Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Laupäevast lugemist: katkend raamatust “Eestlane seest ja väljast”

15. oktoober 2016 kell 11:58



eestlaneVeidi sombuse ilmaga nädalavahetust passib alustada humoorika katkendiga, mis pärineb ajaloolase ja kirjaniku Lauri Vahtre värskest raamatust “Eestlane seest ja väljast”, mis pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on – khm – sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse. Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: „See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma.”

 

Rõivastus
Eestlane rõivastub loomuldasa tagasihoidlikult. Nii nagu tema kõne on suhteliselt vaikne ja mõmisev, et keegi jumalapärast ei kuuleks, nii on ka tema riided valitud justnagu selle tagamõttega, et keegi jumalapärast ei märkaks. Vähemalt mitte kaugelt. Seetõttu näete te eestlase seljas harva kärtspunast kombineerituna eresinise, mürkrohelise või tibukollasega. Mis on järjekordne kummaline fenomen, sest 19. sajandil, kui aniliinvärvid müügile tulid, haarasid eesti naised otsekohe neist kinni ja kujundasid oma senised lambahallid seelikud kirevateks triibustikeks ning selliseks on eesti rahvarõivas jäänud tänini.

Niisiis võib teatav igatsus millegi muu kui igavese halluse järele eestlase hinges siiski pesitseda, nagu võib igaüks veenduda laulu- ja tantsupeol valitsevat värvide pillerkaari imetledes. Ja sellist reeglit, et kus on ilm hall, seal ka riided, nagunii olemas ei ole. Lausa vastupidi. Inglased näiteks on alati armastanud veripunast – meenutagem kasvõi sõdurite punaseid kuubi – ja seda on põhjendatud just vastuhakuga hallusele, inglaste püüdega teha oma sombune maa veidi rõõmsamaks. Veripunast armastavad ka laplased.

Nii või teisiti, mingi tõrge karjuvate toonide vastu on eestlases olemas. Meestes tugevam, naistes nõrgem. Halluse-ihalus avaldub väga kujukalt ka autode puhul. Mis omakorda võib tuleneda sellest, et auto valib ja ostab tavaliselt mees. Kui te ärkate mälukaotusest ega suuda meenutada, mis riigis viibite, aga tänaval sõidavad autod: hall, hall, must, valge, hall, hall, hall, hall –, siis võite üsna kindel olla, et viibite Eestis.

Siin on midagi pistmist traditsioonide, väärtushinnangute ja ajaloolise kogemusega. Ere värv tundub eestlasele esiletükkiv, ennast reklaamiv, praaliv. Loomulikult on Eestiski olnud ja on ka tänapäeval praalijaid ja enese eksponeerijaid, eriti loomeinimeste ja tõusikute seas.

Esimesed praalivad peenemalt, maitsekamalt, teised robustsemalt ja labasemalt, kuid kui vaadata teiste rahvaste tõusikuid ja näiteks nende elamuid, siis osutuvad eestlastest tõusikud suhteliselt tagasihoidlikeks. Kui tüüpilise vene uusrikka loss upub tornikestesse ja ärkliaknakestesse ning näeb välja nagu tort, siis eestlasest uusrikka eramu võib olla arhitektuurselt täiesti soliidne, ehitatud hea arhitekti projekti järgi ning sisustatud professionaalse sisekujundaja poolt – edevus ja ärplemine peituvad vaid hoone suuruses.

Teiseks on nõukogude võimu all veedetud pool sajandit eestlasi õpetanud, et parem on mitte silma torgata. Tegelikult kehtis selline tarkus juba varemgi, mõisnike võimu ajal. Ninakas ja uhke talupoeg tallati sageli jalge alla, kõige kindlam oli sulada massi. Nii et loomuldasa sündinud individualist, eestlane, etendas võimumeestele sajandite kaupa üpris edukalt näitemängu hallist juhmist massist. Koguni nii edukalt, et kui eestlased 20. sajandi algul nii Vene kui ka Saksa imperialismi kiuste oma riigi lõid, ei saanud kohalikud sakslased, kes olid ometigi 700 aastat Eestis elanud ja eestlasi iga päev näinud, kuidagi aru, kust nad tulid – kogu see modernne ja iseseisvuseks valmis rahvas, kellel olid olemas isegi omad suurmehed.

Tagasi rõivastuse juurde. Hallus ja tagasihoidlikkus on niisiis tänaseni üldnorm, viimastel aastakümnetel järjekindlalt moes olnud must sobib järelikult eestlasele hästi. Naisterahvaste puhul elustab musta tihti pikk blond juuksepahmakas ja kui mõtleme sinna juurde ideaalilähedase figuuri, kõrged kontsad ning liibuvad mustad teksased, siis võib mõista, miks lõpptulemus ajab briti poissmeestel silmad suureks. Et eesti naised on maailma ilusaimad, on teada-tuntud tõde. Kuid see selleks. Üldisest hallusest hoolimata ei saa öelda, et keskmine eestlane riietuks kujutlusvõimetult või labaselt. Hallis rõivastuses ongi raske labane olla. Eestlase rõivastus ei torgi teie silmi teiselt poolt tänavat ega poole miili kauguselt, kuid see võib osutuda kenaks ja maitsekaks lähemal vaatlusel. Ei pruugi, aga võib.

 

Allikas: Lauri Vahtre “Eestlane seest ja väljast” (Pilgrim, 2016)

Pilt: pilgrimbooks.ee