Ehk on aeg lõpetada see elu ohvriks olemise mäng?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

6. veebruar 2020 kell 20:33



“Nii palju kihte on aegade jooksul kuhjunud inimese mõõtmele. Võtan kanda oma esivanemate patud, – 7 põlvkonda endast ette ja enamgi – sest nemad samuti on kujunenud neile eelnenute põhjal. Patu all mõistan ma üht – ürgpattu, teadmatust ja sellega kaasnevat vastutusest kõrvalehiilimist,” kirjutab oma mõtiskluse kolmandas osas elu-uurija ja koolitaja Joonas Seram Saks. Mõtiskluse esimest osa saad lugeda siit ja teist siit.

 

Kas üldse peaks?
Ehk võiks valida lihtsalt mugava olemise, rahulduda lihtsamate eesmärkidega?

Saan vastata iseenda seisukohast.
Mulle aitab. Ma pole enam laps. Soovin võtta omaks täiskasvanu rolli ja sellega kaasneva vastutuse. Isegi, kui olen ainus, kes seda teeb.
Ma ei saa lubada jätkuda sellel, mida näen enda ümber toimumas.
Ma ei saa ühel päeval vaadata otsa oma lastele, viidates vägistatud emakesele maale. Nentides, et tegin oma parima, et kinkida neile parim elukeskkond.

Ei teinud ju. Jätsin tegemata, kui minus põles veel tuli.
Lasin maha lõigata viimasedki metsad, et rääkida, kuidas meie ajal olid lõkked.
“Teie, lapsed, saate tuld vaadata ekraanilt või äärmisel juhul gaasipõletist.”
See pole nali. See on reaalsus juba palju enamates kohtades kui tunnistada soovime.

Inimestel puudub ligipääs sellele, mida peame loomulikuks. Igasugune loomulikkus on kadunud ja sellega ühes arukus, ligipääs tõelisele olemusele, millele järgneb spiraalipidi allakäik aina sügavamasse tehislikkusesse.

Ma ei soovi mugavust, kus pean tegelema pideva rahulolematuse allasurumisega, otsides igasugu tegevusi, et hoida end tegevuses ja olematuses. Olemist soovin selleks, – sest tean – et vaid läbi selle ulatun oma sisemiste aareteni, oma sisemise minani.
Olemises on vaikus. Olemises on tõeline tarkus. Tarkus, mis põhineb arukuse mäletamisel.

Kui palju on meie eludes tegevusi, mida teeme lihtsalt tegemise pärast?
Kui palju on tegevusi, mis ei tõuse südamest?
Kui palju on tegevusi, mille nimel pole valmis tegema eriti palju?
Kui palju on tegevusi, mis täidavad vaid aega?

Varastamata iseendalt väärtuslikku aega, võiksime täita aja südamelähedaste tegevustega.
Pole ime, et teeme asju „poole vinnaga”. Kui tegevus pole päris südamest, siis pole sellel jõudu taga. Sellest kerkiv vale. Põhjendan endale, et pean tegema. Ei pea. Ma valin teha.

Tõenäoliselt on valiku taga veel terve rida aja jooksul tehtud valikuid, mis pole samuti kooskõlas. Terve rida valesid endale ja ümbritsevatele autoriteetidele. Ikka selleks, et saada näiline heakskiit, mis valada oma sisemise ebapiisavustunde auku. Nüüd, olles ise ohver selle kõige keskel, elan ja kannatan.

Kas pean?
Kas tegelikult usun, et pean?
Kas usun südames, et saan elada enda elu eest vastutamata, loksudes kaasas ühiskonnaga, mis teeb sama?
Ühiskonnas, mis elab vales. Ühiskonnas, kus valdav osa inimesi valetab iseendale ja teistele.
Kas minu veendumus väärtusetusse on tõesti nii sügav, et valin ennast ohvriks tuua?

Ehk on aeg see mäng lõpetada, eluohvriks olemise mäng?
Mäng, kus räägin endale ja teistele katkematuid lugusid, miks ei saa ja miks ei peaks. Mäng, milles on vähe kohalolu ja tõelisust, kuid lõptutult poesabas suhkrusõltuvuses kommimanguvaid lapsi. Lapsi, kes tingivad sellega, mis on.

Kui saaks temalt selle, siis oleksin…
Kui ta väärtustaks mind piisavalt, siis teeksin…
Armastaksin, kui mulle antaks armastus, mille eelnevalt välja teenin…
Oleksin vägev, kui mind märgataks ja väärtustataks?

See on lühikese otsaga tee, kus eneseväärtus püsib teiste inimeste heakskiidul. Eneseväärtustamise kohustus lausub siiski minul endal. Minul tuleb anda endale vajalik tähelepanu ja aeg. Väärtusetus tuleneb sellest, et püüan olla teistele ja ühiskonnale meele järele.

Aega ja ruumi endale andmata, ei õpi ma ennast tundma, saamata aru, kes olen, mida elult soovin, mida mul anda on. Olen defitsiidis. Rahulolematu iseenda ja teistega, kerjamas heakskiitu ja tähelepanu endast väljast. Kerjamas kohast, kus valitseb epideemiline kriis, võideldes kõigiga pealispinnal ringluses oleva napi energiajäägi üle.
Oi, mis debiilne mäng.

Minu rollides puudub elusus. Triivin energiapuuduse mängus nagu kord staarina säranud muusik või filminäitleja, kes oma elatamiseks ikka ja jälle taasesitab kunagist hiilgust, samal ajal joob end haletsedes põhja – teame seda lugu, oleme liialt palju näinud ja kogenud.

Oma suhetes kordan läbimängitud rolle ehk vaid tsipake teise nurga alt. Lähisuhted vastasooga saavad korduseks, kus mängin läbi koduseid olustikke – olles kord suhtes justkui oma isaga ja siis taaskord emaga või esitades suhte puudumist.

Tegutsen aimamata, et suhted on peegeldused, mis osutavad korduvatele ebatervetele mustritele, suunates mind iseendasse sügavamale; et luua energia ammutamiseks minunäoline maailm ja ühendus iseendaga, oma ainulaadsusega.

Liidri, juhi ja lapsevanemana pole mul paraku midagi väärtuslikku anda, sest inimloomad kalduvad kordama neid, kelle kord valinud omale autoriteetideks. Kas näilises vabatahtlikkuses või sündides teatud vanemate lastena – eks ole seegi omamoodi valikutasand. Valik, mida eiramispüüdluses ja kollektiivses hetketeadvuses ei taha mõista. Sellest pikemalt mõni teine kord.

Järgneb…

 

Joonas Seram Saks

 

Toimetas: Chandaa

Foto: Sebastian Voortman / Pexels

Joonas Seram Saks on maag, kirjanik, poeet, vabamõtleja ja rändur.
Ta jagab oma kirjateostes, luuletustes ja töötubades elust enesest ammutatud kogemusi ja teadmisi. Tema Eestis viibimise ajal on võimalik saada osa põnevatest koolitustest.

Näiteks 2020 aasta veebruaris ja märtsis viib ta müstikust kaaslanna Chandaaga läbi kaks sündmust, mille eesmärk toetada iseendale lähemaletulemist kui kunagi varem oled söandanud.

22. – 23.02.2020 “EGO
14. – 15.03.2020 “Kuidas olla rahuolus iseendaga