Kas otsid tegelikku rahulolu või lepid pelga rahuldusega?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

13. november 2019 kell 19:24



“Tulin sellele planeedile 37 aastat tagasi ja alates oma saabumise hetkest olen õppinud elama nii nagu siin kohane on. Üsna pea pärast siia maabumist hakkasin omandama kõike, mida enda ümber nägin. See, mis siin mind ootas, tundus üsna vahva mänguna – jäljendasin kuis jaksasin. Igasugu põnevad mängud nagu perekond, sugulus- ja sõprussuhted, trenn, kool, töö, potentsiaalne helge pensionipõlv ning vahetevahel puhkus mõnel paradiisirannal,” kirjutab koolitaja ja Rännaku meetodi maaletooja Joonas Saks.

 

Oi, ja loodus on siin ilus.

Minu õnneks maandusin perekonda, kes võimaldas mul erakordselt palju aega veeta keset puutumata loodust – heinamaid, metsi, jõgesid, järvi ja merd. Olen lõpmata tänulik sellele, aitäh ema ja isa. Te tegite hea töö.

Joonas Saks.jpg

Minnes tagasi põnevate inimmängude juurde, avastasin üsna pea, intellekti arenedes, et kõik pole päris nii nagu inimesed räägivad või püüavad välja näidata. On justkui kaks elu: üks, mis on esitletav ja jookseb pinnal; teine, mis voogab elu allhoovustes. Seda püütakse hoida salajas, kõigi ees, kaasaarvatud iseenda.

Mõtted ja tunded, nii kutsutakse neid siin. Mõtted on avalikud, nad on nähtavad. Enamasti on nähtavad kõige rumalamad, mida esitletakse tõe pähe. Kummalisel kombel tunduvad nad oma debiilsuses niivõrd arukad, et neist tehakse jumalad.

Tunded on hoitud hoopistükis suletud uste taga – samal ajal kui kõik unistavad vabadusest tunda ja jagada. Tõeliselt kummaline värk.
Inimesed veedavad suure osa oma elust uneledes, imetledes kunsti. Olgu selleks mistahes kunstivorm: muusika, kirjandus, luule, tants, käsitöö, maali- ja filmikunst, ennekõike looja enda suurim kunstiteos, loodus ja elu ise. Kust mujalt see inspiratsioon tuleb? Me kõik teame, et tõelist kunsti saab luua vaid avardudes tunnete lõputusse ookeani. Uneleme ookeani äärel ja usume lugusid, mida pea vatrab, et miks see pole meile… Miks meil pole turvaline tunda. Ülistame mõtteid, kuid eirame tundeid.

Pimedatena kobame oma mõtete maailmas, samal ajal kui kogu looduskeskkond meie ümber toimetab, liikudes tunnete kaudu. Linnud ei lenda põhjamaale, kasutades intellektuaalset planeerimist, hunt ei valva oma territooriumi arvestades, millise puu peale lõhnajälje jätmiseks pissib. Vares ei lenda kell 11.55 üle pea, sest tal on 5 minuti pärast teise metsa servas koosolek.

Lapse suu ei valeta. Laps näeb ja märkab, ta räägib asjades nii nagu neist aru saab. Ta jälgib, püüdmata korrutada papagoina seda, mida kästakse korrutada. Korraliku treeningu tulemusel omandab ta aja jooksul kuulekuse, kust saab alguse eemaldumine spontaansusest, tunnetest ja sisemisest loovast allikast. Tekib eraldatus oma loomusest, rõõmust ja olemise vabadusest.

Mänguplatsi võtab üle vohav mõtete, kujutletud vajaduste ja ihade meri, mis tegelikkuses igatseb kontakti sünnipärase olemise vabadusega. Omandatud programeeringute väärarusaamad teevad oma töö, aidates luua endale isikliku mentaalse vangla, milles elama asutakse. See on vaba valik, mitte paratamatus.
Kuna enamus siin elavatest hingedest on lubanud endale lahekelt maha müüa mõtete kujutletud tegelikkuse, jääb mulje, et puudub valik, kus tuleb leppida ühiskonna ja selle toimemehhanismidega viisil, nagu nad on.

„Mis nii viga on?” kerkib küsimus.
Kõik on laias pildis hästi. Inimesed elavad paremini kui kunagi varem. Kuid, kas nad on tegelikult õnnelikud, rahuolevad? Mulle tundub, et ajame segi rahulolu ja rahulduse. Rahuolu on tunne ja rahuldus tunde varjund, mis saabub mõneks hetkeks, kui oleme rahuldanud meele kujutletud vajaduse või iha.

Rahulolu ei saa saabuda, kui oleme sulgenud end tunnetele ja elu tegelikkusele, mis voogab pealiskaudse nähtava elu all. Rahulolu ei saa tekkida, kui pole ühenduses oma tegeliku mina, lõputu loova allikaga, oma olemise rõõmuga.

unsplash.jpg

 

Kui pole rahulolu, on püüdlus.

Teadmatus püüdlusest viib uitama lõputusse meele nõiametsa, kus jahime täiesti sekundaarseid eesmärke, mis ei anna tegelikkuses mitte midagi.

George Carlin oli eelmise sajandil tuntud terava keelega satiirik. Kui tema naine suri, siis kirjutas ta selle, äärmiselt ilmeka ja ajatult kohase artikli. Soovin seda jagada, et anda kontekst rahuolu jahil oleva meele reaalsuse sünnitisest.

„Meie aja pardoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi; laiad teed, kuid kitsad vaated.
Kulutame rohkem, aga omame vähem; ostame rohkem, aga rõõmustame vähem.
Meil on suuremad majad, kuid vähem lapsi; rohkem mugavusi, aga vähem aega.
Meil on parem haridus, aga vähem mõistust; paremad teadmised, kuid hindame halvemini situatsioone. Meil on rohkem eksperte, aga rohkem probleeme; parem meditsiin, aga kehvem tervis.
Joome liiga palju, suitsetame liiga palju, raiskame arutult, naerame vähe, sõidame liiga kiiresti, ärritume kergesti, magama läheme liiga hilja, ärkame väsinult, loeme liiga vähe, vahime liiga palju televiisorit ja palvetame vähe.
Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi.
Räägime liiga palju, armastame liiga harva, ja vihkame liiga tihti.
Teame, kuidas ellu jääda, aga mitte kuidas elada.
Lisame elule aastaid, aga mitte aastatele elu.
Oleme käinud kuul, aga tänavat ületada ja oma naabriga tutvuda on raske.
Teeme suuri, aga mitte häid tegusid.
Puhastame õhku, aga määrime oma hinge.
Allutasime aatomi, aga ei saa jagu oma eelarvamustest.
Kirjutame rohkem, teada saame vähem.
Planeerime rohkem, saavutame aga vähemat.
Õppisime kiirustama, aga mitte ootama.
Loome aina kiiremaid arvuteid, kus hoitakse aina rohkem informatsiooni, mis sülitavad välja rohkem koopiaid kui kunagi varem, kuid suhtleme aina vähem.

See on kiirtoidu ja halva seedimise, suurte inimeste ja väikeste hingede, kiire kasumi ja raskete suhete ajastu. See on suuremate perekondlike sissetulekute, rohkemate lahutuste, ilusate majade ja purunenud kodude ajastu. See on lühikeste vahemaade, ühekordsete mähkmete, ühekordse moraali, üheöö suhete, ülekaalulisuse aeg. Tablettide aeg, mis teevad kõike: ergutavad, rahustavad, ja ka tapavad. See on üleküllastatud vitriinide, aga tühjade ladude aeg. See on aeg, kus tehnoloogia lubab sellel kirjutisel jõuda teieni, samal ajal võimaldades seda jagada või lihtsalt vajutada „delete” nuppu.

Pidage meeles ja eraldage rohkem aega nendele, keda armastate, sest nad pole teiega igavesti.

Pidage meeles ja kallistage oma lähedast inimest, sest see on ainuke aare, mille saate anda kogu puhtast südamest, ja mis ei maksa sentigi.

Pidage meeles ja öelge „armastan sind” oma armsatele inimestele. Kuid esmalt tundke seda ise. Suudlus ja kallistus võivad siluda iga tüli ja ebameeldivuse, kui need tulevad südamest.

Pidage meeles ja hoidke üksteisel käest, hinnake neid hetki, kui olete koos, sest ühel päeval seda inimest pole enam teie kõrval.

Leidke aega armastusele, leidke aega suhtlemisele ja leidke aega võimalusele jagada oma mõtteid. Elu ei mõõdeta hingetõmmete järgi vaid hetkede, mil hing kinni jääb.

unsplash_2.jpg

 

Ma tunnen, et meil on aeg üheks suureks revolutsiooniks.

Sisemiseks revolutsiooniks. Väliseid oleme proovinud, need ei tööta. Nad on vaid järgmine kollektiivne püüd rahulolule, saades kätte vaid ajutise rahulduse maigu.

Meil on aeg avaneda sellele, mida oleme eiranud sadu tuhaneid aastaid, oma tunnete universumile. Me ei ela enam ajal, kus oht varitses nurga taga ja pidime end hoidma pingul, et oleks iga hetk valmisolek kandadele valu anda. Ent me teeskleme, et elame. Harjumuse jõud on suur ja totakatest harjumustest vabanemine rist, mis igal ühel individuaalselt vaja kanda.

Riik sulle siin appi ei tule. Olemasolev süsteem on vaid mineviku ihaluste hale vari. Uut veel pole, selle saame koos luua. Seekord mitte enam mõistusega, vaid tundega. Ühendudes taas keskkonda, millest pärineme, millest pärineb meie keha – see imeline tempel, mis kannab hinge ja vaimu siinses reaalsuses. Ikka selleks, et imetleda seda ilusat osa siin, seda imelist loovat lõputut allikat iseendas ja teistes.

Kõik on vaatenurga küsimus. Kui valime märgata ilu, märkame ilu. Kui valime märgata inetust ja toita seda oma tähelepanuga, anname sellele oma väe.

Meie kõigi sees on kaks poolt – lõputult tume ja lõputult ere. Otsitud rahulolu saabub, kui käime nende kahe vahel asuvat tasakaaluteed. Kui otsustame aru saada, et me pole kehad, kes kogevad vahel hinge; vaid hinged, kes tulid saama kehalist kogemust. Tegelikult enamgi veel.

Oleme siin vaid üheks ajaviivuks kosmilises plaanis. Tuleme mõõtmatustest ja lahkume mõõtmatustesse. Saame elada siin, olles samal ajal teadlik oma piiritust lõputust harmoonilisest olemusest ning inimloomast, mis ümbritseb kestana ilu, kes tegelikult oleme. Mitte ainult ei saa, vaid olgu see sisemine kohustus ärgata üles unenäost, illusoorsest reaalsusest, et elada elu, milleks siia tegelikult tulime. Mingu selleks aega kuis iganes palju elusid – kuniks me väsime iseenda nürimeelsusest ja lubame elul endasse taas siseneda.

Olles töötanud inimestega hingelisel tasandil tänaseks 8 aastat, olen pidevas hämmingus, kui vähesed aduvad, miks nad siin on, mis on nende tegelikud anded ja talendid ning kuidas lubada sellel kõigel imelisel, mis neis sügaval elutseb maailma voolata. Niivõrd harva näen tõstetud käsi küsimusele, kellel on läbi tunnetatud ja oma armsaimasse märkmikusse kirja pandud isiklikud väärtused, elulised eesmärgid ja südame tules karastatud ideed, mida maailmaga jagada.

Me oleme kõik geeniused, vähemalt 2-3 asjas. Kõik. Me kõik tulime siia andma ja jagama. On aeg.

Aitäh lugemast ja kaasa mõtlemast!

 

Joonas Saks

 

Allikas: Joonase blogi

Fotod: erakogu, internet