Õpetaja õpilasele töövarjuks olemisest: Olen teinud kohutavaid vigu

31. oktoober 2019 kell 10:46



Haridustegelane ja kirjanik Grant Wiggins kirjutab oma blogis endisest õpetajast, kes käis 10. ja 12. klassi õpilase töövarjuks ning arvab, et seda võiks soovitada kõigile õpetajatele ja ka lapsevanematele. “Järgnev lugu pärineb ühelt gümnaasiumi vanemalt õpetajalt, kes enam tunde ei anna ja töötab koolis nüüd muus ametis (nõustajana). Kuna tema kogemus on nii ergas ja kainestav, olen ma tema identiteeti anonüümsena hoidnud. Kuid kõik, mida ta kirjeldab, on väga sarnane minu enda kogemusega. Ja muidugi vastab see täielikult ka meie õpilasküsitluste tulemustele,“ ütleb Wiggins.

 

Endine õpetaja kirjutab:

Ma olen teinud kohutavaid vigu.

Ma ootasin 14 aastat, et teha midagi sellist, mida oleksin pidanud tegema oma esimesel tööaastal õpetajana: olema terve päeva õpilase töövarjuks.  See oli väga silmiavav ja ma soovin, et saaksin tagasi minna iga oma klassi juurde ning muuta vähemalt 10 asja – tunniplaani, keskkonda, arusaamist. Enamikku sellest kõigest!

Et oma uude ametisse sisse elada, soovitas direktor mul olla kaks päeva õpilane: ma pidin olema ühe päeva kõikide tundide jooksul varjuks 10. klassi õpilasele ja  teise päeva 12. klassi õpilasele. Minu ülesanne oli teha kõike, mida õpilane pidi tegema: kui tahvlil oli loeng või märkmed, kopeerisin need nii kiiresti kui võimalik oma märkmikku. Kui seal oli keemialabor, siis tegin seda koos oma õpilasega. Kui oli test, siis sooritasin ka selle (sain tehtud hispaania keele testi, kuid olen kindel, et kukkusin läbi ettevõtluses).

Minu tunniplaan

10 klassi õpilase tunniplaan:

7:45 – 9:15: Geomeetria

9:30 – 10:55: Hispaania keel II

10:55 – 11:40: Lõuna

11:45 – 1:10: Ajalugu

1:25 – 2:45: Integreeritud teadus

12 klassi õpilase tunniplaan:

7:45 – 9:15: Matemaatika

9:30 – 10:55: Keemia

10:55 – 11:40: Lõuna

11:45 – 1:10: Emakeel

1:25 – 2:45: Ettevõtlus

 

AHHAA hetk #1

Õpilased istuvad kogu päeva ja istumine on kurnav.

Ma ei suutnud uskuda, kui väsinud ma pärast esimest päeva olin. Istusin sõna otseses mõttes terve päeva, välja arvatud klassidesse ja sealt välja kõndimine. Õpetajatena me ei pane seda tähele, sest oleme palju jalgadel – tahvli ees, kõnnime rääkimise ajal, käime mööda klassi ringi, et kontrollida õpilaste töid, istume, seisame, kummardame õpilasega vestlema, kui ta töötab keerulise ülesandega… liigume palju.

Kuid õpilased ei liigu peaaegu kunagi. Ja see mitte kunagi on kurnav. Igas klassis, mis hõlmas nelja pikka ainetundi, oodati, et tuleme sisse, võtame oma kohad ja istume kogu aja. Päeva lõpuks ei suutnud ma haigutamist lõpetada ja tahtsin meeleheitlikult liikuda või venitada. Ma ei suutnud uskuda, kui tähelepanelik minu õpilane oli, sest minult nõudis see kõvasti pingutamist, et mitte teaduse tunni ajal püsti tõusta ja hakata hüppeid tegema, lihtsalt selleks, et mu vaim ja keha ei libiseks eemale peale nii  paljusid tunde passiivset istumist.

Ma olin täiesti kurnatud ja seda mitte sel viisil nagu tuntakse peale pikka, toredat,  produktiivset päeva. See oli pigem jube letargilise väsimuse tunne. Olin peale tunde plaaninud tagasi oma kabinetti minna ja mõned esialgsed märkmed üles kirjutada, kuid olin nii tühi, et ei suutnud teha midagi, mis nõuaks vaimset pingutust (seetõttu vaatasin selle asemel televiisorit) ja olin kell 8:30 voodis.

Kui saaksin nüüd ajas tagasi minna ja klassides midagi muuta, siis koheselt teeksin kolme järgmist asja:

  • Kohustuslikud venitusharjutused poole tunni ajal;
  • Paneksin korvpalli klassi ukse taha, et  julgustada lapsi mängima tunni esimestel ja viimastel minutitel;
  • Looksin praktilise ja liikuva tegevuse igale klassile, kes minu tundi tuleb. Jah, me ohverdaksime selleks veidi tunnikavast – aga see on OK.

Olin päeva lõpuks nii väsinud, et ma ei suutnud haarata enamikku tunni sisust, nii et ma pole kindel, et mu kunagine õpetamise meetod, mis pani lapsi tundide kaupa istuma ja teksti üle arutlema, oli üldse tõhus.

 

AHHAA hetk #2

Gümnaasiumiõpilased istuvad ja kuulavad passiivselt ca 90% tundide ajast. 

Muidugi olin varjuks ainult kaks päeva, kuid mõlema oma õpilasega tehtud järelintervjuudes kinnitasid nad mulle, et minu kogetud päevad olid üsna tavapärased.

Gümnaasiumiklasside kaheksas tunnis rääkisid mu õpilased harva. Mõnikord oli see tingitud sellest, et õpetaja pidas loenguid; mõnikord oli see sellepärast, et teine õpilane esines; mõnikord oli see sellepärast, et keerulise võrrandi lahendamiseks kutsuti tahvli juurde teine õpilane; ja mõnikord oli selle põhjuseks see, et aeg kulus kontrolltöö tegemisele. Niisiis, ei pea olema kriitiline mõtleja, et saada aru – ainult õpetajad läksid edasi, samal ajal kui õpilased lihtsalt istusid ja tegid märkmeid. Kuid jällegi, käsikäes AHHAA momendiga nr 1, on siin mõte, et suurem osa tudengite päevast kulub passiivselt teabe neelamisele.

Probleemiks ei olnud mitte ainult istumine, vaid ka see, et veedeti nii suur osa päevast teabe neelamiseks, kuid mitte eriti sellega vaeva nähes.

Küsisin oma kümnenda klassi õpilaselt Cindylt, kas ta tundis, et ta on siin  olulise panuse andnud või kui ta oleks tundidest puudunud, kas siis oleks klass tundnud tema panusest ja kaasatusest puudust ning ta naeris ja ütles, et ei.

Mind puudutas see eriti seetõttu, et see pani mind mõistma, kui vähe autonoomiat on õpilastel, kui vähe oma õpetusest nad saavad suunata või valida. Tundsin end eriti halvasti võimaluste osas, mille olin varem endast mööda lasknud.

Kui ma saaksin taaskord tagasi minna, siis ma koheselt:

  • Pakuksin lühikesi, blitzkrieg-laadseid minitunde koos kaasakiskuvate, õppetöö jaoks hindamist võimaldavate tegevustega (nt kümneminutiline loeng Whitmani elust ja luulest, millele järgneb väikeste rühmatööde korraldamine, kus meeskonnad uurivad uusi asju; tema luuletused tunnis väljendatud teemadele ja mõistetele ning jagavad neid või esitavad need tervele rühmale, samal ajal kui kõik teevad järeldustele märkusi.);
  • Paneksin muna taimeri peale iga kord, kui ma üles tõusen, et rääkida. Kui taimer lõpetab tiksumise, olen ka mina lõpetanud. Loo lõpp. Ma võin lõputult edasi minna. Mulle meeldib kuulda ennast rääkimas. Ma ei saa kaua vait olla. See ei soodusta aga minu õpilaste õppimist;
  • Paluksin igal klassil alustada tundi oluliste küsimuste või lihtsalt üldiste küsimustega, mis on tekkinud eelmise öö lugemise või eelmise klassi arutelude käigus. Paluksin neil tulla klassi ja kirjutada need kõik tahvlile ning seejärel rühmana paluda neil valida, millega alustame ja millistega tegeleme.

See on praegu minu suurim kahetsus – et ma ei alustanud iga tundi just nii. Ma kujutan ette kõiki arusaamatusi ja neid kaasalöömisi, entusiasmi, koostööoskusi ja autonoomiat, millest me ilma jäime, sest ma ei võtnud seda 15-20 minutit tunni algusest ega andnud kellelegi võimalust.

 

AHHAA hetk #3

Tunned end terve päeva jooksul natuke nagu ebameeldivalt.

Olen unustanud, kui mitu korda meile öeldi, et olge vait ja pöörake tähelepanu. See on tavaline – õpetajatel on teatud aeg ja seda tuleb mõistlikult kasutada. Kuid varjuna oli mul terve koolipäeva jooksul kahju, et õpilastel kästakse  ikka ja jälle tähelepanu pöörata, kuna saan nüüd aru sellest, miks nad nii reageerivad, kogu päeva istudes ja kuulates. Seda on tõesti raske teha ja see ei ole midagi sellist, mida täiskasvanud peaksid igapäevaselt tegema. Mõelge tagasi mitmepäevasele konverentsile või pikale õppepäevale ja tuletage meelde seda päeva lõpuks tekkinud tunnet – tahate lihtsalt lõpetada, vabaks saada, minema joosta, sõbraga vestelda või veebis surfata ja sõnumeid lugeda. Sestap tunnevad ka õpilased meie tundides end sageli just nii ja mitte seetõttu, et me oleks iseenesest igavad, vaid seetõttu, et nad on juba suurema osa päevast istunud ja kuulanud. Nad on üleküllastunud.

Lisaks oli palju õpilastele suunatud sarkasmi ja nöökamist ning tõdesin ebamugavalt, kui palju ma ise olin samamoodi teinud. Ma jõudsin eelmisel aastal lähedale rabandusele, kui minu jaoks keeruline klass pidi hakkama sooritama eksamit ja õpilased esitasid järjest eksami kohta üht ja sama küsimust. Iga kord pidin teisi katkestama ja lõpuks pöördusin nende kõigi poole, et kõik saaksid vastust kuulda.  Mõni minut hiljem küsis sama küsimuse uuesti ka õpilane, kes ei olnud eriti tähelepanelik ja oli jätkuvalt oma testi kallal pusinud. Mõned õpilased naersid, kui ma selle peale silmi pööritasin ja lausudes sarkastiliselt: “OK, ma räägin siis uuesti…”

Muidugi on naeruväärne, kui peame sedasama viis korda seletama, kuid kui mina olin see, kes pidi kontrolltööd tegema, olin äkki stressis. Olin ärevuses. Mul oli küsimusi. Ja kui õpetaja vastaks neile küsimustele silmi pööritades, ei tahaks ma enam kunagi ühtegi küsimust talle esitada. Tunnen pärast varjuna olemist õpilaste suhtes palju rohkem empaatiat ja mõistan, et sarkasm, kannatamatus ja pahameel on viis minu ja nende vahel barjääri loomiseks. Need ei aita õppimisprotsessis edasi.

 

Kui saaksin nüüd tagasi minna, siis:

  • Kaevuksin sügavamalt oma isiklikesse kogemustesse lapsevanemana, kust ma võiksin leida palju kannatlikkust ja armastust, mille olemasolust mul aimugi ei olnud, ja ma saaksin seda oma küsimusi esitavate õpilastega suheldes kasutada. Küsimused on kutse õpilase paremaks tundmaõppimiseks ja õpilasega sideme loomiseks. Saame ukse avada või igaveseks kinni panna ja me ei pruugi isegi aru saada, et oleme selle kinni pannud;
  • Avalikustaksin oma isikliku eesmärgi mitte kasutada avalikult “sarkasmi” ja paluksin õpilastel mind selles osas silmas pidada ja vastutusele võtta. Võiksin iga libastumise korral raha purki visata ja kasutada seda aasta lõpus laste kostitamiseks pitsaga. Sel moel olen aidanud luua nendega tihedama sideme ja ka jaganud väga reaalset ja isiklikku näidet eesmärkide seadmisest  ning nad saaksid kasutada seda mudelit oma eesmärkide mõtestamisel;
  • Struktureeriksin iga testi või formaalse tegevuse, nagu seda teevad IB eksamid – viieminutilise lugemisperioodiga, mille jooksul õpilased saavad esitada kõik oma küsimused, kuid keegi ei saa hakata kirjutama enne, kui lugemisperiood on lõppenud. See on lihtne lahendus, mida oleksin ilmselt pidanud proovima juba aastaid tagasi, mis oleks kaotanud palju (muidugi, mitte kõike) pettumust, mida tundsin pidevate korduvate küsimustega. 

Mul on nüüd peale neid kahte varjupäeva õpilaste suhtes palju rohkem lugupidamist ja empaatiat. Õpetajad teevad muidugi kõvasti tööd, kuid nüüd arvan, et kohusetundlikud õpilased teevad rohkem. Mind panevad muretsema need sõnumid, mida me edastame õpilastele, kui nad tulevad meie tundidesse ja lähevad koju meie poolt määratud tööd tegema, ja loodan, et rohkem õpetajaid proovivad seda õpilase varjuna olemise kogemust ja jagavad oma järeldusi üksteise ja oma administratsiooniga. See õpilaskogemus võib aidata meil nii mõndagi ümber teha ja me leiame oma tundidest rohkem pühendunud, ärksaid ja tasakaalustatud (istuvaid või seisvaid) õpilasi.

 

Allikas: Päikesekool

Originaalallikas: Grant Wigginsi blogi

Foto: Startup Stock Photos

 

Tõlkis ja toimetas Sille Poola /Päikesekool