Inspireerivad Eesti inimesed: Sten Karik ja Joan Hint – oma reaalsuse loojad

1. september 2015 kell 15:41



2015 Joan Hint Sten Karik PaabuKuidas ikkagi olla oma elu peremees ehk ise oma reaalsust luua? Ilmselt on kõigil sellele küsimusele erinev vastus, kuid meie enda jaoks on selles vallas andnud enim inspiratsiooni Sten Karik (31) ja Joan Hint (26), kes seisavad ka kodumaise rõivabrändi Reval Denim Guild taga. MINU kahevärviliste teksastega alustanud, üks hetk teksagildiks vormunud ja tänaseks juba mitu kollektsiooni loonud Hõbenõelale nomineeritud paar on tegelikult lisaks moekunstile tegev nii mõneski valdkonnas, pakatades maailmaparanduslikest ideedest, mis nii mitmeid sõpru kui ka kaasteelisigi tegutsemishimuga nakatanud. Tandem on mitmes intervjuus mõista andnud parema tuleviku loomise vajalikkust, kuid seni on kõik usutelud pigem keskendunud neile kui moeloojatele. Telegrami 1. paberajakiri vaatles, milliseid radu pidi nood müstikud tegelikult käivad.

 

telegrami_ajakiri

Kuidas annate rõivadisaini kaudu panuse Tallinna, Eesti ja maailma muutmisesse? Kas see on n-ö uue reaalsuse loomine?

Joan (J): Iga me mõte, sõna ja tegu on alati reaalsuse loomine. Ulatugu see siis laiema ringkonna või vaid me endini. Peale mõttemustrite muutmise on rõivadisain üheks kiiremaks viisiks enese taasloomiseks.

Sten (S): Rõivadisaini kaudu saab luua nii kandja enda reaalsust kui ka mõjutada kõigi teiste reaalsust. Tuua inimesed sammu võrra lähemale oma Minale, julgusele ja avatusele.

J: Aja jooksul oleme näinud, kuidas nii mõnigi on oma tõelise tegelaseni jõudnud alles siis, kui välimus sisemisele minale käepikenduseks tuleb. Meie oleme siinkohal abiks – mõtleme ja visualiseerime, loome lõiked ja leiame kangad ning paneme rõivad ka istuma.

Samal ajal annab iga toode meile võimaluse luua ka terve maailma selle ümber. Järsku saab me suhtluskeeleks ka foto- ja videopilt, heli, sõnad ja nii mõndagi muud, millega reaalsust suunata, ja näidata, kuidas saab veel, vahest isegi paremini. Ja kui siis see sõnum on läbi ja lõhki tunnetatud ja tuleb vaid headusest, jääb see ehk nii mõnegi meeles kõlama, mis mõjutab otseselt nii teda kui ka omakorda kõiki teda ümbritsevaid.

Gildi kui aeglase, kvaliteetse ja mõtestatud moe viljelejaina, oleme kahtlemata ka revolutsiooniks ses võrdlemisi haiges moemaailmas, kus vastutustunnet napib nii inimeste kui looduse suhtes.

S: Maailm on muutuses kogu aeg, meie kõnnime kindlalt oma rada.

 

Olete mõelnud ka Tallinna linnapildi muutmisest. Rääkige Projekt Tallinnast.

S: Moelooming on vaid üks me tahkudest, visionääridena on meil neid ehk teisigi. Meid on alati paelunud arhitektuur ja kaunid kunstid. Pea kõikjal, kus käime, näeme lõputuid võimalusi, kuidas saaks paremini. Kogu Tallinn on meie silmis kui lõuend, kus palju vahvat, kuid kus täna on ikka väga palju veel ka teha ja õnneks veel võimalusi, kuhu suunas areneda saaks. Linn kui selline peaks kogu tähelepanu suunama inimestele, nende heaolule ja linna inimsõbralikumaks muutmisele. Harmoonia on siinkohal kahtlemata üheks võtmesõnaks. 

J: Jah, ja küllus. Eelmise sajandi alguses kutsuti Tallinna hellitavalt Väikeseks Pariisiks – „Tallinn ist ein kleines Paris“. Siin oli lihtsalt niivõrd elegantne – rohelised alleed, intiimne õhkkond, väikesed madalad romantilised majakesed, õdus kohvikukultuur, kust tihti kostis tänavale vaikset salongimuusikat… Täna on linnarahva peened kohvikud vähemalt vanalinnas – me endi linnas – asendunud pehmelt öeldes suvaliste kõrtsudega, mis pole kohalikele enam mingid kooskäimiskohad, kuna ongi suunatud vaid nõututele turistidele. Aga ka turist väärib elamust! Vanem põlvkond teab rääkida, et just kohvikukultuuri kadumisega on Tallinn kaotanud ka kogu oma näo.

Meil pole olnud teadlikkust säilitada mitmeid meile omaseid kultuurilisi väärtusi. Jah, vanalinn peab seisma muutumatuna! Aga see on ju külm ilu. Külluse õitsenguks ja linnaruumi päriselt inimestele tagasiandmiseks piisab tegelikult väga vähesest.

Näiteks on Tallinnas üle kümne kinniaetud kaevu, mille saaks taas avada purskkaevudena. Me kõik teame, kui rahustavalt mõjub voolav vesi. Samuti, kõikjale, kuhu saab ja sobib, võiksime istutada puid, põõsaid ja lopsakaid õistaimi. Inimene on osa loodusest ja see, et kogu linn peab olema kivist, on küll üks laisk lähenemine. On mitmeid teaduslikke uuringuid, mis tõestavad, et keskkond mängib üht olulisemat rolli üldises heaolus. Loodussõbralik miljöö vähendab pinget, millel omakorda on otsene mõju nii kehale kui ka meelele. Kõik, mida näeme, kuuleme ja kogeme, ei mõjuta vaid me tuju, vaid kogu närvi- ja immuunsüsteemi. On leitud, et roheluses viibimine ühendab meid, suurendab avatust ja annab lausa elujõudu – Illinois’ Ülikool Chicagos viis läbi uuringu, mille tulemus kinnitas, et avalikus linnaruumis, kus majad olid ümbritsetud puudega, lävisid inimesed omavahel enam, ühtekuuluvustunne naabritega oli suurem, teineteist toetati ja abistati meelsamini. Selle tulemusena langes märgatavalt ka kuritegevus.

S: Näiteks on Viru ringil meie visioonis tore purskkaev, mis tervitaks lõbusalt juba kaugelt erinevatest suundadest tulijaid. Sealt kuni IMAX Kosmoseni võiks kulgeda jalakäijate tänav, kus keskel liiguks veel vaid ühistransport ja kaherattalised. Vabaduse väljakust algavad nõukaaegsed sünged fassaadid muudaksime helgeks; majad, mida peale lammutuse miski ei päästa, kataksime ronitaimedega. Viru purskkaevust Kadrioruni vookleva Narva maantee kõnniteed ääristaksime tiheda põõsasteriviga – kel sinna kanti asja, teavad, kui ebamugav, tolmune ja kõle on seal praegu jalakäijana liigelda. Nii teeksime me tegelikult väga paljude sõiduteedega. Lisaks üldisele heaolu-tundele ühendaksid need lihtsad sammud omavahel ka erinevaid linnaosi.

Kesklinna valgustid vahetaksime vanaaegsete nikerdatud laternate vastu – see annaks hoobilt keskeuroopalikku, ent samal ajal meilegi väga omast väärikust. Laternatega saaks ka sellise triki teha, et teatud teelõigul süütab igal õhtul ratsanik tuled – kui näiteks Stockholmis on üheks vaatamisväärsuseks vahtkonnavahetused, siis mis meil on?

Vabadussõja võidusamba asendaksime kohe kas pääsukese skulptuuri või elava tammepuuga. Praegu on kogu see väljak piinlikult rusuv.

2015 Joan Hint Sten Karik Paabu_3

 

J: Me tahaksime tagasi tuua unustusehõlmas elegantsi, samal ajal silmas pidades ka tänapäeva võimalusi ja tehnoloogiaid.

Autod viiksime kõikjal, kus vähegi võimalik, maa alla. Vähem müra, rohkem ruumi ilule ja inimesele. Ka jalgrattateede küsimus ootab kiiret lahendust, paljud noored eelistavad keskkonnasõbralikke kaherattalisi, kuid paraku ei pöörata korduvatele ettepanekutele endiselt tähelepanu.

Üks teema, mis meid väga puudutab, on ka miljööväärtuslike majade saatus. Näitena võin tuua kino Kosmose vastas asuva läbi ja lõhki imelise paekivimaja, kuhu passiks hästi kas mõni ateljee või miks mitte ka kohtumispaik, kust õhtuti klaverimängu kostaks, aga ilmselt pimedad omanikud plaanivad maja hoopiski juba tuleva aasta jooksul lammutada ja võrdlemisi suvalise kastiga asendada. Kuidas küll saab nii? Kuidas on võimalik, et meie linnas puuduvad igasugused ettekirjutused, mis kaitseks meie kõigi ühist linnavara? See, et kellelgi on õnnestunud vanad hooned enda nimele saada, ei saa olla piisav, et anda omanikele täielikult vabad käed. See on väga oluline küsimus, mis vajab tähelepanu!

Vanalinnas rajaksime välismaa kaupa müüvate suveniiripoodide asemele me endi kunstnike galeriid, kauplused ja käsitöökojad, samuti vaikuse- ja teemajad, lugemissaalid ja väärt kohvikud, mille eestvedajaiks meie endi inimesed.

Ja ega see ole vaid Tallinna linnaruum, mis muutust vajab. Meil on mõtteid teistelegi küladele ja linnadele ja kõigele, mis jääb nende vahele. Eestimaa potentsiaal on nii tohutu, et kui me seda kõik mõistaks, ei meenutaks tädikesed päid vangutades enam nõukogude aegu ega unistaks nooredki rohelisest murust teisel pool piiri – meie kõigi elukvaliteet tõuseks.

S: Siinkohal ootamegi vabatahtlikke, osavaid asjaajajaid, projektikirjutajaid, disainereid, arhitekte, linnaplaneerijaid, 3D-kunstnikke ja kõiki, kes veel oma kohta projektis ehk esimese hooga ei näegi, aga kellel on tõesti soov midagi ära teha, projektiga liituma, et luua üheskoos üks võimas visioon paremast Eestist.

 

Kui lihtne on leida mõttekaaslasi, kes on valmis ka reaalselt asju ära tegema?

J: Hiljaaegu oli mul üks tore kogemus. Jalutasin me gildikoer Braqiga Gustav Adolfi hoovist Laboratooriumi tänava suunas. Järsku tuli tugev tõuge Kodulinna majja astuda, hääleke mu peas ütles „astu sisse, Tiina Mägi on seal“. Oleme ammu telefonitsi rääkinud, et peaksime kohtuma, kunagi ei ole see aga võimalikuks osutunud. Astusingi siis sisse ja küsisin, et tervist, ega proua Mägi juhtumisi siin ole. Mu ees seisis hallipäine daam pikkade voogavate juustega ja ütles: „Tere tulemast, mina olengi Tiina Mägi.“ Olgu öeldud, et väga harva on ta seal kohal. Ja nii algaski üks visioone jagav sõpruslugu. Tiina suunaski mind Kesklinna valitsuses juba konkreetsete inimesteni, kel süda õiges kohas, kuid kes on paraku samuti võrdlemisi abitud midagi ära tegema, sest „vabaturumajandus dikteerib omad reeglid“.

Ometigi lubasid nad ühe me mõtte eest seista – nimelt, meil on säilinud koos müüriga mitmeid keskaegseid torne, kuhu võiks rajada ühe õite võrratu kooli. Ühes tornis õpetataks reaalteadusi, teises taimeteadust, geograafiat või täheteadust, kolmandas keeli, neljandas kirjandust ja õigekeelt, viiendas kauneid kunste, kuuendas erinevat pillimängu, seitsmendas ajalugu, rahvuspärandit, filosoofiat ja paljut muudki. Torne ühendaks omakorda müür.

Projekti kaasaksime tõeliselt Suured õpetajad ning kõik õpilased oleksid alates põhikoolist vabad valima aineid, mis neid tõeliselt huvitavad – vaid nii saaksid nad keskenduda just oma tugevamatele külgedele. Olen veendunud, et just sellest koolist saaks n-ö võlurite kool, millest mitu generatsiooni unistanud on. Ja miks mitte ei võiks õhtuti end seal täiskasvanudki täiendamas käia? Kui teha seda nii, nagu ette kujutame, saaks sellest nii hea projekt, et kogu maailm imestaks.

S: See kõik on väga ilus, aga tegelikult on mõttekaaslasi leida siiski väga raske. On küll tegelasi, kes teatud teemadel arutleda jõuavad, kuid keeruliseks läheb siis, kui asi päriselt tegudeni hakkab jõudma. Õnneks on aastaid asjaajamist meile kogemustepagasi kasvatanud – kanname kõike õpitut kaasas ja läheme julgelt vastu kõigele, mis elu ja mõte toob. Tuleb lihtsalt teha, mida armastad ja millest hoolid ning küll elu teeb omad korrektuurid – järjest rohkem on hakanud juhtuma veidraid kokkulangevusi, õiged inimesed on meieni jõudnud ja vastupidi ning me mõistame väga hästi, et see kõik on alles algus.

 

Tänavapildis mõjute otsekui mõnest teisest ajastust, mis teid mõjutab? On see ainult mood? Või midagi sügavamat? Näiteks eelmised elud?

S: Mul on just vastupidi – kui kõnnin tänaval, mõjuvad teised justkui teisest ajastust. Kumb siis teisest ajastust on?

J: Kõik, mis on olnud, mõjutab kõike, mis tuleb.

S: Kahtlemata mõjutavad meid erinevad ajastud, aga ennekõike sisemine väärikusseier, kunst ise ja joovastus kõigest, mis on. Traditsioonid ja müsteeriumid. Metsad, heli ja pärimus. Ja meil on alati hea meel näha julgeid kaaskodanikke, kellele tervituseks kaabut kergitada.

 

Mis teid inspireerib?

S: Kõige rohkem Hetk – üks lõputu hetk, mis samas nii üürike. Just sessamas hetkes kohtuvad kõik eelmised ja tulevased elud, situatsioonid ja visioonid.

2015 Joan Hint Sten Karik Paabu_4

 

Mis Eesti juures meeldib ja mis ei meeldi?

J: Mulle meeldib Siin olemise tunne. Mitte kuskil ei kulge hetked nii nagu Eestimaal. Justkui Maa võnguks teisiti… Õhk on puhas, loodus nii turvaline.

Me eestlased julgeme olla vaiki. Ruumi jääb rohkem tunnetusele, kogemisele. See on suur asi, sest see omakorda hoiab meid ühendatuna kõigega, mis On. Meie rahva suhe loodusega on siinkohal heaks näiteks – millistes kultuurides peetakse ikka veel metsa pühapaigaks? Ja mitte ainult, millise rahva teadvuses on mõni mets veel nii püha, et sealt üht puudki raiuda ei või?

Me oleme vana rahvas. Tuhandeid aastaid on pühaks peetud maad, puid, kive ja allikaid. Need, kellest me põlvneme, puudutasid pühapaiku oma soovide ja palvetega ja laadisid metsa just nagu mets neidki. See on meie pärand, osa me kultuurist ja identiteedist, ning ka sealt tuleb me Vägi. Ja seda, et me sest kõigest endiselt teadlikud oleme, seda hindan ma väga. Oskar Loorits on ilusasti ütelnud: „Nõndaviisi on kujunenud soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele.“

S: Eesti on suurepärane paik, me kõik peame sellest lõpuks ometi aru saama. Mõistmist peale suruda muidugi ei saa, aga küll tuleb see varem või hiljem. Kui vaatan meid kõrvalt, siis näen üht imelist põlisrahvust, kel on oma salapärane keel, millest kuskil mujal keegi mitte midagi aru ei saa.

Me ei usu suuri sõnu, vaid teame südames, mis on hea ja õige. Oleme loodusrahvas ja uhked selle üle. Eesti on tõeline võlumaa.

J: Siinkohal meenub üks videopilt Eestist läbi välismaalase silmade. Oli suveaeg, õhus palju ärevust, pööripäev oli lähenemas. Tuldi siis kokku ning õhtu tipphetkeks kujunes – vaikselt tule silmitsemine. Ei jõudnud kaugelttulija seda ära imestada, tema ootas lubatud peost tantsu ja tralli. Eestlastes kohtus sel hetkel aga taevas ja maa, lapsepõlv ja igavik.

S: Samal ajal saaksime me pärandit veelgi paremini esile tuua ja inimeste heaolule rohkemgi mõelda.

J: Jah. Ma soovin meile meelekindlust. Et julgeksime seista selle eest, mis on meile hea. Et tunneksime ära, mis on õige ja teenib meid enim. Muidugi, õige on suhteline ja enamasti see, millega nõus oleme, aga ma soovin ka oskust kuulatada, mida valiks me süda. Kui number ei loeks, kui hirmu ei oleks.

Ma väga soovin, et me julgeks end vastu võtta sellisena, nagu me tõeliselt oleme. Et me lõpetaksime enese alahindamise, nii isiklikul, ühiskondlikul kui ka riiklikul tasandil. Põhjust selleks ju tegelikult ei ole.

Soovin meile ka rohkem ühtekuuluvustunnet. Meil on väike maa, vähe inimesi ja võrdlus on kerge tekkima. Pole tähtis, kes mida teeb või kui palju teenib – müts ei riku meest! Loeb vaid see, millised me inimestena oleme ja et me ise oma teega rahul oleksime. Soovin, et laseksime lahti eelarvamustest ja omaenda kleebitud siltidest ning annaksime nii endale kui teistele ruumi olla me ise.

Soovin, et võtaksime vastutuse enda ja oma laste tervise eest. Mitte kõik hiilgav, mis väljamaalt tuleb, ei ole kuld, mida siin müüa ja süüa. Kui oleks minu teha, keelaksin ära rämpstoidu, loovust kammitseva aspartaami, geenmuundatud ja mürkidega pritsitud viljad, Coca-Cola ja palju muudki. Ma väga soovin meile tugevust öelda lahti kõigest, millest teame, et see pole me tervisele hea. Vastukaaluks teeksin mahepõllunduse kohustuslikuks kõikidele talupidajaile. Kui mahe läheb massi, muutub see taas ka taskukohaseks kõigile.

Ma soovin, et võtaksime vastutuse oma looduse eest. Miks ei võiks me täielikult keelata ka mitte-biolaguneva plasti kasutamise oma maal? Alternatiive on oi kui palju! Või kui keelaks õige mürgise kodukeemia? Kõik toksilised kosmeetikatooted ja ka need, mida on katsetatud loomade peal? Ma tõesti soovin, et teeksime kõik, et hoida oma maad ja selle elanikke.

Ja ma väga soovin, et me tunneksime huvi selle vastu, kuidas saaks paremini. Ja teadlikkust, et nii toimides saaks üks väike riik tervele maailmale eeskujuks.

2015 Joan Hint Sten Karik Paabu_1

 

Mida teile peale moe ja loomise veel teha meeldib?

J: No kui aus olla, siis mina olen vähe metsa poole (naerab). Mind tõesti laaned kutsuvad! Armastan väga Saaremaad – Nasva jõe kaldal on koht, kus näeb korraga taevast nii ülal kui all ja kuldne pilliroog painutab end vaikselt tuule käes. Aga ma olen ka suur ajaloo- ja kirjandushuviline.

Peamiselt taban end siiski visualiseerimast – küllus kerkib mu silme ette nii kiiresti, et mul peaaegu ei ole valikutki mitte näha.

S: Jah, unistada ja visualiseerida meile meeldibki vast enim. Oleme osavad ka nautimises – olgu selleks ükskõik mis tegevus, ikka leiame rõõmu. Südames lihtsad, lihtsate rõõmudega. Süüa meeldib väga, koos laua taha istumine on meie jaoks läbi ja lõhki püha – see on moment, mil võetakse aeg maha, ollakse täielikult hetkes ja nauditakse. Söömine ühendab inimesi. (Vahemärkus: sõprade sõnul ei suuda mitte keegi teine nii palju süüa kui Sten ja Joan – toim.)

 

Gildis/Teiega pundis on veel üks hurmur, kes on Peep Vähi?

S: Peep on Tallinna vandersell, keda ei osanud me ette näha ning kelleta täna enam ei saaks.

 

Mida arvate poliitkast, poliitikutest ja üldse süsteemist nii Eestis kui ka maailmas?

J: Tunnen, et rahva eest ei seista. Ei siin ega mujal. Visionääre napib, ja südameheadust. Ja vahel mõtlen, mis hullus see on, mis laseb otsuseid, mis ei ole inimeste ja Maa ülimaks hüvanguks, küll vastu võtta. Mõtlen ka, kas tõesti ei ole niivõrd osavaid diplomaate ja keelemehi, kes suudaksid kaaspealikke rahu teele suunata? Milleks sõdida, kui kogu selle raha saaks investeerida üleüldisesse heaollu?

Me liidrid peavad olema rahumehed. Tihti unistan, et mis siis, kui kõik rahvad annaksid ohjad päriselt Suurtele meestele nagu seda oli Osho või dalai-laama ja Tolle täna.

S: Kõik maailma riikide juhid võiks kutsuda Eesti metsa teed jooma, ajaks juttu, teeks sauna ja mõtleks, kuidas me kõik saaksime koos hästi elada. Riikide eksisteerimine on pseudokokkulepe, ühel päeval me lihtsalt peame aru saama, et me kõik jagame planeeti nimega Maa.

 

Kirjeldage oma kõige üleloomulikumat kogemust?

S: Vanaema Eha hapukurgid ja vanaema Maie ahjukartulid.

J: Ülim teadlikkuse seisund päise päeva ajal, mil mõistad, et kõik ongi Üks. Eks ole üleloomulikku juhtunud muudki, hapukurkidest ingliteni, kuid mainitud kogemus on nii ääretult ilus, et ületab kõik.

 

Mida arvate kanepist?

J: Arvan, et tänaseks on tehtud küllalt uuringuid, mis tõestavad kanepi ohutust võrreldes alkoholi või tubakaga. On tõestatud ka, et kui viimati nimetatutel puudub raviv otstarve, on kanepiga teised lood. Sellegipoolest arvan, et kui rääkida kanepi legaliseerimisest, peame kõigepealt endile selgeks tegema, kuidas see taim üldse töötab, et sest ei saaks üht järjekordset alternatiivi, millega õhtuid maha passida. Ennekõike, võiksime mõelda selle kasvatamisele raviotstarbega õli tootmiseks, et inimesed, kes seda tõesti vajavad, seda endale ka lubada saaksid.

 

Loomad ja taimetoit?

S: Loomad on sõbrad, taimetoit hea.

J: Olen taimetoitlane, kes armastab mereande. Nagu Albert Einstein kunagi ütles: „Miski ei ole kehale tervislikum ega tõsta meie ellujäämise šansse siin planeedil rohkem kui inimkonna evolutsioon taimetoitlaseks.“

2015 Joan Hint Sten Karik Paabu_

 

Mis teeb teile rõõmu?

J: Ootamatu lahkus ja väikesed, vaiksed hetked.

S: Mulle teeb rõõmu elu ja rõõm on kõige alus. Kõik need väikesed hetked teevad südame soojaks – näed inimesi linnas naeratamas, keegi vilistab, keegi naudib kohvi, keegi saab endale ideaalselt istuvad teksapüksid.

 

Kuidas kirjeldaksite Eesti moodi ja moodi tänavapildis, kuidas riietub eestlane ja mida see tema kohta räägib?

S: Meil on pikk tee veel minna, kuid vundament on tugev! Meil on võrratult häid päid ja loomingulisi inimesi, kes kõik annavad oma panuse tänavapildis – ja seda mitte pelgalt rõivastusega, vaid ka oma suhtumisega. Oleme palju julgemad kui varem ja eks see vahvus kasva veelgi. Kummardus siinkohal kõigile, kes ka välimust oluliseks peavad ja mõistavad, et see on üks me esimesi visiitkaarte.

J: Tänavapildis näen, et end kujundatakse paljuski selle järgi, mida välismaalt sisse tuuakse – see on mugav ja kättesaadav. Aga omapära kipub nii kaduma minema. Teame küll kõiki trende, aga omaenda stiilil ei lase välja kujuneda. Tänaseks on riigist riiki, keskusest keskusesse enamjaolt ikka need ühed ja samad märgid, ühe ja sama kaubaga. Ja kuigi õhus on taas eesti kultuur ja selle püsimajäämine, samastume visuaalselt ikkagi kogu ülejäänud maailmaga.

Samal ajal arvan, et ka moekunstnikena me kõik õpime veel – kes visuaalset kuvandit, kes turundust, kes lihvib meisterlikkust, kes maadleb tootmisvõimekuse, kes müügiga. Kakskümmend neli aastat vaba asjaajamist on lihtsalt niivõrd üürike moment ajajoonel. Sama lugu on tegelikult kõikide inimestega, kes siinset ajalugu kirjutavad: me kõigi areng on ääretult oluline, sest üks mõjutab teist ja teine kolmandat ja nii me kõik kasvamegi üha paremaks ja paremaks.

 

Lõpetuseks üks hea nõuanne Telegrami lugejatele?

J: Unistagem suurelt – kõik on võimalik!

S: Just! Tegelegem vaid sellega, mis iseendale kõige rohkem rõõmu valmistab ja kõige südamelähedasem, inspireerivam on. Võtkem eesmärgiks olla iga päev kas või õige pisut paremad kui eile ja kuna kõik on omavahel seotud, muutubki kogu maailm me ümber.

 

Küsitlesid: Mariann Joonas ja Hando Tõnumaa

Fotod: Jörgen Paabu

Stiil: Reval Denim Guild

Jumestus: Triinu-Liis Rahe

Juuksed: Maria-Liisa Tehver