Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Annamaria Venski: Mida ma Eestile tegelikult soovin

26. veebruar 2017 kell 20:33



Päikesetõus_Paukjärve_vaatetornistOlen täheldanud, et meil on kombeks seada pidevalt mingeid ootusi oma kodumaale. Ükskõik puudutagu see valitsust, kaaskodanikke või ilma, ikka ja alati kipume midagi ootama ja pigem näitame üles oma rahulolematust kui tänulikkust… Kas mitte ei ole aga igasugune suhe kahepoolne? Mulle näib, et me kipume nägema asju pahatihti ainult omaenda vaatenurgast ning eeldame, et meid ümbritsev maailm näeb asju niisamuti ja seetõttu pidevalt loodamegi, et meie ootusi täidetaks. Kui palju me aga mõtleme sellele, et ka meie väiksel kodumaal on lisaks meile endile olemas veel ääretult palju inimesi, kes kõik ei pruugi mõelda samamoodi ning nende ootused, lootused ja vajadused ei pruugi olla teps mitte sarnased meie omadega. Kui palju me ise oleme valmis endast oma kodumaa ja kaaskodanike heaks andma ja kas üldse mõtleme sellele..?! Siinkohal ei pea ma silmas kindlasti mitte arutut ja pimesi riigi teenimist, vaid teadlikku mõtlemisviisi ja tegutsemistahet. Selle asemel, et lihtsalt unistajaks jääda ning passiivselt oodata muutusi otsustasin kirja panna mõned soovid, mis minul Eesti riigile on.

 

Need ei ole mitte kannustatud sellest, mida ma meie armsalt Maarjamaalt saada soovin, vaid pigem, mida ma pean oluliseks, et igaüks meist olles osa tervikust enesest hoopis kodumaale anda võiks. Eraldiseisvalt on need pisikesed sammud ja teod, mis võivad näida ehk nii mõnelegi ebaolulised. Kuid kokku köidetult võiksid need moodustada imelise loo, mida isegi tulevased põlved eneses hingelauluna kaasas kanda saaksid. Iga mõte ja välja öeldud sõna on samm lähemale teostusele. Olgem kui pisikesed piisad Läänemeres, mis teavad oma tegelikku suurust ja oskavad oma südame läbi suunata laineid just sinna, kus kõige kaunim randuda on.

 

Ma soovin, et meie seas oleks rohkem inimesi, kes julgevad südamest südamesse ausalt rääkida.

Ma soovin, et me leiaks rõõmu ja positiivset rakendust igale ilmale, mis loodus meile pakub ning lõpetaks kurtmise “halva“ ilma üle. Kõik on ju tegelikult vaatenurga küsimus.

Ma soovin, et meie lapsed saaksid rohkem haritust kui haridust, et neist seeläbi kasvaks iseseisvalt mõtlevad ja otsustavad isiksused, kes näevad ka suuremat pilti.

Ma soovin, et me oskaks hinnata puhast loodust ja õhku, mida seni veel Eestimaal leidub ning väärtustaksime mahedat toitu, mida me oma toidulaual pakkuda võime.

Ma soovin, et me teaks ja tunneks nii linde, loomi kui ka taimestikku, mida meie Maarjamaalt leida võib. Seda selleks,  et võiksime end taas uhkusega loodusrahvaks nimetada.

Ma soovin, et meie seas oleks rohkem ligimeste märkamist.

Ma soovin, et me teaks, tunneks, austaks ja talletaks esivanemate ajatuid tarkusi.

Ma soovin, et meil oleks tahtmist vaadata kaaslaste silma rohkem kui oma nutiseadeldisi.

Ma soovin, et me austaks teiste vabadust niisamuti kui enese oma. See on universaalselt kehtiv nii peresiseselt kui ka laiemalt, globaalselt.

Ma soovin, et me leiaks aega, et imetleda talvist lumehelveste lendu ning nautida südasuvist rohutirtsude laulu. Et me oskaks olla kohal, siin ja praegu!

Ma soovin, et me oskaks rohkem märgata ja tunnustada inimeste tõelisi andeid, mitte pelgalt populistlikku meelelaadi.

Ma soovin, et meil säiliks väärikus vaatamata segasele maailmale, mis justkui alles otsib oma kohta kombates kõikvõimalikke äärmuslikkuse piire.

Ma soovin, et me kannaks eneses usku vägivallatusse igal tasandil. Et me tõepoolest igapäevaselt laulaks oma südamelauluga end vabaks ilma, et peaks iialgi tõstma kätt või relvi.

Ma soovin, et me mõistaks, et iga väike laps meie seas on meie kõigi laps. Oma mõttemustrite ja teguviisidega oleme me eeskujuks igale sündinud puhtale lehele. Meil tõepoolest on võim muuta maailma seeläbi.

Ma soovin, et inimesed õpiks taas telefone kasutama. Telefonid on ennekõike siiski ju tõepoolest helistamiseks leiutatud, selleks et kuulda inimeste häält, kes meist eemal on.

Ma soovin, et Eestimaa oleks vabade inimeste maa, mis säilitaks eestlaste nägu.

Ma soovin, et me hoiaks Eestimaa sama värske ja puhtana kui oma aseme.

Ma soovin, et me õpiks puid tundma ja kallistama ning kui tekib tõeline vajadus taas mõni puu  maha võtta, siis teaksime, millega tegemist on ning oskaksime vähemalt austustki üles näidata.

Ma soovin, et lisaks sellele, et Eesti asub nii Venemaa kui Läti kõrval ja kiikab üle mere ka Soome poole, asuks ta ka meie kõigi südameis. Vaid nii saab igaüks meist elada just oma unistuste kodumaal…

Ma soovin, et kodumaa pidupäev ei oleks mitte ainult Vabariigi aastapäeval, vaid iga päev me südames. Et me hingaks ja laulaks samas taktis tuulega, mis pillutab laiali seemneid; mullaga, mis kasvatab me leiba; päiksega, mis jagab oma soojust ühtviisi tingimusteta kõigile; taevaga, millesse vaadates puhkab me meel;  maaga, mis meie esivanemate kaudu juba on põimunud meie hinge ja olemusse…

Ole hoitud armas kodumaa ja armas kaasmaalane!

 

Annamaria Venski

 

Allikas: Hingepesa

Foto: Tõnis Tuuder / Wikimedia Commons (Päikesetõus Paukjärve vaatetornist)