Koolidirektor Heli Piisang: Tänapäeva lapsed tahavad väga otse ja ausalt teada, kuidas asjad on!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

3. veebruar 2019 kell 13:08



Üle kümneaastase kogemusega koolidirektor Heli Piisang leiab, et kuna laps viibib koolis suure osa oma päevast, nii õppetundides kui huviringides, vastutab kool tema tervikliku arengu eest palju suuremal määral kui tavapäraselt arvatakse. Kool peab muutuma nutikamaks ja arendama laste andeid, see eeldab aga individuaalsemat lähenemist: nutiajastu lapsed vajavad nutikamat koolisüsteemi.

 

Haridusteaduste magister Heli Piisang on olnud 11 aastat koolijuht, kuus aastat Raplamaal, Eidapere Koolis ja viis aastat Tallinna Vaba Waldorfkoolis. Ta valis haridusvaldkonna oma elutegevuseks kui mõistis, et laste kaudu kujundame tulevikku ja see on ühiskonnas õrnim, enam abi ning muutusi vajav valdkond.  Oma elus armastab Heli metsa, pikki rännakuid looduses, maaelu, memmelikke tegevusi köögis, inimesi, siiraid ja puhtaid tundeid. Läbides teekondi erinevates vaimsetes ja füüsilistes praktikates ning õpetustes on Heli jõudnud lihtsa elamise tõe juurde: kõik mida me vajame, on armastus.

“Haridusmudel peab hakkama lahti raputama vanuse ja klassipõhist õppekava, et õpe saaks toimuda lapse tegelikule arengule ja huvile vastavalt väikestes gruppides,” arvab Heli, kes hetkel ka haridusspetsialistina parlamenti kandideerib.

 

Oma kogemusele toetudes, kuidas teile tundub, kas tänapäeva laps on koolis õnnelik?

Eks tegelikult kõik sõltub lapsest. On lapsi, kes on väga õnnelikud, kes saavad hakkama erinevates olukordades, kes on olemuselt väljapoole avatud ja tugevad. Aga on lapsi, kes ei tunne ennast hästi, on õnnetud, väsinud ja halvimal juhul kiusatud. Kas õnnelikkus on omaette eesmärk? Või on meie soov, et laps oleks nii füüsiliselt kui vaimselt terve. Peame aktsepteerima kõiki tundeid, õpetama teadlikkust enesest ja emotsioonidega hakkama saamist.

 

Kas tänast haridussüsteemi saab süüdistada koolikeskkonnas, mis ei toeta lapse rahulolu?

Ma ei süüdistaks haridussüsteemi, aga kindlasti on selle mõju tugev ja oluline, kuna laps viibib suurema osa oma kõige paremast kasvamise ajast koolis. Seega on koolil väga suur roll lapse elus ja seda ei tohi alahinnata. Kuid peale kooli, klassi mõjutavad lapse rahulolu ka ühiskond ning kindlasti kodu. Mis tundega laps hommikul kodust tuleb, kuidas ühiskond kujundab hinnanguid jne.

Praegune haridussüsteem paneb ikka veel väga suurt rõhku teadmiste omandamisele, kuid peale selle vajab kasvav laps head ja tervislikku toitu, liikumist ning häid suhteid. Koolitoit peab muutuma paremaks – esikohal olgu kohalik, Eestis kasvatud juurvili, puuvili ja muud saadused, oluline on võrgustiku loomine koolide, lasteaedade ja kohalike toidutootjate vahel. Aga söömiseks vajab laps ka piisavalt aega, ilma et teda sunnitakse, kiirustatakse või muul moel söögi ajal negatiivselt mõjutatakse. Heas keskkonnas maitseb toit paremini.

Koolielus peab olema piisavalt puhkeaega ja liikumist ning see ei pea tulema millegi õpitava arvelt, vaid selleks peab olema väga hästi korraldatud õpe. Selle aja peab koolile võimaldama haridussüsteem. Kindlasti peavad õppemeetodid olema pigem koostööd, suhtlemist võimaldavad. Esimeses klassis võiks olla koolipäev sama pikk kui lasteaias, päeva keskel õues olemise, mängu, puhkuse, huvitegevuse ja füüsilise liikumisega. Praegu on selleks mõnes koolis pikapäevarühm ja see ei tohiks olla koht, kus laps lihtsalt viibib vanemate tulekuni. Seda kõike saab korraldada, kui kool on toetatud nii rahaliselt kui ka õppeprotsessi reguleerivate seadustega. Haridussüsteemil on suur osa lapse rahulolu kujundamisel.

 

Tooge palun näiteid, kuidas tuua õppeprotsessi rohkem loodus- ja keskkonnateadlikkust?

Näiteks loodusõpetust on võimalik õppida rohkem suveperioodil grupiõppes või laagris kuskil looduskeskuses, metsas või veekogu ääres. See on kordades efektiivsem ja jätaks talvisel ajal õppimiseks aega muudele valdkondadele. Meil on küll keskkonnateadlikkuse programmid koolides, aga laps peaks saama looduses toimuvat ka ise jälgida. Teiseks, koolid ise peavad toimima eeskujulikult, väga keskkonnasõbralikult ja see ei puuduta ainult prügimajandust, vaid kogu koolielu, elustiili. Alustades sellest, et autoga ei pea saama sõita otse kooli ette, vaid jääks lapsele ka väike jalutustee. Sellel teekonnal on puud, põõsad ja linnud, ta saab suhelda kaaslastega, kes on teel kooli, märkab keskkonda enda ümber ja see on väike lõiguke päevast, mida saame lapsele anda, et olla kontaktis ümbritsevaga.

Koolitunni alguses saab lastega rääkida sellest, mida nad märkasid ja juhtida tähelepanu nii heale kui häirivale. Eriti oluline on see linnas. Kahjuks alahinnatakse pehmeid väärtusi, vajadust ilu ja ümbruskonna tunnetamise järele. Soovime, et meie lapsed oleksid õnnelikud, kuid viime nad kiirustades kooli ukse ette ning lükkame nad justkui ühest konveierist teise. Koolide juurde tuleks luua ka rohkem jalgrattaparklaid jne.

 

Kas kestliku arengu printsiip on edasiarendus sellest mõttest?

Just, me vajame eluks looduskeskkonda, mis peab jääma kestma. Laste kasvatamisel on ülioluline silmas pidada, et nad tajuksid reaalselt õppe ja elus toimuva vahelisi seoseid, me ei saa lastele valetada ega sundida neid uskuma asju, mille kohta nad päriselus kogevad vastupidist. Kuidas mõjub, kui suitsetaja keelab suitsetamist või kuidas mõjub, kui kool, kus puudub prügi sorteerimine, õpetab prügi sorteerima. On aeg viia tegelikkus ja õpetatav vastavusse. Mis on hea ja tervislik toit, peab olema kogetav ka koolisööklas, mitte ainult kokandustundides. Maakoolides on lihtsam õpetada toidu väärtust toidu kasvatamise kaudu, aga ka linnakoolides pole see võimatu.

Iga kord enne klassi ette minekut võiks õpetaja endalt küsida, kuidas see, mida ta õpetama hakkab, on seotud tegeliku eluga ja kuidas ta ise sellega suhestub. Tänapäeva lapsed tahavad väga otse ja ausalt teada, miks asjad on nii nagu nad on. Ümberringi on väga palju infot ja mulle tundub, et nutiajastu lastel on arenenud suurem võimekus sealt teri välja noppida. Olgu rohke seosetu tuupimise asemel pigem vähem õpetatud, aga see mis on, olgu õpetatud hästi.

 

Kas õppekavas on vajalikud terad või on seal ka palju mittevajalikku?

Jah, peame julgema küsida, kas kõike õppekavas sisalduvat läheb ikka kõigil lastel vaja. Kui vaatame ajas kakskümmend aastat tagasi, siis oli õppekava maht tunduvalt väiksem ja kõigile õpetati kõike võrdselt. Tänapäeva lapsed vajavad individuaalsemat lähenemist, väiksemates gruppides õppimist vastavalt lapse huvidele ja arengutasemele. Me ei tohi karta erinevusi. Õpetaja oma praeguse koormuse juures ei suuda kolmekümne või enama lapsega tegeleda individuaalselt. Ta tegeleb nendega, kes vajavad rohkem abi ja andekamad jäävad sageli märkamata. See ei ole reegel, kindlasti on väga häid koole ja ülitublisid õpetajaid, kes saavad kõigi ja kõigega hakkama, aga nemadki mitte alati ja kogu aeg.

 

Kuidas toetada õpetajat ja koolisüsteemi, et iga laps leiaks oma arengutee?

Tuleb lasta lahti arvamusest, et kõik lapsed vajavad ühepalju kõiki aineid. Tulevasel matemaatikul on vaja rohkem reaalaineid ja natukene vähem midagi muud. Ühe aine eelistamine ei tähenda teiste ainete alavääristamist. Ja ei peaks kartma, et kui laps kõike täies mahus ei omanda, siis on ta justkui rumalam ning ei ole valmis ülikooli astuma. Selleks et jälgida ja toetada lapse arenguteed, on meil koolitatud õpetajad, tugispetsialistid, nende ülesanne oleks komplekteerida igaühe võimekusele ja huvile vastavad õppemoodulid.

Lapse aega tuleb väärtustada ja haridustöötajad kogenenumate ning teadlikematena saavad toetada koolis oldud aega nii, et see oleks lapse jaoks kvaliteetaeg.

Tegelikult ei lase neid vajalikke muutusi õppekavades teha ühiskonna hirm, et mis siis saab, kui kõik ei õpi kõike võrdses mahus. Muutusi ei saagi teha nüüd ja kohe, vaid samm-sammult. Haridussüsteem on suur laev, mis keerab ennast aeglaselt. Aga soovitud muutused peavad olema silmapiiril. Eesmärk on see, et õpilastel oleks suurem huvi õppida ja õpetajatel õpetada. Õpetaja kõige suurem motivatsioon on rõõm oma tööst, rõõmsad õpilased. Loomulikult vajab haridussüsteem sellise õppekorraldusega suuremat eelarvet, aga see on investeering tulevikku, mis on hädavalik.

 

Kuidas te kommenteerite teemat, mis arutelusid tekitanud on, et lastele ei tohiks kodutööd anda?

Kodutööga on nii ja naa. Paljud vanemad arvavad, et kui lastele koduseid ülesandeid ei anta, siis nad ei õpigi. Pooldan seda, et õpitakse peamiselt klassiruumis ja kodus oleks aega oma perega koosolemiseks, oma huvide ja hobide jaoks. Aga kodutööd ei pea päris välistama, kindlasti vajab osa lapsi kodus õppimist. Lugemist tuleb kindlasti harjutada kodus ja kui kogu pere õpib koos lapsega ühe tunni, teeb koosõppimisest traditsiooni, on see nii perega koosolemise kui õppimise aeg.

 

Kui tulla tänasesse olukorda, siis kuidas lapsevanem peaks enda lapsele kooli valima?

Mina olen alati soovitanud algklassides valida kooli õpetaja järgi. Maal on see võimalik juhul, kui läheduses on vähemalt kaks kooli, alati see nii pole. Linnas on see valik suurem, aga ka keerulisem, lisaks ei ole kevadel tihti teadagi, kes õpetajaks tuleb. Koolid võiksid korraldada õpetajaga kohtumisi juba talvel, aga kooli valida peab vanem saama. Kui õpetaja ja laps sobivad omavahel, sujub lapsel kooliga kohanemine.

Osadele lastele sobib loov lähenemine õppetööle, samas kui teised vajavad kindlaid raame, lapsed on väga erinevad ja laste ning õpetaja vahel toimivad samuti antipaatiad ja sümpaatiad nagu kõikide inimeste vahel väljaspool kooli. Mulle algselt väga meeldis mõte integreerida erivajadustega lapsed tavaklassidesse, see oli väga ilus mõte, aga paraku see praktilises elus ei toimi. Usun, et kõik õpetajad on minuga nõus, sest kui võhm läheb nendele lastele, kellega on vaja tegeleda, teised lapsed kannatavad.

 

Intervjueeris: Monika Kuzmina / GoodNews

 

Foto: erakogu