Kallid ema ja isa, kes te enim soovite, et oleksin õnnelik – lubage mul olla mina ise!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. veebruar 2020 kell 17:33



“Demokraatlik kapitalism on minu isiklikul vaatlusel veel õudsem domineerimissüsteem kui on seda kommunism – teadmata, kus on vaenlane, peetakse kõiki teisi vaenlasteks. Olgu selleks enda armsaim, lapsed või vanemad. Kes iganes. Kunagi ei tea. Ära usalda kedagi, ka iseennast, sest tõde pole teada. Aga “kitlites” (loe piisavalt adekvaatsete tiitlitega) onud ja tädid on okei, nemad teavad. Neid tuleb kuulata. Eriti naljakas on see, et nad ei võta samas absoluutselt vastutust. Keegi ei võta. Kõik osutavad masinavärgile, kehitades õlgu,” küsib oma mõtiskluses elu-uurija ja koolitaja Joonas Seram Saks. Mõtiskluse esimest osa saad lugeda siit.

 

Eks see ole mõlemas ühiskonnakorralduses sarnane, kuid kommunismi ajal ma ei märganud inimeste vahel nii suuri lõhesid kui nüüd. Vaenlane oli üks – süsteem. Nüüd on aga kõik teised.

Minu kogemusel on demokraatliku kapitalismi eripäraks näiliselt suurenenud vabadus ja vägevalt jahvatav propagandistlik masinavärk, mis peseb ajud totaalselt. Arvates ise, et saad kõigest aru, ei saa enam midagi aru. Küsimus on mahus. Kui aju suunal lendav infohulk ajas vaid suureneb, esitades küsimusi ja pakkudes küllaldaselt vastuseid, ei tule selle peale, et miskit on veel infotulvast väljaspool võimalik.

Lisaks oled oma ametis, rollis või milles iganes niivõrd ohjes, et see kannustab vaid takka kui sõge ratsanik väsinud hobust.
“Kima tulevikku,” karjub ta kõrva, “Kima laisk elajas, muidu ei jõua sa kuhugi.”

Märkamatult, alludes autoriteedile, unustad oma keha, tema vajadused, kus hööveldad laudu oma isikliku heaolu pealt. Annad kogu eluenergia ratsaniku loitsule. Varem või hiljem langed seeläbi kurnatuna ja totaalselt kasutuna maha. Jääd üksi, sest paraku ei väärtusta ühiskond seda, kes ei tooda. Tal pole sellistele kasututele olevustele väärtusmõõdupuud, nagu neile, kes seda debiilset protsessi eelnevalt märkavad.

Ainus, mis üle jääb, on leida mingi madalam roll, kus puudub üldse võimalus arvamusele, mis omakorda aitab kujundada erakordselt madala eneseväärtuse, ja siis hääbuda üksinduses. Kes ikka soovib sinu kõrval olla, kui sa pole ühiskonna silmis midagi väärt?

Kommunismiajal tundus, et inimene veel adub naturaalsuse ja loomupärasuse olulisust.
Väga vähesed olid need, kes julgesid tõstatada küsimuse: „Kas see, millele oma autoriteetide näol järgneme, on üldse adekvaatne?”
Kommunisimi produktidena kaheldi kommunistlikus võimus – oli selge, et see on mäda.
Kuid suu välismaa värvilist kommi täis unustati, et teised süsteemid on kõigest süsteemid ega lähtu indiviidi huvidest või vajadustest. Nendegi taga on primitiivne võimuiha ja domineerimisvajadus, mis peaks justkui lahendama võimu ihalevate indiviidide sisemised vajakajäämised.
No ei lahenda ju.



Üsna debiilne on arvata, et minu isikliku sisemise vajakajäämise lahendab väline. Näiteks heakskiitev või kadedust loov tähelepanu neile, kellel on püha graal, mida kõik justkui ihalevad. Infoküllasel ühiskonnal on omadus anda püha graalile niipalju eri tähendusi, et keegi ei saa enam aru, mida nad otsivad. Sellest vajadus kapata tuhatnelja, et kogeda kõikvõimalikke lollusi ehk debiliseerunud ühiskonna produkte.
No ei jõua. Pole võimalik.

Loobumus on voorus, mille poole püüelda nüüd, kui hakkame sellest “rumalast mängust” aru saama.
Lisada pole mängu enam midagi.
Saab vaid anda ära.

Saan anda ära oma rollid, tiitlid, saavutused, hariduse, asjad, mis mind omavad ja koormavad. Suhted, mis mind ei teeni, ennekõike selle koolitatud tarkpeast iseenda, kelleks end pean.

Ma ei pea sobituma. Soovin jätta sobitumatuks. Soovin olla see, kes olen alati olnud, olemata igasugu püüdluseta keegi teine. 100% mina ise, – ehe ja autentne – sest täna tean, et ainult nii saan olla tõeliselt õnnelik. Õnnelikkus on naturaalsus.

“Kallid ema ja isa, kes te enim soovite, et oleksin elus õnnelik, lubage mul olla mina ise; igasugu arvamuseta, kuidas ja kes olema peaksin või mida selleks tegema. Nii saan anda oma lastele sama kingituse; märgata neid nende sünnipärases loomuses, täiuses, millega nad siia tulevad. Samal ajal omaks võtta kingituse, mida nad toovad – teadlikkuse, millele rajada toimiv ühiskond.”

Asi on lihtsalt selles, et kui oled treenitud tegutsema tundmata, mõtlemata ja vaatamata kohtadesse, kuhu oleme kollektiivselt otsustanud jätta vaatamata, väidetavalt otsitud õnnelikku olemisse paraku ei jõua. Tabame hetkeks vaid rahulduse. See on nagu seemnepurse, mis kingib õndsuse maksimaalselt kümneks sekundiks. Seejärel langeme mannetult energiapuudusse, kus jääme norsates magama, et ärgata taas endas haigutavale puudusele. „No mis teha,” kehitame õlgu ja lähme uue seemnepurske võimalikkuse otsingule.
Kui mulle rahuolu kandikul ei pakuta, siis lepin kümne sekundise õndsusega, vaatamata kaasaskäivale enegiakaose hinnasildile.

Raputamata puid, kuhu õunad otsa kleebitud, ei kuku nad alla, nägemata nende kleebitust. Meie aja suurimaid rumalusi on unustatud esivanemate teadmiste ja tarkuste varamusse vaatamisest keeldumine, põlates loomupärasust ja naturaalsust. Keskendume kollektiivsete protsesside lühinägelikkusele, nõudes oma kümmet sekundit õndsust.

Valetame ja varastame, tehes selle juures hästi armast ja süütut nägu. Valjuhäälselt süüdistame kõiki teisi samades tegudes. Omamoodi õigus, teemegi kõik koos. Valetame teineteisele ja iseendale. Varastame teineteise ja iseenda tagant.
Mis siis, et keegi seda tegelikult teha ei soovi, lõpetada paraku ka ei oska.

Oleme eksinud nõiutud metsa, kus tiirleme lõputult mööda sama rada. Ainult öö läheb pimedamaks ja külmemaks ning hirmud kasvavad tohutu kiirusega, kus püüame ihasid rahuldades neid ületada. Paraku üürike õndsust meid metsast välja ei too.

Põhiliselt varastame aega ja tähelepanu. Kõik muud vargused ehitavad end nende kahe peale üles.
Pikki aastaid olen endalt varastanud aega ja tähelepanu, tehes kõike muud kui iseendaks olemist. Mul on olnud erakordselt raske sobituda siinsesse ühiskonda, sest mulle on tundunud, et siin pole rolli minusugusele. Olen tegelenud sobitumisega.

Kandnud palju mulle valesid vorme ja mütse. Iga kord, kui heitsin endast eemale järjekordse vale, uskusin, et minul on midagi viga. Olen viimased 18 aastat teadlikult koorinud endalt kiht kihi haaval valesid, mida omandasin eelneva elatu jooksul. Koorinud justkui sibulat.
Keerukaks on teinud protsessi iga eelneva vale kihi alt paljastunud uus vale. Uue kihi tabamiseks tuleb sellega elada mõnda aega, et jõuda kogemusliku arusaamani.

Siitkohast tõdemus, et teekond iseendani – peast südamesse – on füüsilises plaanis küll 20 cm, kuid siseplaanis pikim rännak, mida ette võtta.

Järgneb…

 

Joonas Seram Saks

 

Toimetas: Chandaa

Foto: Victor Freitas / Pexels

Joonas Seram Saks on maag, kirjanik, poeet, vabamõtleja ja rändur.
Ta jagab oma kirjateostes, luuletustes ja töötubades elust enesest ammutatud kogemusi ja teadmisi. Tema Eestis viibimise ajal on võimalik saada osa põnevatest koolitustest.

Näiteks 2020 aasta veebruaris ja märtsis viib ta müstikust kaaslanna Chandaaga läbi kaks sündmust, mille eesmärk toetada iseendale lähemaletulemist kui kunagi varem oled söandanud.

22. – 23.02.2020 “EGO
14. – 15.03.2020 “Kuidas olla rahuolus iseendaga



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.