Ja kui Bibi Khanum (niimoodi kutsuti legendi järgi Timuri naist) hakkas teda anuma, et ehitus kiiremini lõpetataks, seadis arhitekt talle tingimuse: „Lõpetan mošee ainult sinu suudluse eest“. Bibi Khanum tõrkus, kuis jaksas, tõi erinevaid põhjendusi, ent arhitekt jäi endale kindlaks. Lubas siis Bibi Khanum end põsele suudelda, aga armunu suudlus oli sedavõrd kuum, et jättis kaunitari põsele
põletusjälje. Timur naasis ja märkas seda kohe. Ta tahtis jultunud ja himurat meest karistada, kuid jäi hiljaks: arhitekt meisterdas endale tiivad ja lendas koju tagasi. Kaunis legend. Mingil kombel meenutab mulle filmi õnneliku lõpuga pangaröövist.

Kompleksi territooriumil asub ka Gur-e-Amiri mausoleum. See on Timuri hauakamber, millega on seotud veel üks verdtarretav legend. 1941. aasta juunis seadsid Nõukogude teadlased valmis ekspeditsiooni Samarkandi. Eesmärgiks oli väljakaevamiste läbiviimine Timuri haua leidmiseks. Legend räägib, et nad leidsid hauaplaadi, millesse oli raiutud järgmine hoiatus: „Seda, kes häirib esivanemate põrmu rahu, tabab vältimatu kohutav karistus“.

Hoolimata sellest, et teadlased muutusid murelikuks, jätkati väljakaevamisi. Nendel aegadel ei olnud kombeks teispoolsusesse uskuda ja veelgi suurem tabu oli see Nõukogude teadlaste-arheoloogide jaoks. Ei peatanud neid ka kohalikud hallpead, kes näitasid hoiatuseks iidseid pärsiakeelseid pühakirju, kus oli selgelt öeldud: kui puudutada Timuri põrmu, siis algab kohutav ja verine sõda.

Sellegipoolest õnnestus arheoloogide rühmal järgmisel päeval avada Timuri hauakamber, kust nad leidsid eest tema säilmed. See juhtus 21. juunil 1941. aastal. Ja järgmisel päeval algas sõda. Nõukogude Liitu ründasid Hitleri väed. Ettekuulutus läks täide. Kuid Timuri seiklused sellega veel ei lõppenud. Tema säilmeid uuriti ja selgus, et see on tõepoolest tema – see määrati kindlaks vigastatud põlveliigese järgi, sest oli teada, et ta tõesti tegi oma põlveliigesele India sõjaretke ajal tugevalt viga. Selle põlve tõttu hakati Timurit kutsuma ka Tamerlaniks või Lonkur Timuriks, sest otsetõlkes tähendab see nimi „raudset lombakat“.

Legendi järgi olevat Stalin käskinud sõja haripunktis Timur viivitamatult maha matta. Nii tehtigi, kuid enne matmist lennati nende jäänustega üle kogu Stalingradi rindejoone, kus käisid kõige ägedamad lahingud. Timuri säilmed maeti Samarkandi. Stalingradi lahing sai aga märgiliseks momendiks suure isamaasõja ajaloos.

Pärast palverännakut saabus aeg minu pühitsemiseks. Kunagi nimetas Kamal Khan mind Mohammediks, pärast pühitsemist lisandus sellele nimele Al-Hadi. Aga Al-Hadi – see ei ole lihtsalt nimi, see on üks Allahi sajast omadusest. Sõna-sõnalt tähendab see „juhtides õiges suunas“. Kui teisiti sõnastada, siis „tõelisele teele suunaja“.

Naqshbandi ordu liikmeks pühitses mind Liibüa preester. Sellest aga, mis edasi toimus, ei ole mul voli rääkida. Võin vaid öelda, et mind pühitseti pöörlemiseks ja ravitsemiseks, mis on ordu jaoks väga ebaharilik. Minu juhendaja Kamal Khan andis mulle minu dhikr`i ja näitas, kuidas sellega saab toimet suurendada, kuidas sellega ravida. Kuid ta hoiatas, et dhikr`iga saab ka tappa, sest
see pole üksnes tööriist, vaid ka relv.

Pärast mitmekuulist Samarkandis viibimist pöördusin koju tagasi. Teel aga tuli minu juurde bumerangina tagasi lugu rahaga, mille ma kohaliku miilitsajaoskonna tualeti kahhelkivide alla pannes nii oskuslikult konfiskeerimisest päästsin.

Samarkandist lendasin Moskvasse, Domodedovo lennujaama. Minu juurde astus eratakso juht ja pakkus, et viib mind kahekümneka eest keskusesse. Imestasin, et kuidas nii odavalt, aga tema ütles, et autosse oli jäänud ainult üks koht, kõik ülejäänud on kinni ja makstud. Ma olin nii väsinud, et ei hakanud tüssamist kahtlustama. Ja alles tee peal, kui mu sõidukaaslased (tegelikult selle petturist autojuhi kaasosalised) tõmbasid välja kaardipaki ja meelitasid mind nendega raha peale mängima, taipasin, et ilma kaotusteta ma neist lahti ei saa. Pidin mängima nende reeglite järgi, olgugi et see oli juba ette läbikukkumisele määratud samm.

Magnetofon, mis mul käes oli, topiti kohe pagasnikusse ja õige lühikese aja pärast olin ma seltsimeeste arvutuste kohaselt nendele võlgu juba hea rahapataka. Mingil hetkel kõlas lause: „Meie mängime siin ausalt! Vaata siia!“. Minu jalgade juurde lendas „nukk“ (rahapaki mulaaž) kopsaka dollaripaki näol. Silmanähtavalt oodati minupoolse rahatähtede lehviku nähtavale toomist. Ma ei võtnud ilmselget võltsingut kättegi, see oli juba liig. Ütlesin vaid: „Lase käia, tee pakk oma kätega lahti ja ma vaatan, mis rahad teil seal on!“. Oli selge, et mingit raha neil polnud. Pika kauplemise, tühja loba, igat moodi tüssamise ja igat masti ettekäänete tulemusena lugesin neile vastu tahtmist välja sada dollarit, mille üle nad olid äraütlemata rõõmsad. Mind jäeti koos asjadega tühjale maanteele keset metsa. Seisin seal siis rahulolevana: kohvri ja kotiga, kaenlas kallihinnaline magnetofon, ja minu kõrval – viinamarjakastid ja
meepurgid. Mõistagi, ilma kastide ja purkideta ei laseks mind keegi Samarkandist tulema.

Hädavaevu jõudsin Moskvasse, äärepealt oma Piiteri rongile hilinedes, ja lõpuks leidsingi end oma tuttavast maailmast. Samarkandi „kired“ lasid mind lahti. Kuigi ma ei jõudnud rongipiletit osta ja sõitsin koos vagunisaatjatega (andku jumal neile vastutulelikele inimestele tervist!), siis rongirataste koduse kolksumise, pleierist kõrvadesse voogava muusika ja viinamarjade mõjul hakkas kõik see,
mis Samarkandis juhtus, paistma mulle muinasjutulises valguses, ning ebamugavused, mille üleelamiseks kulutasin nii palju aega ja jõudu, tundusid nüüd tähtsusetuna.

Ma olin täiesti õnnelik ja nägin maailma kuidagi teistsugusena. See oli muutunud mitmetahulisemaks, keerulisemaks, kuid ka tuhat korda kaunimaks.

 

Swami Darshi

 

NB! Swami Darshi tuleb Eestisse! Raamatu “Ümbersündimine” esitlus toimub 27. aprillil, kell 16.00 Solarise Apollos

+ Darshi annab 28. aprillil Tallinnas seminari “Süda palvetab vaikuses”.

Allikas: Swami Darshi “Ümbersündimine” (Pilgrim, 2018)

Foto: alkeemia.delfi.ee