Lugejakiri: Oleme me valmis vaatama soorollidest kaugemale?

4. aprill 2015 kell 14:38



ws_Fire_Ying_Yang_1440x900Taas on meie postkasti saabunud üks lugejaarvamus, mis seekord “Vaimsuse” rubriiki sisustab. Head lugemist!

 

Juhtusin kuulama Kristiina Ehini ettekannet Postimehe arvamusliidrite lõunal. Ehe väljendus sisimas vastuse järele karjuvatest küsimustest. Teemadel, mis meie olemise alustalad. Ons meid vangi pannud hoiakute nihutamine võimalik? Kuidas?

Soorollidega seonduva temaatika üles kerkimine on äärmiselt tervitatav. See puudutab meid kõiki, sõltumata soost. Armastuse jagamine ja saamine on meie põhiolemus ning piirangute eemaldamine armastuse voolamise teelt on võimalik. See on järkjärguline protsess, mille käivitab muutuse loomise soov ja eneseteadvustamine. Kas oleme selleks valmis?

Kui vanamoodi kuidagi enam ei saa, võrsub ebamugavusest muutuse loomise potentsiaal. Janu mõista asjade sügavamaid toimemehhanisme. Vanad pealispindsed viisid ei sobi enam üldse. Ka betoonpõrand ei hoia allasurutut enam varjul. Nii kerkivad ka Eesti elus üles haisvad piinlikkusttekitavad mullid, mida eelnevalt hoolega on varjatud ning sileda pealispinna all püütud hoida. See on tervenemisprotsessi märk – pimeduses peitub valgus, just koidu eel on taevas tumedaim. Suurepärane võimalus oma koduõue rookida, luues nii ruumi uuele ja helgemale.

Milline on siis asjade toimimise mehhanism? Kuidas elu käib, mismoodi energia töötab – sest ka mittefüüsikutele pole täna teadmata, et kõik on lihtsalt energia. Ei hea ega halb. Meie kogemuse määratleb see, kuidas me asja tajume. Nii on klaar, et kogemus on igaühe enda luua. Edasijõudnud elu-uurijad on kuulnud sarnase ligitõmbamise seadusest. Vaadates elu läbi selle olulisima loodusseaduse prisma, selgub, et kogemuse allikas on iseendas ja seega on juhtohjad meie endi käes. Elu toimib seestpoolt väljapoole. Absoluutselt alati.

Mõni lugeja võib ehk kogeda endas vastuolulisi tundeid. Kas me ise olemegi süüdi, et asjad soorollide maastikul nii on? Mina küll ei ole! Mõni teine aga ehk hoopis toetavamaid mõtteid, näiteks: väga huvitav, vaatame õige lähemalt. Sest olgem ausad, esimese, pikalt läbiproovitud lähenemise puhul on tegu tupikteega. Viimane, küpsem reaktsioon annab märku teatud rahunemisest ja rahu sõlmimisest iseenda ja maailmaga. Süüdlaste otsimise lõpetamisest ja vastutuse võtmise valmidusest. Mõistmisest, et vastuvoolu ujumine on väsitav ja loodusseadustega võitlemine mõttetu. Sarnase ligitõmbe seadus on võrreldav gravitatsiooniga, ons mõtet end lõhkuda seda ignoreerides?

Ehk ollakse lihtsalt omal nahal kogetud, et võitlus millegi vastu vaid kasvatab selle jõudu, mis lõppkokkuvõttes lihtsalt tühjaks tõmbab. Ka antud juhul võib välja mõelda veel mõned seadused, püüda täpsemalt reguleerida elu pealispinda, katsuda kehtestada kohustuslikke soorolle. Kuidas ent tagada nende kehtivus muu hulgas elu intiimset sfääri hõlmavais sugudevahelistes suhetes? Keeruline lugu. Ilmne märk, valimaks kergema vastupanu tee – julgeda vaadata sügavamale ja luua muutust käsikäes elu toimeviisiga ning mitte sellele vastu punnides.

Meie füüsiliste meeltega kogetava maailma all on peenem ja silmaga nähtamatu energiavibratsioon. Selle tajumiseks ei pea olema üleloomulike võimetega. Piisab seose märkamisest oma kehatunde ja tegelikkuse kogemuse vahel. Küllap oled märganud – armastavas ja rõõmsas võnkes kulgedes on asjadel kombeks laabuda ning lahendused tulevad ise kergelt sinu juurde. Ja vastupidi, stressis ja innuta toimetades ei pruugi ka pingutused soovitu saavutamiseks vilja ei kanda, vaatamata sellele, et oled olukorra kontrollimisse kõvasti mõttetööd panustanud.

Oma sisetundest teadlik olemine on tegelikult lihtne ja loomulik, kuigi kogu haridussüsteem ja ühiskonna toimestruktuur on meid õpetanud sellest võõranduma. Nii on lahtiühendumise märgiks mõnikord see, et tiksume kohusetundlikult kooli ja töökoha poolt ettekirjutatud rütmis, täidame usinasti meile pandud kohustusi, ent sisemist heaolutunnet ei pruugi kogeda. Ja see tekitabki protesti ning loomulikuna näiva soovi leida süüdlane.

Me oleme tõepoolest meeste ja naistena kõik võrratud jumalad ja jumalannad, ent sedagi vaid pealtnäha. Sügavamal tasandil elavad mõlemad energiad meist igaühe sees. Mees- ja naisenergia, yang ja yin võnguvad meis kõigis igas hetkes. Need kaks terviku osa pulseerivad iga mehekeha pealispinna all. Ja mehe suhtumine iseendasse, neisse mõlemasse ning nende omavaheline suhe moodustab teatud energiamustri – nimetame selle ligitõmbe punktiks –, mis veab mehe elukogemusse just sellist tüüpi naisi, nagu on temas elunev jumalanna, ning taolisi mehi, nagu on tema sisemine mees.

Sugudevahelised suhted tema igapäevaelus on vaid peegeldus sellest, missugune on mehe ligitõmbepunkt, yin/yang’i balanss. Ning naisel täpselt samuti – temagi kogemuse juur on tema sees. Sisult äärmiselt lihtne, igapäevaellu integreerimiseks ent eeldab iseendaga pidevas kontaktis olemist. Minuga elus haakuvad mehed on peegeldus mu sisemisest mehest, naised aga näitavad mulle mu sügavamaid naisi puudutavaid uskumusi. Sellele toetuvad ka kõik suhted.

Kõik meie elulised kogemused annavad aimu meie sisemisest yin/yang’ist. Need meie olemuse terviklikkusest aimu andvad kaks külge on teineteisest lahutamatud ning sisalduvad üksteises. Nad peegeldavad meie sidet taeva ja maaga, seda, mismoodi me endast välja anname ning kuidas elu poolt antavat vastu võtame; seda, mismoodi eluenergia meie maale kehastunud süsteemis liigub.

See on ülevaatlik arusaam inimese toimimisest energeetilise olendina ning põhineb meie ajatu olemuse androgüünsusel. Kuniks näeme end tervikust väljarebitud pooliku olendina, kelle jaoks pole täiusekogemus võimalik, seni on käristatud ja pidevalt millegi puudumist rõhutav ka meie kogemus. Hetkest, kui otsustame tunnistada terviklikkuse võimalikkust ka mehe või naisena kehastunult, hakkame looma enda jaoks ruumi, kus vabadus ning tingimusteta armastus meie käeulatuses on. Kas pole vägev! Kõik otsad ja otsused on minu enda kätes!

Eesti naissoo kogemus ja selle tänane seis on kui kvintessents terves maailmas toimuvast, kus yin/yang’i suhe tasakaalupunktist on niivõrd kaugele nihkunud, et on tekkinud potentsiaal suuremastaapseks nihkeks – ja kuigi pinguletõmmatud kummi tagasilöök on kiire, ei toimu tagasipöördumine normaalsusesse üleöö. Olukorra kujunemine on kestnud aastatuhandeid ja jumalanna naasmine eelkõige sisemine protsess, mis tähendab hoiakute nihutamist, olles nii aeganõudev. See juba käivitunud nihe taastab järkjärgult suurema tasakaaluseisundi mõlemate, nii meeste kui ka naiste jaoks. Sest kuigi see pole sookeskne, väljendub muutus hoogu kogudes suuremat turvatunnet ja rahulolu kogevates naistes ning end aina enam ühendatuna tundvates meestes, kes on võimelised looma teineteist sügavamal tasandil mõistvaid ja toetavaid suhteid. Ilmnedes uute tegelikkuste kujunemises, kus meie omavaheline ühendatus on selgesti hoomatav ning millegi armastusest vähema jagamine absurdne.

Tunnustamata oma väge, oma isiklikku osalust – seisnegu see või vaid näpuga näitamise lainega kaasa minemises –, pole võimalik oma kogemusse muutust luua. Ainult teadvustades oma piiravaid hoiakuid, mis kolekogemusi meie ellu toovad, neid filtreid, mis jumalikul täiusel meile koletislikuna lasevad paista – täpsemalt, neid filtreid märgates ja otsustades mitte lasta neil end kõigutada ega endale libatõdesid sisse sööta –, avardub meie kogemise spekter. Tunnustades kõigepealt iseend kui piiritute võimalustega inimolendit, kelles tuikab talle hingamist andev eluallikas. Sealt võrsub võime näha ja tajuda lõpmatut potentsiaali ja harmooniat ka teistes ning meie ümber. Sest kui võtame muuta oma maailmataju, nihutada oma vaatamise raamistikku, peab muutuma ka maailm. See on seadus.

 

Inna Inanna

 

Pilt: pixgood.com