Südamlik lugu: õpetaja, keda pätipoisid kätel kandsid

8. veebruar 2013 kell 8:51



Hilja2_internet

Ajaleht Lääne Elu avaldas nädalavahetusel südamliku loo Hilja Rohtlast. Naisest, keda polnud õpetajaks koolitatud, kuid kes õpetas Lihulas Eesti üht esimest nn Tootsi klassi ja sai sellega hiilgavalt hakkama. Avaldame intervjuu täiskujul.

 

Hilja Rohtla õpetas Lihula gümnaasiumis üle kümne aasta raskestikasvatatavaid lapsi — poisse, keda kohalik rahvas “Rohtla pättideks” kutsus, kuid kes kooli lõpuaktusel kandsid oma õpetaja kätel kolmandale korrusele aulasse.
Pealtnägijad on kirjeldanud, kuidas õpetaja kantakse kätel läbi saali, kõik seisavad püsti ja mängib pidulik muusika.
Tõstamaal aset leidnud inetu vahejuhtum, kus poisid mõnitasid oma matemaatikaõpetajat, ajendas Hilja Rohtlalt küsima, kuidas tema, lasteaiakasvatajaks õppinud naine, nende poistega imet tegi ja mida ta arvab Tõstamaa juhtumist.

 
Kuidas Teile tundub, mis on Tõstamaa koolis valesti läinud?
Vale inimene on sattunud valele tööle. Kõik ei sobi selliste lastega töötama. Need lapsed on erilised, nende psüühika on rikutud. Neid ei tohi viia nii kaugele, et nad ärrituvad.
Õpetaja on professionaal, sest ta on õppinud lastega töötama. Lapsevanem ei ole professionaal. Temalt on liig nõuda, et ta suudaks last alati õigesti kasvatada ja õpetada. Meie, õpetajad, ei oska ju ka olla juuksurid või lüpsjad.

 
Kuidas Teie oma nn Tootsi klassiga hakkama saite?
Peab oma peaga tööd tegema. Rääkisin alguses nendega, igaühega eraldi, nelja silma all. Lasin neil rääkida nii palju, kui nad tahtsid. Neil oli suur vajadus rääkida. Tulid isegi koju, kui neil oli raske. Lahendasime koos muresid.

 
Kuidas Te nad rääkima saite?
Nad avanevad, isegi väga, sest nad on sellisest võimalusest ilma jäänud. Nad olid endasse tõmbunud ja nägid kõiki enda ümber vaenlasena, neile tundus, et kõik on nende vastu.
Alguses olid klassis kõik kohad roppusi täis kirjutatud, omavahel rääkisid nad ka väga ropult. Esialgu ma tundi ei teinudki, mängisime, tegime näidendit, kõik said oma osa. Rääkisime anekdoote, igaüks pidi rääkima, aga roppusi ei tohtinud kasutada.

Esimesel aastal erilist õppimist ei olnudki, alles hiljem hakkasid nad õppima.
Klassis oli lauatennise ja koroona laud. Kui asi kippus käest ära, läksid lapsed lauatennist mängima, see rahustas. Meil ei olnud täispikka tundi.

 
Kas Teil oli kuskilt nõu küsida?
Mind visati külma vette — kas ujud või upud. Kool mind ei takistanud, aga eriti ei aidanud ka. Pidin ise hakkama saama ja see oligi õige lahendus.
Olime esimene selline katseklass Eestis. Hindeid ei tohtinud alguses panna, tegin hinnetepuud ja muid lasteaia tasandil tobedusi.

 
Millal tundsite, et oskate juba ujuda?
Kord ütlesid mu õpilased: õpetaja, ärge tulge tundi, me tahame omavahel olla. Läksingi teise majja. Kui tagasi tulin, nägin, et lapsed olid lihvinud roppused koolipingilt maha.

Nendega ei saa käituda õpetaja positsioonilt, pigem oled nende sõber ja ema, klass on nagu perekonna mudel.
Töötasin nendega üle 10 aasta. Alguses, 1999, oli klassis 21 last ja see oli liitklass, ühes klassis olid koos 6.–9. klassi õpilased. Esialgu olid ainult poisid, pärast tuli ka tüdrukuid.

 
Kuidas Te seda Tootsi klassi õpetama sattusite?
Minul oli olnud insult ja mul oli sellest liikumispuue. Olin vallas haridus– ja kultuurinõunik, aga tulin sealt ära. Küsisin gümnaasiumist tööd ja mind võeti esiti asendusõpetajaks.
Kevadel tekkis palju lapsi, kes ei käinud tunnis ja tegid Lihula vahel pahandusi. Siis tegigi direktor Tõnu Ots ettepaneku moodustada nn Tootsi klass. Sinna pandigi need 21 õpilast, kes oleksid muidu koolist välja praagitud.

 
Milline ettevalmistus oli Teil sellise klassi õpetamiseks?
Olen õppinud lasteaiakasvatajaks ja saanud gümnaasiumi psühholoogiaõpetaja lisaeriala. Psühholoogiat on selliste lastega töötades vaja vallata. Ka tänapäeva õpetajail on psühholoogiast puudus. Endal peab samuti huvi olema.
Mina andsin oma klassis enamiku aineid ise.

Mulle tundub, et Tõstamaa poistele tuleks leida naisõpetaja. Mees on jäigem, ta võtab asju isiklikult. Naine mõtleb teisiti kui mees.
Minu klassis andis kehalist kasvatust meesõpetaja ja temaga oli minu poistel ütlemist ka.
Kui sa neid mõistad, siis jäävad paljud arusaamatused ära.
Kord rääkisin klassis vanasõnadest ja kõnekäändudest. Tuli jutuks selline kõnekäänd, et oma silmas palki ei näe, aga teise silmas pindu näeb küll.
Esimeses pingis istus poiss, kes hästi ei kuulnud. Tema mõtles, et ma pilkan teda, ja ta ütles mulle: „Teil endal on plussid silmas!”
Mehena oleksin ehk solvunud, ei tea mida teinud, aga nüüd sai terve klass naerda.

Ühel teisel korral magas üks poiss tunni ajal, nii et norin taga. Rääkisin temaga vahetunnil sellest. Ta ütles: „Kui teie oleksite ise kell kaks öösel pargipingil vihma käes maganud, sest ema ja isa ajavad teineteist kirvega taga, siis te ei küsiks, miks ma magan tunnis.”
Ma ei küsinudki enam.
Teadsin, et nad suitsetavad, aga nad ei teinud seda mitte kunagi minu nähes. Ma ei korjanud kelleltki suitsu ära. Mis kasu sellest, ta jätab ennast kas või söömata, aga ostab uue paki.
Muide, meie klassil oli isegi oma hümn!

 
Teie jutt kõlab nagu muinasjutt.
See oligi nagu muinasjutt. Alguses oli pool aastat nii, et tulin koju ja aina mõtlesin, mida nendega teha, kuidas jõuda selleni, et oleksime partnerid, mitte vaenlased.
Tegelikult ma ju olingi neile vaenlane, sest nad saadeti minu juurde. Alguses käis klassis möll, loobiti vihikuid — neile oli kõik vastik.
Lihula peal kutsuti minu klassi poisse „Rohtla pättideks”, see nimi jäi neile külge ka siis, kui selleks enam põhjust ei olnud.
Poisid suhtusid sellesse nimesse huumoriga. Kui läksime Lihulas jüriöö jooksu võistlusele, küsisid poisid, kas võivad oma võistkonna nimeks panna „Rohtla pätid”. Ütlesin, et kui tahate, pange. Minu poisid olid jüriöö jooksul alati edukad.
Et nendega käis minevikust kaasas halb kuulsus, läks nii mõnigi prügikasti ümberlükkamine või bussijaama seinale roppuste kirjutamine nende kraesse. Siis juhtus nii, et poisid ostsid värvi ja värvisid ise soditud seina üle. Lõpuks said nad õiged sodijad kätte.

 
Mis neist lastest on nüüd saanud?
Osa on kutsekooli lõpetanud, üks lõpetas mereakadeemia ja töötab Norras; on ehitajaid, autoremondilukkseppi ja muidu töömehi. Osal poistel oli kodune seis vilets ja nad ei saanud kutsekoolis õppida. Töötuid nende seas ei ole, nad olid kuldsete kätega lapsed. Otsisin neile kooliajal kohti, kus nad saaksid midagi teha. Koristasime leivatehase ümbrust. Noortemaja veetruubist tõstsid nad lusikaga muda välja, sest teisiti ei saanud.

Neile oligi tööoskusi rohkem vaja kui A–d ja B–d, kuigi seda said nad ju ka.
Ei, nad on erilised ja nad ei ole lootusetud! Nad on töökad, kui oskad õige nupu peale vajutada. Abivalmis.
Kinkisid mulle lilli. Kunagi kõnelesin neile, et kõik lilled on ilusad, olgu või õitsev nõges ja võilill. Kord nad tõidki mulle nõgestest, võililledest ja pajuvitstest kimbu.

 
Mida soovitate oma kogemusest Tõstamaa koolile?
Hakata teisi pedagooge õpetama — mitte mingil juhul. Mina ei ole see, kes teistele juhtnööre jagab, ma ei ole kunagi tahtnud kedagi teist peale laste õpetada.

 
Mida Te Tõstamaa–taolises olukorras teeksite?
Peaks tegema ühe tõsise, mitte ülejala, jutuajamise. Kooli juhtkond peaks lapsed saama nii kaugele, et nad lähevad ise seda õpetajat tagasi paluma. Kui kooli juhtkond ise ei oska, võib paluda psühholoogilt abi ja elu läheb rööbastele. Ülepeakaela leppimisse ma ei usu.

 
Mida võiks Tõstamaa matemaatikaõpetaja teha?
See on tema otsustada, kas ta läheb sinna klassi tagasi või mitte. Nende lastega võib ta ju edaspidi hakkama saada, aga need lapsed lõpetavad ja lähevad ära. Tulevad uued.

 

Originaalartikkel: Lääne Elu